kassasedatead

ja nii me koolitame keskkonda säästvaid mõrvareid

2011-12-12T15:14:00.000+02:00

Haapsalu. Olen just maja uksest välja astunud ja panen oma pisipoega vankrisse, et minna mõnusale jalutuskäigule. Korraga näen silmanurgast, et mingi pisike Peugeoti punn pressib minust mööda nii, et lapsevankri ja auto vahele jäi pisut õhku, ei enamat. No kurat, autodele on pandud ju rool, mida kasutades ei pea oma prantsuse peldikut vastu jalakäijat puhtaks pühkima. Veel suurem oli minu imestus, kui nägin, et tegu oli õppeautoga. Ma ei tea, kas oli õppur ehmatunud/erutatud sellest, et sõiduõpetaja tal kätt põlvel hoidis, või midagi muud. Aga ilmselgelt oli antud talle siht, püsi oma teepoolel mis iganes ka juhtub.
Ma olen suutnud peaaegu alati suhtuda õppesõidu tegijatesse mõistlikult. Sest kus sa siis ikka õpid kui mitte liikluses.
Ja siin minu positiivsus ka lõppeb. Vaadates neid õppureid, kes piinliku täpsusega oma pöördeid ja ringteid 30 kilomeetrit tunnis nühivad ja siis oma eksami ära teevad ning liiklusesse suunduvad, tuleb mul peale hirm. Uurisin pisut autokoolide õppekavasid ja sain aru, et just sellistel ühesuunalistel tänavatel ja reguleerimata ristmikel suurem osa ajast ka veedetakse. Ja siis ollakse valmis, et sukelduda Tallinn-Tartu maanteele 90 kilomeetrit tunnis sõitma....Kas juba saate aru kuhu ma sihin? Väga paljude maanteel toimunud kas fataalsete tagajärgede või raskete vigastustega lõppenud õnnetuste põhjustajaks on noored, koolipingist tulnud juhid.
Ma ei hakka siin numbrid ritta seadma, piisab lihtsast võrdlusest. Palju te näete õppesõidu autosid linnavahel ja palju maanteel. Oma kogemusest ütlen, et see suhe on räigelt linnasõidu poole kaldu. Load saab inimene, kellel tegelikult pole päris täpset arusaama, mida sõit suurel kiirusel maanteel endast kujutab, kuidas auto seal käitub, muidas mööda sõita jne. Lisame veel juurde ekstreemesed tingimused nagu seda on pime ja vihmane maantee sügisel, talvine sõit jne. Jah, kõik need asjad on õppekavas sees, kuid seda on väga vähe, mõned korrad maanteel, tunnike pimedasõitu ja olekski nagu kõik. Ei tekita nagu väga kindlust igapäevasele liiklejale, kes väga tihedalt maanteel sõidab.
Lisaks kõigele muule, võiks lasta juhiloa taotlejatel proovida sõita sügavasse lumehange ja siis sealt väljasõitu või kaevamist harjutada, proovida pukseerida ja olla pukseeritava auto juht, lasta vahetada ratast jne. Autojuhi elus on muudki kui parema käe reegel, ringteed, reguleerimata ristmikud ja ühesuunalised tänavad. Vähem näpuga paberis järje ajamist ja rohkem elu!

see pole võimalik, ma olen Noolega ühel meelel

2011-10-29T14:34:00.000+03:00

Mõnikord kohe on nii, et hommik on ilus. Oled maganud tubli 8-9 tundi, päike paistab, teed kohvi, tood lähedalolevast pagariärist saiad-pirukad ja naudid seda kõike koos perega. Mõnus. Ja siis teed arvuti lahti ja ohh imet, elu läheb veel ilusamaks. Ma olen ilmselt täna hommikul esimest korda elus Erki Noolega ühel meelel. Tegelikult ikka vist teist korda, esimene kord oli siis, kui ta ei astunud Sydneys kettaheiteringi ääre peale. Sellega mitte nõustumine võrdubEestis samaga kui USA lõunaosariikides geibaari avada. Pikk ja valulik surm.
Täna hommikul loen aga seda, et Noole sõnul on riigikogus loodud jalgpalli toetusgrupp tobe. Tsiteerin: "Siis, kui Eesti koondis neli mängu tappa sai ja tõesti toetust vajas, polnud toetajaid kusagil. Kui ollakse tõesti fännid, siis võib ju astuda Jalgpallihaigla ridadesse," räägib Nool Õhtulehe veergudel. Kurat kui õige! Nagu ma aru saan, on olemas Riigikogus spordi toetusrühm, kuhu alla siis võiks need samad kodanikud kuuluda.
Mis tegelikult viib mind edasi hoopis laiemale teemale. Mis on nende toetusrühmade eesmärk ja mõte. Vabandage mu eelarvamustega mõttemaailma, mida riigikogu osas on kujundanud näiteks Majoneesi-Jaan, Takso-Evelin ja teised riigirahaga nihverdajad. Kas jalgpalli toetusrühma eesmärk on saada tasuta pileteid Eesti-Iirimaa mängule, pidi see ju kohalik valuuta olema? Soov minna välislähetusse Meistrite Liiga finaali
vaatama? Või on tegemist hoopis üllamate eesmärkidega nagu näiteks noortespordi toetamine ja sellele raha
leidmine. Sel juhul jagan mõtet herr Noolega, et kauss ei tohiks olla kaldu ainult ühe ala poole.
Loomulikult olen ma nüüd jalkafännide seas persona non grata ja saame ilmselt koos Ewert Sundja ja Erki Noolega kusagil kangi all peksa. Kindlasti räägib minus kadedus, sest mootorispordi toetusrühma ei ole ju. Kuigi võiks, sest vaadake, ka sellel alal läheb hästi. Ja loomulikult ei saa neid alasid maailmas tuntuselt jalgpalliga võrrelda, mis on vaieldamatult suur, kui mitte suurim.
Vaatasin kiirelt üle riigikogu toetusrühmad ja üldiselt tundub asi üsna mõistlik olevat, need leiab aadressilt http://www.riigikogu.ee/index.php?id=31534 Samas on olemas näiteks Kasakate toetusrühm, koosseisus: esimees: Viktor Vassiljev, liikmed: Deniss Boroditš, Kalev Kallo, Valeri Korb, Heimar Lenk, Aivar Riisalu, Vladimir Velman, Peeter Võsa, mis tundub üsna lõbus kamp olevat, mida iganes nad ka teevad.
Mis omakorda paneb mind tõmbama paralleeli riigikogu ja Facebooki vahel. Tõsi, ühte saab sisse igaüks, teise priviligeeritud 101. Nii nagu Facebook'is saab teha toetuslehekülgi, saab riigikogus teha toetusgruppe. Ja tundub, et mida aeg edasi, seda rohkem hakkame nägema selliseid, pisut kummalisi toetusgruppe. Samas peavad riigikogu liikmed tunnistama, et mitmed võimalikud variandid on maha magatud. Toon näited: Andrus Veerpalu toetusrühm, Eurovisiooni toetusrühm (peale Everybody võitu), Getter Jaani toetusrühm (peale Superstaarist väljalangemist ja nüüd taas aktuaalne Tantsud Tähtedega ajal), Liibanoni ratturite toetusrühm, Riigikogu puhveti toetusrühm jne.
Ja nüüd ma lausa tahan kahekordselt, et Eesti jõuaks EM-finaali. Sest mind huvitab, kuidas Jalgpalli Toetusrühm siis käituma hakkab. Nagu mulle vutifoorumitest silma jäi, on selle 33 liikmele üsna suured ootused seoses Eesti jalgpalli tulevikuga seatud. Ütleme nii, et Pohlak on jumal ja nemad tema maapealsed esindajad.
Ning loomulikult toon ära ka nende 33 inimese nimed, keda saate nüüd igal koondisemängul ja paljudel Eesti meistriliiga mängudel kaasa elamas näha. Head jalgpallisõbrad, te saate nende poole oma muredega pöörduda ja ETV'l on olemas 33 potensiaalset kaaskommentaatorit haaravatele koondisemängudele.

Esimees: Deniss Boroditš

Aseesimees: Lauri Laasi

Liikmed: Andres Anvelt

Eldar Efendijev

Remo Holsmer

Tõnu Juul

Raivo Järvi

Siim Kabrits

Lembit Kaljuvee

Valeri Korb

Kalev Kotkas

Peeter Kreitzberg

Kalvi Kõva

Kalle Laanet

Kajar Lember

Eiki Nestor

Jevgeni Ossinovski

Liisa-Ly Pakosta

Rein Randver

Aivar Riisalu

Karel Rüütli

Indrek Saar

Olga Sõtnik

Tarmo Tamm

Yana Toom

Margus Tsahkna

Marika Tuus-Laul

Rainer Vakra

Rannar Vassiljev

Viktor Vassiljev

Vladimir Velman

Peeter Võsa

Jaan Õunapuu

kuidas oleks ühe vaba tarkusepäevaga

2011-09-01T22:56:00.000+03:00

Ausõna ma ei tea, kas enam saab tervisepäevi võtta. Vist mitte. Mõned ajad tagasi sai. Ja paljud kasutasid neid usinalt. Tervise parandamiseks. Selle tervise, mis eelmisel õhtul saunas, pubis või ööklubis kildudeks purunes. Ühesõnaga pole küsimust, päev läks asja ette ja kasutati sihtotstarbeliselt ära. Üleüldse on vabade päevade teema aeg-ajalt taas orbiidil. Suvel tegi Keskerakond ettepaneku muuta teine ülestõusmispüha riigipühaks. Viga number üks oli see, et selle ettepaneku tegi see erakond, kust pole peale musta masenduse ja haigete netikommentaaride suurt midagi kasulikku tulnud. Oleks selle üles visanud mõni teine seltskond, mine sa tea. Ja samas, kui ususõbrad me siin ikka oleme. Kui palju meist oleks mõtisklenud sellel päeval usuteemadel ja võib-olla ka laiemalt elu üle. Mitte paljud, õige eestlane oleks kas leidnud võimaluse tööd teha või hoopis mõne pralle üles tõmmata. Sest olgem ausad, meie seas on ka inimesi, kes peavad võidupüha jaanipühade loogiliseks osaks, mis on olnud seal juba sellest ajast kui töntsakad ja matsakad eestlased suutsid üle lõkke hüpata. See, kes üle hüppas oli võidumees ja tema auks ka võidupüha ja kuna esimene mees, kes sellega hakkama sai oli Jaan siis sellest ka jaanipäev. Või samas vahet pole, saab mitu päeva ilma süümekaid tundmata liha pugida ja õlut kaanida.
Siin tulebki mängu teadmiste päev, või tarkuse päev - 1. september. Mis täiesti juhuslikult on täna. Ja istudes täna ühes väga targas ummikus meie suurepärases linnaliikluses sähvatas mulle - tarkusepäev riigipühaks! Tarkus au sisse, sest kes ikka tahab loll olla! Tarkusepäev peab olema riigipüha ja vaba päev. Miks? Kohe seletan.
Vaatame numbreid, tänavu läks esimesse klassi üle Eesti ligi 13 400 last. Milline vanem ei tahaks olla oma lapse esimese koolipäeva tunnistajaks? Ma eeldan et kõik. Võtame aluseks, et enamusel on mõlemad vanemad olemas, mis teeb siis väikese mahaarvestusega ligi 25 000 inimest. Tööjõulist elanikkonda on Eestis ligi 700 000, töötuid miski 100 000 ringis. Ma võtsin need andmed statistikaametist ja andkem mulle andeks kui ma päris õiget veergu ei vaadanud. Üldiselt aga tundub, et selle ameti kodulehe on teinud üsna targad inimesed, kes on arvestanud asjaoluga, et on olemas ka lolle kasutajaid. No selge on see, et kõigil 25 000 pole tööd kuid ikkagi, need 25 000 inimest ei ole sellel päeval oma mõtetega töö juures ja keegi ei taha vaadata õhtul perekondlikul koosviibimisel, kus vanaemad-vanaisad aabitsat imetelevad, videot lapse esimestest sammudest kooliteel. Oma silm on kuningas. Loomulikult annab ära nihverdada, ära rääkida ja mida iganes teha, kuid milleks see kõik kurat vajalik on. Kui satub veel eriti loll ülemus olema, kes ei paindu nii füüsiliselt kui vaimselt, siis võib kõige mustema stsenaariumi kohaselt ka tööst ilma jäämine teemaks olla. Ja järgmise aasta töövihikud tulevad juba töötu abirahast.
Seega, tarkusepäeva riigipühaks kuulutamine oleks ainuõige lahendus. Liiklus oleks sellel päeval rahulikum, puuduks tavalise tööpäeva närvilisus, emadel-isadel, kes oma lapsed esimesse klassi viivad pole mingit stressi ja kellavaatamist a'la ma pean juba tagasi olema. Sellel päeval võiks ju ikka lapse kõrval olla ja ära vaadata kus see kool on. Nagunii hakkate hiljem oma laste jamasid seal klaarimas käima;) Helesinine lootus oleks muidugi see, et äkki sel päeval need, kes ise kooli ei lähe võtaks reha, hangu, haamri, kirve või pudeli asemel kätte raamatu ja hariks ennast pisut. Aga vähemalt võimalus oleks neile antud.
Muide osad ettevõtted on seda teed juba läinud. Rimi annab nendele töötajatele, kelle laps läheb esimesse klassi tasustatud vaba päeva. Ja lisaks veel lapsele ranits. Kindlasti on selliseid ettevõtteid ja ettevõtjaid veel rohkem.
Seega, kuna 101 lolli võivad rohkem küsida kui üks tark jõuab vastata, oleks tarkusepäev abiks ka selles suunas, et tulevikus oleks neid tarku rohkem kui üks. Head teadmiste/tarkusepäeva!

väike õde sai täiskasvanuks

2011-08-31T00:00:00.003+03:00

Meie suhtel pole olnud midagi häda. Mina olen tema eest hoolitsenud ja tema on ära talunud kõik mu kapriisid ja soovid ning pole mind hätta jätnud. Kuid öeldakse ju, et truudus on võimaluse puudus. Kõik hakkas sellest pihta tema erinevatest hädadest, mis viisid ta lühemaks või pikemaks ajaks sanatooriumisse. See ongi mind viinud selleni, et olen teda petnud paari prantslannaga ja lausa tema pereliikmetega. Ükski neist ei jätnud eriliselt sügavat muljet. Kuid tema noorem õde oli see, kes oli mulle silma jäänud juba suve alguses. Varem oli ta lihtsalt selline tavaline, ei midagi erilist. Kuid nüüd olid teised lood. Nägin teda tihti sanatooriumi ees seismas, kuid alati lahkus ta kellegi teisega. Ja ma arvasin, et me ei kohtugi...

Aga ma jõudsin ära oodata, suve lõpul viisin oma Škoda Octavia hooldusesse, et saada tagasi RS mudelile omane kiirus ja jõud, ehk siis kõik see, mille pärast selle auto ka välja valisin. Just siis helistati mulle ja öeldi, et saan selle päeva jooksul teha legaalse kõrvalhüppe tema noorema õe - Škoda Fabia Monte-Carloga. Lõpuks ometi. Sest see auto on mulle meeldinud sellest hetkest, kui nägin esimesi pilte sellest erimudelist.

Kui nüüd päris aus olla, siis Octavia RS noorem õde peaks olema ikkagi Fabia RS, kuid Monte-Carlo kannab selle rolli samuti hästi välja. Sest tegelikult võib seda julgelt nimetada vaese mehe Fabia RS'iks. Ehk pääsetee neile, kes esmalt ihkasid Octavia RS'i, vaatasid oma eelarve üle ja mõtlesid: "kurat, siit ei vea isegi Fabia RS'i välja!" See on pääsetee teile.

Mis see Fabia Monte-Carlo siis on? Škoda kodulehekülg ütleb: "Tšehhi autotootja on olnud autospordis aktiivne osaleja juba 110 aastat. Škoda Fabia Monte Carlo on loodud just meenutamaks Škoda Auto saavutusi sel alal rohkem kui 100 aasta jooksul. See erimudel anti välja Škoda Motorspordi 110-nda aastapäeva puhul ja kannab endas ralliautolt Škoda Fabia Super 2000 pärinevat sportlikku DNA-d." Turundajad ikka oskavad sõnu seada. Ja isegi kui ma tahaks viriseda, siis ma ei saa.

Fabia MC disain on selline, millega ei anna puusse panna. Punane ja must on loodud koos elama. Ja sel puhul on neid toone miksitud maitsekalt. Mustad veljed, katus ja rattakoopa ääred,radikavõre äär ja erilised plussid lähevad esitulede mustale sisule. Selle kõige juures punane kere, seda autot ei pea ilusaks jooma. Vaatad autole otsa ja ilma vastu vaidlemata annad ära kõik sularaha mis sul on. Kuri ja samas übersex on selle auto esiosa. Sisemuses on tava-Fabiaga võrreldes suurim muutus sportistmed. Mis on head, kuid mille minu jaoks rikkus ära nende liiga kõrge asend. Ralliauto sugulase süles võiks istuda pisut madalamal. Mis viib meid järgmise probleemini - käigukangi asukoht. Don't worry, see on seal kus ikka, kuid liiga madalal. Või siis on iste liiga kõrgel. Ühesõnaga, laske iste madalamale ja tooge keskkonsool kõrgemale ja viige kang pisut armaruurile lähemale ja kõik on bueno.

Sõitsin 1,2 liitrise turboga varustatud mudeliga. Autotööstus liigub tasapisi suunda, et väikestele mootoritele lisatakse turbo. Ilmselt on 2020 aastal ka kojamehe mootoril turbo. Nii igaks juhuks. Aga see 1,2 TSI sai linnavahel oma tööga hästi hakkama. Ei kujuta ette, kuidas maanteel, neli inimest sees, asjad kulgevad. Kindlasti liiga suuri lootusi ei maksa seada. Vedrustus tava-Fabiast jäigem, oma osa lisavad ka 16-tollised veljed ja madalad rehvid. Rool pidavat olema pisut raskem, kui tava-Fabial, mis ühtekokku annab väga OK juhitavuse. Mootoreid peaks saama samasuguseid, mida pakutakse Ambiente mudelile, nii bensiini kui diislit. Ainsana ei lasta sind mingil põhjusel 1,2 TSI ja DSG kasti ühise lahenduse manu. Seega on Fabia MC saadaval vaid manuaalkastiga. Ja arvestades eelpool mainitud probleemi käigukangi asukohaga, on sellest kahju. Kuid siin ei maksa põhjust kaugelt otsida. Fabia RS on saadaval 1,4 TSI mootori ja ainult DSG kastiga, kuna MC on siiski RS odavam alternatiiv, peab RS ikka millegiga üle olema. Vaatame veel korra üle hinnalipikud - MC hinnad algavad 13 290 euro juurest, RS aga 18 480 euro juurest ja eks igaüks teeb siit omad valikud.

Ahjaa, Fabia MC värvivalikus on veel erinevaid toone, kuid ma ei mõista miks. Punasest ja mustast piisab. Ainsana oleks option veel see...

Kokkuvõttes - Fabia Monte Carlo on tegelikkuses tavaline Fabia Ambiente varustuses. Välimust ja sisu on maitsekalt apgreiditud, tulemus on selline, mis paneb talle tänaval järele vaatama. Mis minusse puutub, siis oli mul temaga lõbus, kuid sellest mulle ka piisas. Ma jätkan oma suurima heameelega oma senist suhet. Sest sanatoorium teeb head. Meile mõlemale.

ja kes siis meid päästab?

2011-08-11T17:28:00.000+03:00

Täna sõber Talisega mööda linna ringi sõites lobisesime erinevatel teemadel. Muuhulgas ka sellel teemal, et kui igasugused arengukavad ja muud plaanid teoks saavad, pole paljudes kohtades Eestimaal nendel inimestel kelle majapidamine põlema läheb midagi muud teha kui päästa külmkapist mõned vorstid ja neid siis oma lõõmava eluaseme peal grillida. Päris julm, kuid nii see saab olema. Olen juba ammu mõelnud, et see peab olema ikka tohutu tahtmine aidata/abistada, samal ajal kui kõrgemalt tasemelt sulle sisuliselt näkku irvitatakse. Tõmmatakse pea õlgade vahele ja teenitakse edasi. Mitmel kohal. Pole siis ime, et mõni mees unesegase peaga taksoroolis tulekahju kustutama sõitis. Kuulis raadiost ja lasi vanast harjumusest kohale.Tublid eestlased, vastu ei hakka, võtavad saatuselöögid vastu, töötavad ennast surnuks riskides iga päev oma eluga teisi päästes. Ka neid, kes kusagil kabinettides oma paksu perset kasvatades hauvad säästuplaane kuidas hoida kokku riigiraha ja siis selle sama raha eest endale mõni preemia või uus ametiauto soetada. Kusjuures ma mõtlesin, mida teeks Kreeka päästja, kui ta oleks samas olukorras. Ma kipun arvama, et paneks tule otsa kõigele mis põleb ja mis ei põle, ja sõidaks ise Kreeta saarele seda kaunist tuledemängu vaatama.
Sest jah, asi hakkab varsti siinkandis kummaliseks minema, päästekomandot näeb Eestimaal harvem kui sõnajalaõit jaaniööl. Loomulikult on olemas vabatahtlikud päästjad ja mulle jääb meie riigi tegemistest selline mulje, et see ongi suund. Oma majapidamised, ise vaadake kuidas need ära kustutate. Meie kustutame suuremaid asju ja "vaeste" riikide võlga. Olen rääkinud Eesti nn esivabatahtliku Rait Killandiga. Mees teeb asja hingega, muretseb selle eest, et vabatahtlikud oleks tasemel ja et nad saaks oma tööga hakkama. Saavadki ja on sama tublid kui kutselised päästjad. Kuid oleme ausad, paljudes riikides kuuluks need masinad, millega osad vabatahtlikud välja sõidavad peaks kuuluma teenitult muuseumi. Aga mehed putitavad need üles ja teevad tööd. Uskumatu.
Mis edasi? Vabatahtlikud pritsimehed meil on. Samas kannataks kokku tõmmata ka kiirabi pealt. Vabatahtlikud meedikud kõlab hästi. Nipet-näpet asjad selgeks. Kui juba nööpi oskad pükstele ette ajada, siis mõni häda on see haav kinni õmmelda. Ja kui ei oska kinni õmmelda, siis õmbled keha külge kolm nööpi, teed nööpaugud ja saab ikka haava kinni. Paanikasse ei saa minna ja tuleb olla loominguline. Teeleht haava peale ja ongi asi korras.
Ja siis veel see halenaljakas lugu, et kõik päästekopterid on korraga rivist väljas. Õnneks polnud neid vaja. BNS'i juht Ainar Ruussaar säras Keskpäevatunnis ideega kasutada sellistel juhtudel näiteks erakoptereid. Muidu pole nagu viga, kuid kas mitte päästekopter ei peaks olema spets varustusega? Ei aita kui haarad kaasa esmaabipaki auto pagasnikust ja jupi nööri, et keegi merest välja tõmmata. Ja kui väga te sooviks lennata kopteriga, mille roolis üks neljast Sõnajalast? Pisut laule jumalast äkki viimsele teekonnale? "Oi tegelikult pole hullu, see lahtine peahaav, infarkt ja mõlema jala luumurrud polegi nii hullud. Ma rooman siit kilomeetri kaugusele randa ja ujun Ruhnust Kuressaarde," oleks normaalse inimese vastus sellisel juhul.
Ma tahaks oma elu usaldada siiski nende inimeste kätte, kes on selleks saanud vastava hariduse/koolituse. Kuid asi liigub selle poole, et selleks pean ma kõigepealt minema Soome ja siis mõnest polikliinikust arsti või ehitusplatsilt päästja üles otsima.

Tänak ja Sikk alustasid Neste Oil Rally Finlandi hea hooga (VIDEO)

2011-07-28T22:59:00.001+03:00

foto: Ray Põder

Neljapäeval alustati Neste Oil Rally Finland esimeste katsetega, täpsemalt öeldes sõideti kolm katset. Eesti rallifännidel on põhjust rahul olla, Ott Tänaku ja Kuldar Siku tempo SWRC arvestuses oli hea, mehed on avapäeva järel oma klassi liidrid. Ka teiste eestlaste tulemused olid korralikud.

MM-Motorsport meeskonnas sõitvad Tänak ja Sikk (Ford Fiesta S2000) olid kahel esimesel katsel oma klassi kiireimad, kolmandal edestasid neid soomlased Juho Hänninen ja Mikko Markkula (Škoda Fabia S2000). Päeva lõppedes on eestlased oma klassi liidrid ja absoluudi seitsmendad, edu Hännineni ees 8,5 sekundit, kolmandal kohal on Fordiga sõitvad Martin Prokop ja Jan Tomanek (+21,6). Tänak oli päevaga rahul.

„Olen väga rahul auto seadistusega, see annab kõvasti enesekindlust. Mõlemal katsel oleks saanud veel kiiremini sõita, kuid tolm segas pisut,“ rääkis Tänak peale teist katset.
Eelmisel aastal SWRC arvestuses Soome rallit kindla võidu võtnud Juho Hänninen on saanud endale väärilise vastase. „Kui ma vaatan Tänaku aega, siis see mind liiga rõõmsaks ei tee. Mina sõidan maksimumiga, homme püüan veel pisut kiirem olla,“ oli Hännineni kommentaar teise katse lõpus.

ME3 Rally Team sõitjad Karl Kruuda ja Martin Järveoja (Škoda Fabia S2000) on peale avapäeva viiendal kohal (+1.03,8). Teisel ja kolmandal katsel olid mehed konkurentsivõimeliste aegadega, avakatselt tuli aga Tänakule kaotust 41 sekundit. „Sõitsime esimesel katsel vastu kivi ja rehv hakkas tühjemaks minema, sinna see aeg läks,“ rääkis Kruuda.

WRC Academy arvestuses on Egon Kaur ja Erik Lepikson päeva lõppedes oma klassi neljandal kohal, kaotades liider Alastair Fisherile 23,9 sekundiga. Miko-Ove Niinemäe ja Timo Kasesalu on kümnendal kohal (+1.27,4).

Sander Pärn ja Ken Järveoja (Subaru Impreza) MM-Motorspordist olid avapäeva järel absoluutarvestuse 49. kohal. N-rühma autode hulgas olid eestlased 16. kohal, kaotust N-rühma kiireimale Jarkko Nikarale 1.27,6. Pärnal on hea ennast võrrelda lätlase Andis Neiksansiga (Mitsubishi Lancer EVO X), kes on N-rühma autodest kolmandal kohal, Pärn kaotab talle 1.16,5.

„Sellega võib rahul olla, et oleme servises ja auto on terve. Kuid kiirusega kindlasti mitte. Ütlen ausalt, tänase päeva tulemus on minus endas kinni. Liiga aeglased olime, vaatamata sellele, et Soomes ei saagi kohe sellise tempoga peale minna nagu Eestis, kui tahad lõpuni tulla. Kuid meie tempo oli ikka liiga aeglane. Lisaks magasin ühe kiire mahapöörde maha ja sinna kadus aeg. Homme hakkame step by step tempot tõstma, usun, et olen enamaks võimeline kui täna,“ rääkis Pärn ruudulipp.ee veebilehele.

Kaheveoliste mehed Martin Kangur ja Siim Plangi (mõlemad Honda Civic Type-R) jätkasid Soomes sealt kus auto24 Rally Estonial pooleli jäädi. Peale kolme katset on Martin Kangur ja Simo Koskinen Siim Plangist ja Marek Sarapuust 0,4 sekundi võrra kiiremad. R3 autode klassiliider on Mikko Pajunen (Renault Clio R3), kellele eestlased, olles selles klassis kohtadel kolm ja neli, kaotavad pisut üle minuti. Nende ette mahub veel Harry Hunt (Citroen DS3 R3T), kellele Kangur kaotab 6,9 sekundiga.

Absoluutarvestuses on liidrid peale avapäeva Sebastien Loeb ja Daniel Elena (Citroen DS3 WRC), kes edestavad tiimikaaslasi Sebastien Ogieri ja Julien Ingrassiat 2,8 sekundiga. Kolmandal kohal on soomlased Jari-Matti Latvala ja Miika Anttila (Ford Fiesta RS WRC).
Soomlased said kõva tagasilöögi, kui teist aastat järjest ebaõnnestub Mikko Hirvoneni ralli. Hirvonen ja Lehtinen (Ford Fiesta RS WRC) sõitsid esimesel katsel tagaotsaga puusse, peale seda, kui mootor oli kurvis välja surnud. Viga sai tagavedrustus ja jamad jätkusid järgmisel katsel, kui ratas kinni jäi ja rehv purunes. Selle kõige tulemusel on Hirvonen alles 36. kohal, kaotades Loebile 2.02,7. Teine kiire soomlane, Matti Rantanen (Mini John Cooper Works WRC) sõitis välja teisel katsel ja avapäeva lõpuni ei tulnud.

Avapäeval tehti ka taktikat, reedese päeva stardijärjekord pandi paika kahe esimese neljapäevase katse põhjal. Latvala sõnul on see esimene kord, kui Soomes taktikat tehakse, seni on mindud ikka flat out alates esimesest katsest. Sarja liider Loeb, kes oli neljapäeval rajal esimesena, suurt taktikat teha ei saanud ja nii pidi mees sõitma nii kiirelt kui saab. Küll võttis hoogu maha kohalik mees Jari Ketomaa (Ford Fiesta RS WRC), kes oli olnud avakatsel kiirem, peale kolme katset on tema koht neljas, kaotusega Loebile seitse sekundit. Loeb torises peale avapäeva taktika tegemise osas, kuid olgem ausad, prantslane oleks samas olukorras täpselt samamoodi tegutsenud. Ketomaa on kiire ja üsna huvitav on jälgida, kuidas ta konkurentsivõimelise tehnikaga tehasemeestele vastu saab.

Reedese päeva teeb taas keerukaks napp, 15 minutiline Remote Service, mille käigus tohib auto juures lisaks mõlemale sõitjale toimetada neli mehhaanikut ning kasutada tohib vaid autos kaasas olevaid varuosi. WRC Academy sarjas on on ka nende varuosade arv ja kogus ära määratud, mida tohib kaasa võtta. Seega on reedel väga oluline hoida autod terved, sest Soomes on väljasõidud reeglina sellised, mille järel jätkamine on keeruline. Kuna enamus katseid sõidetakse vaid ühe korra, on ees sõitmine üsna keerukas ülesanne. Teed on vaja lahti lükata kümnete kilomeetrite kaupa.

Soome ralli TOP 10 peale SS3

Sebastien Loeb Citroen 20m17.5s
Sebastien Ogier Citroen + 2.8s
Jari-Matti Latvala Ford + 4.4s
Jari Ketomaa HJ-Autotalo Ford + 7.0s
Petter Solberg Solberg Citroen + 12.6s
Dani Sordo Mini + 14.3s
Ott Tänak MM Ford + 17.3s
Mads Ostberg Stobart Ford + 18.6s
Kris Meeke Mini + 20.9s
Juho Hänninen + 25.8s

Reede
9.00 SS4: Hassi (20,35 km)
11.03 SS5: Evo (8,90 km)
11.53 SS6: Hyväneula 1 (29,90 km)
Remote Service (Lahti) 15 min.
14.59 SS7: Koukunmaa (13,68 km)
15.37 SS8: Koivukehä (17,80 km)
16.20 SS9: Hyväneula 2 (29,90 km)
18.00 SS10: Jokimaa (2,00 km)
19.46 SS11: Mynnilä (12,07 km)

Vaata SS3 ülekannet

ega hea lehemees pole kohe hea jutumees

2011-06-01T22:23:00.000+03:00

Patt oleks säärasid päevi toas tööd tehes õhtusse saata. Palju lihtsam on tumedaid öid tööga hommikusse saata. Ja selleks, et hoog üles saada, mõtlesin pisut ka siia kirjutada. Teemast, mis mulle nii tuttav ja südamelähedane. Meedia, eriti just raadio.
Ma kuulan raadiot palju. Peaasjalikult Kukut. Põhjusega, sest saan sealt kätte kõik mis vaja. Vaatasin passi, jah mulle enam ei tohiks isegi seal mainitud parameetrite põhjal meeldida igasugu loosimised ja lapselikud vaimustused lugude üle kus Mehhiko mees abiellus kaktusega või muud säärast. Seega siis Kuku. Hea jaam, loodetavasti saab endale ka väärika peatoimetaja, sest Luts kihutas Ekspressi juhtima. Jõudu und jaksu Janek!!
Ja nii jõuangi ma selle juurde, mis ka pealkirjas. Kukus ja ilmselt ka Vikerraadios on mitmeid saateid, kus käivad saateid tegemas kirjutavad ajakirjanikud. Kukus näiteks Tund Postimehega, Äripäev eetris ja Magneet. Neid saateid kuulates tekib mul tihti küsimus, kas teil toimetuses mõnda elavat inimest polnud, kes oleks saadet tegema tulnud. Peaasjalikult puudutab see kahte esimest saadet. Ma saan aru, et kirjutava ajakirjaniku ülesanne polegi olla oraalverbaalselt särav. Tema ülesanne on kirjutada lugusid. Helistada allikatele. Ja soiguda oma igava häälega niikaua toru otsas, kui allikas lihtsalt ei jõua enam ja räägib kõik ära. Teate küll, vesi teeb kivisse augu...
Prouad ja härrad, raadios ei käi asjad nii. Keegi ei nõuagi teilt yo-yo stiilis diskorite lähenemist. Proovige mõelda selle peale, et te ei aja seal omavahel juttu. Sajad tuhanded inimesed kuulavad teid. Keegi ei taha kuulda poole minuti pikkuseid mõttepause, monotoonset surnumatja häält ja täiesti emotsioonivaba vestlust. Mitu korda olen ma Äripäeva saate lihtsalt kinni pannud selle pärast, et küllaltki põnev lugu jutustatakse mulle igavaks. Ma ei usu seda, te ei müü mulle seda maha!
Seega peatoimetajad ja väljaandjad, mõelgem toimetuse koosolekul ikka järele, keda saata raadiosse. Kui te näete oma lugude kallal roppu vaeva, siis miks sellest rääkiv saade, mis peaks justkui reklaam olema, toimib pigem antireklaamina.

rüütlid, mis teie kommetest on saan'd

2011-04-06T19:02:00.000+03:00

Naise au kaitsmine on olnud alati meesterahva püha ülesanne. Ammustel aegadel tehti seda mõõga ja kilbiga, hiljem kõmmutati duellides riitade kaupa nii neid, kes solvasid kui neid kes üritasid oma daami au kaitsta. Maapiirkondades võid ka veel tänasel päeval saada piki vahtimist, kui heidad kohalikus diskobaaris valele tüdrukule vale pilgu. Kuigi see taandub pikas plaanis ikka sellele, et mis sa linnavurle tuled meie külapeole laiama ja tüdrukuid suurlinna jutuga meelitama, on kokkuvõttes see ikkagi neiu au kaitsmine. Mis sest, et kange heleda õlle peal üleskasvanud mehepojad sellest aru ei saa. Neile ei saa seda pahaks panna.
Kuid kõik need üllad ülesastumised hakkavad teatud seltskonnas kaduma ja moest minema. Ühe keskmise Eesti erakonna liige, Priit K, kes armastab asju ajada ikka internetis, on hea näide. Sama keskmise erakonna liige Siret K esines meedias Tallinna TV vastaseid maha tegeva ja samas äärmiselt rumala sõnavõtuga. Kirjutagem see pimesi oma juhti uskuva noorpilootiku lolluse arvele, eks selliseid ole ennemgi olnud ja meie rõõmuks tuleb neid veel. Peale seda sai ta loomulikult asja eest meedias puid alla. Mida tegi aga tema kallim Priit? Kas haaras seinalt mõõga ja tormas uskumatuid karistama? Ei. Kas võttis öökapi sahtlist Magnum 44 ja kõmmutas oma südamedaami solvajad sõelapõhjaks? Ei. Võttis ta vähemalt ragulka ja lasi kiviga Siretit maha teinud kodanike koduaknad kildudeks? Ei. Tõusis ta vähemalt tooli pealt püsti? Ei. Mis ta siis tegi? Passis netis edasi ja kirjutas järgmise avalduse:
"Siret K sõnul ei ole küsimus selles, kas härra Rus või keegi teine Maha Tallinna TV kampaaniaga liitunud inimene on olemas või mitte, vaid selles, et lisaks reaalsetele inimestele on nimetatud kampaaniaga ühinenud ka mitte-tallinlasi, alaealisi, kuid ka rida Facebooki varikontosid, mille taga võib olla üks ja sama inimene ning selliseid kontosid võib olla palju, mistõttu võib öelda, et tegelikult apelleeritakse lisaks reaalsetele inimestele ka olematutele inimestele," teatas Priit K.
Igav. Nii igav, et ajab magama. Kas see ongi meie poliitika tulevik? Tahaks loota, et mitte.
Ja mis saaksid olla sellel hetkel sobivamad, kui HU laulu "Rüütlid" sõnad.

Rüütlid, rüütlid, rüütlid,
mis teie aadetest on saan’d?

Kuid unistustes ikka sularaha voolab kraanist,
ja rinnakas blondiin teeb ilma isiklikus plaanis.
Ja ega sellega kõik mõtted kuidagi ei piirdu,
et seda saada, erakonda siirdud.

Kõik tegelased on väljamõeldud ja kokkulangevus reaalsete inimestega on juhuslik.

iPad, iPhone, iPod, iMiev - tõmba maha mittesobiv

2011-03-04T11:02:00.000+02:00

Kas on tuttav tunne, kus sa oled sammu võrra kõigest ees. Mul eile oli. Kirjutasin just blogisse loo Toyota naasemisest sportautode maailma ja Mitsubishi EVO hülgamise plaanidest. Viimase põhjuseks siis üleminek elektriautodele. Peale publish post nupu vajutamist nägin facebookis oma reformsõpru rõõmustamas poolesaja Mitsu elektripunni Eestisse tuleku üle. Mida kuradit. Kas võime öelda, et Ansip ja Co olidki need, kes andsid legendaarsele EVO'le viimase surmahoobi? Võib-olla, me ei tea seda. Me ei tea, kas kusagil Jaapanis löödi kokku sakeklaase, rõõmustamaks selle üle et neil õnnestus smuugeldada kusagile Eestisse poolsada iMievi. Eks eestlased ole harjunud sellega, et me peame midagi katsetama, kõigepealt kommunism/sotsialism, siis isemajandamine ja perestroika ja nüüd siis elektriautod. Tegelikult peavad sotsiaaltöötajad õnnelikud olema, et meie suusalembene valitsus neile saastekvootide eest suuski vahetuskaubana ei hankinud. Koos üleriigilise määrmisvõrguga.
Teisalt kõlas sealtsamast Jaapanist, kus sakeklaase kõlistati ettevaatlike sõnumeid, et päris nii ka ikka ei ole et EVO kohe maamuna pealt kaob. Tegelikult ongi mul siin üleskutse Mitsubishi bossidele: kuna meie väike ja tubli riik võttis endale kanda teie maailmaparanamise ja päästmise idee laiema tutvustamise, siis paluks edaspidi jätkata Mitsubishi Lancer EVO tootmist. Ainult Eesti turule.
Aga mõni rida ka sellest iMievist siis ka. Ega ilmselt tal suurt häda pole, teeb oma töö ära, kriitikute hinnanguid lugedes oleks muidugi Eesti tingimustes sobiv variant sotsiaaltöötajatele õhu ja armastusega sõitev Hummer, millega jõuaks iga vanainimeseni ja kellele saaks otse paagist elurõõmu morsiklaasi kallata. Kuku raadios teemal sõna võtnud Aivar Riisalu oli ka erakonnale kohaselt virisev, tema ideaal oleks ilmselt oma vanasõidukite park sotsiaalministeeriumile välja rentida. Vanainimese juurde peab ju ikka vana autoga minema.
Mis minu jaoks kõige kummalisem on, on see, et iMievi puhul ei suuda keegi öelda selle punni konkreetset hinda. Me ostame või vahetame riigi tasemel pooltuhat autot ja keegi ei suuda öelda, mis selle hind on. Isegi Silberauto tähtsuselt teine jumal Üllar Born hämab, öeldes, et tavainimene seda 200 000-300 000 eesti krooniga kätte ei saa. Mis nagu viitaks sellele, et riik sai nad selle hinnaga kätte. Uurides mujal maailmas ja ka meil tehtud arvustusi selle auto osas, võiks võtta letihinnaks ca 25 000-30 000 eurot.
Nüüd tulebki üks mõjuv põhjus, miks ei peaks tervelt mõtlev inimene seda imelooma ostma. Jah, tema ülalpidamiskulud on väikesed, öine akude täitmine maksab väidetavalt ca 2 euri. Ja kui te millegile väga otsa ei sõida, on jooksvad kulud rehvid ja peale 150 000-200 000 kilomeetrit akude vahetus. Mille hinda jälle keegi ei tea. Nimelt jäi kusagilt silma, et Mitsubishi suurendab lähiajal iMievi tootmismahtu ja selle hind võib kukkuda kolmandiku või lausa poole võrra. Loogiline, sest suuremad arenduskulud on tehtud ja tulevikus maksavadki elektriautod kõvasti vähem. Eesti valitsus on lubanud toetada esimest 500 elektriauto ostjat, kuni poole hinnasumma ulatuses. See kõik on tore, kuid võtke elektriautot kui arvutit, mis kolme aasta pärast on lootusetult vananenud ja kaotanud igasuguse võime hinda hoida. Ja mis tehakse vanade läpakatega? Mõni üritab müüa, et saadud raha eest saaks sõpradele baaris mõned õlled osta, mõni jätab lapsele mänguasjaks, mõni paneb kapi otsa tolmu koguma.
Ja ei päästa siin isegi maagline i, mis paneks võib-olla mõne tehnikakauge inimese arvama, et seda saab mingil viisil paaritada iPhone'i või iPadiga. Sest kõlaks ju ilusasti: sõitsin hommikul iMieviga last kooli viima, iPodist kõlas mõnus muusika, ajasin iPhone'iga tööjuttu ja laps mängis tagaistmel iPadiga.

tere tulemast tagasi toyota hüvasti mitsubishi

2011-03-03T11:25:00.003+02:00

Keskpärasus. Liiga palju siin maailmas pannakse paika keskmiste asjade järgi. Keskmine, see on midagi sellist, mis jätab sellise silutud ja korraliku mulje, mis kuidagi ei häiri ja peaks nagu paljudele meeldima, sest on tehtud võttes arvesse keskmist arvamust. Ei mingeid teravaid elamusi, hall või beez värv ja emotsioonitu välimus.
Tegelikult ütleb juba pealkiri ära, kuhu ma jõudnud olen. Toyota. Minu jaoks on selle Jaapani tootja mudelivalik olnud just keskmisele inimesele tehtud. Hall, igav ja keskpärane. Seega, mitte minu jaoks. Jah, mul on olnud kunagi tööautoks Toyota ja see polnud halb auto. Tegu polegi halva autoga, tegu on üsna hea autoga, mis on vastupidav, usaldusväärne ja töökindel. Sellise autoga läheks ilmselt ümbermaailmareisile. Kuid ta on igav. Mõelgem, kumma valiksite, kas minna ümbermaailmareisile keskmise kaaslasega, kes teeb kõik vajaliku ära, kuid ei suuda pakkuda lisaemotsioone. Ei negatiivseid ega positiivseid. Või eelistaksite veeta raju nädalavahetuse näiteks ettearvamatu käitumise ja kuuma välimusega kaaslasega Rios? Küsimus ongi selles, et kui soovisid endale kaaslast eluteeks, siis valid Toyota. Tõenäoliselt elab ta kauem kui sina.
Tõsi, ka nemad on visanud turule viitsütikuga pomme, et vaadata, mis juhtub. IQ, mulle väga sümpatiseeriv linnaauto, Urban Cruiser, mille oleks võinud tegemata jätta, sest kulla jaapani sõbrad, teil on Hilux, RAV4 ja Land Cruiser. Kuid millest on puudus, on sportauto. Ma olen seisukohal, et igal autotootjal peab mudelivalikus olema sportauto. Autotööstus on selles osas autospordile võlgu. Ja Toyota on võlgu. Jätame siin kõrvale Toyota luksbrändi Lexus superauto LFA. Ca 320 000 eurose hinnalipikuga autot tehakse 500 tükki ja ilmselt on tellimused juba ammu täis, sest viimane peaks konveierilt maha veerema järgmise aasta detsembris.
Celica, MR2 ja Supra, ilmselt meenuvad autohuvilistele veel need nimed. Kuid see on kauge ajalugu. Hetkel me Toyota mudelivalikus midagi säärast ei leia, viimane Celica oli selline, et paljud omanikud kangutasid kere küljel olevalt nimelt ühe tähe ära, et see sobiks rohkem autole, milles polnud enam kübetki omaaegse Celica hõngu. Celia, selline oleks pidanud selle õnnetuse nimi olema. Ja ega nende sportmudelite kaotamises midagi majanduslikult valet pole. Tublid jaapanlased vorpisid sadade tuhandete kaupa halle ja beeze Corollasid ja imestasid mis kummaline riik see Estonia on, kuhu läheb pool toodetud Land Cruiseritest.
Kuid see kõik on muutumas.

See pole saladus, et Toyotal tuleb välja 2012 tagaveoline sportkupee FT 86. Genfis näidati rahvale selle concept-versiooni viimast facelifti. Ja ta näeb välja neetult hea, mis kõik viib selleni, et järgmisest aastast on Toyota omanikel võimalus sooritada legaalseid kõrvalehüppeid. Mul on heameel nende pärast.
Toyota president Akio Toyoda ütles Genfis: "I want to transfer the thrill of the race track to our vehicles, and make driving fun and exciting for our customers." It's about time, ütlen mina. Ja ärge enam suurt midagi selle välimuse osas muutke.
Selle mudeli juures Toyota jõu ühendanud Subaruga. Koos tehakse, koos arendatakse. Tõsi, Genfis noppis suurema osa aust ära Toyota, sest Subaru boksis oli Genfis väljas vaid läbipaistev mudel, kus sai näha jõuülekannet kuid ei saanud täpset arusaama auto välimusest. Okei, eks Subaru jaoks on ainult tagavedu juba niigi suur samm, küll peaks tagaveolist Subarut hästivarustatud kauplustest saada 2012 aasta lõpul. Toyobaru või Subata.

Kuid ei ole head ilma halvata. Samal ajal, kui Toyotas on jõutud taas täie mõistuse juurde ja uus sportauto on valmimas, on ühes teises Jaapani tehases mõistus kadumas. autocar.co.uk/ ajakirjanik Matt Prior läks pahaaimamatult tegema lugu Mitsu uuest väikeauto kontseptsioonist, kui firma üks direktoritest Gayu Eusegi muuhulgas teatas, et Mitsubishi lõpetab sportmudeli EVO tootmise. "Mitsubishi Lancer EVO X on viimane EVO. Nende järele on küll nõudlus olemas, kuid me peame nende tootmise lõpetama," ütles Eusegi. Selle tsitaadi taustal tunduvad isegi Edgar Savisaare mõttekäigud loogilistena. Firma uus suund on elektriautod ja hübriidid ja EVO sugune õhusaastajast sportauto ei klapi selle suunaga kuidagi. Aastaks 2015 loodab Mitsu luua kaheksa uut ökokäkki. Eusegi sõnul võib EVO küll kunagi, kui aeg on küps, tagasi tulla. Elektriautona. Võib-olla on see hea, oleks meeldiv näha Eesti Energiat autospordi toetajate hulgas.

head televaatajad, tulge kella seitsmeks ikka koju, meil on teile uudiseid

2011-02-10T22:11:00.000+02:00

Ma ausalt ei mäleta, millal ma vaatasin peale AK teisi uudiseid. Reporter on minu jaoks välistatud, lihtsalt pole minu maitse. Teisalt annan au sellele seltskonnale, kes seda saadet teevad ja lustakate popplauludega vürtsitavad. Ära on tabatud see, mida ilmselt paljud soovivad.Ainuke mida vahetatakse on ilmatüdruk, kes vist on nüüd värskema väljalaske aastaga, seal ilmselt saab parim enne mingil hetkel lihtsalt läbi. Ja siis möödub 40 aastat ja ta saab uuesti tööd ilmaennustajana. Aktuaalses Kaameras. Ja kui liiga palju päevitad,saad taas Reporteris tööd.
TV3 Seitsmesed Uudised on minu jaoks olnud tõmblemise etalon. Ma ei tea mis selle taga on, kuid üsna lühikese aja jooksul on läbi käinud väga palju erinevaid variante, Televaataja, isegi kui ta tahaks, pole jõudnud ära harjuda eelmise uuendusega ja juba kostitatakse järgmisega. Liiga palju katsetusi mu sõbrad. Konkurendid käiavad oma Reporterit vist juba seitsmendat aastat ja suuri muutusi pole vist toimunud. Verd, higi ja pisaraid igapäevaselt läbi helesinise ekraani eestlase koju ja asi toimib.
Ja ega ma väga ei imestanud, kui TV3 tuli välja järjekordse uuendusega. Kõik on keeratud traditsioonilselt üsna pea peale, ilmselt lootuses, et äkki nüüd joppab. Reklaamid ütlevad selgelt, me pole Reporter, me pole AK. Me oleme Seitsmesed uudised, me oleme alternatiiv neile kes ei taha liiga tõsist või liiga labast lähenemist. Ideena hea, teostus...kuni tänaseni ei osanud öelda. Aga täna vaatasin Seitsmesed ära. Algusest lõpuni.
Tegelikult pean ütlema, et senistest variantidest minu meelest parim. Ma ei tea, kas see on uue TV3 programmipealiku mõttelend või on see Made In Estonia kuid mulle see püsti seisev uudisteankur meeldib. Ja liikumine, ka vahetekstides on elu sees. See paneb muidugi uudisteankru keerulisemasse olukorda, kuid Marek tuli sellega täna väga hästi toime. Oli loomulik.
Teemade valikul kaabitakse ikka pisut Reporteri kintsu. Teise loona avarii Tallinna tänaval, ilma intervjuudeta. Milleks sõbrad, milleks. Vähemalt mina ei taha näha uudistesaadet mis alustab krimilugudega. Ok, tahate neid näidata, tehke seda hiljem. Kui Citroenilt löögi saanud naine on päeva tähtsuselt teine uudis, siis soovitaks päevatoimetajal hommikuse konjakijoomise maha jätta. Samas oli häid leide, lumehotell, Eesti majad Austraaliasse. Tehnilisest praagist ei pääseta, Valitsuse pressikalt tehtud looga oli midagi väääga valesti. Ja võib olla oli viga minus, kuid kui kaamera pidi minema riigikokku, siis tuli lugu kus oli kaks poliithampelmanni Riisalu ja Gräzin väitlesid TV3 stuudios...või sain mina asjast valesti aru.
Ilmateadet ei suuda mina selles kanalis tõiselt võtta. Mul on kogu aeg selline tunne, et herr Sarapuu ajab kohe oma parema käe üles, rusikas taeva poole ja hüüab: "Hüpake, hüpake!! Homme on Tallinnas 20 kraadi külma!! Aga pole hullu, ma mängin kusagil ikka plaate, tulge siis sooja!!" Samas, ta pidi saama palju fännikirju, järelikult töötab selline mudel. Vähemalt on rõõmsa näoga positiivne inimene ekraanil, loodetavasti aitab see elurõõm meie enesetappude arvu vähendada.
Stuudiokujundus mulle meeldib. Selline tunne on, nagu vaataks uudisteankruid Tallinki laeval seismas. Just akende pärast. Kuid see lahendus on hästi lõpuni välja mängitud, läbi akna saab näiteks teada, palju Tallinnas sooja on. Hologrammide kasutamine - super!! Nägi väga hea välja ja oli piisavalt. Mitte nagu Indrek Treufeldi saade, kus vaene väikemees ei paistnud enam hologrammide tagant välja.
Mida ma näha tahaks? Reporterid võiks oma lugudes rohkem ekraanil olla. Mööndustega. Sääske rohkem, Anna-Maria "Vaata mul on uued ehted/riided" Veidemann-Makkot vähem. Tooge sport tagasi! Rahvas vajab seda. Kalkun, Osila ja Säärits ei jõua igale poole. Ja spordiuudised sobivad uude stuudiosse nagu valatult. Saab hologramme teha ja laevaaknaid tublide sportlastega täita.
Kui neid asju ei saa teha, siis püüdke seda formaati hoida ja täiendada näiteks mõned aastad. Et inimene jõuaks ära harjuda.

arvutiga varustatud nõukogude inimene on kõigeks võimeline

2011-02-01T23:36:00.000+02:00

Ma olen oma juurtelt nõukogude inimene. Tegelikult kui aus olla, siis nõukogude aja laps. See tähendab seda, et ma tean, misasi on järjekord. Kümnest inimesest koosnev järjekord ükskõik millises meie supermarketis, kus 24 kassast töötab seitse, pole järjekord. See on sulle avanenud võimalus lugeda läbi lehed, mis kassade juurde pandud. Selle jaoks nad ju on seal? Üks õige järjekord on ikka hoopis teine teema. Paremal juhul suudab kunagisega kandideerida lasteaia järjekord, kuhu sa paned oma lapse samal hetkel kui parema käega nabanööri läbi lõikad. Üks õige järjekord on ikka selline, kus sotsialiseerutakse, saadakse tuttavaks. Mõnes mõttes nagu Facebook tänapäeval. Ainult et, siis oli kaugemal terendamas mingi kaugem ja ihaldatum eesmärk kui mingi lehma tagaajamine kusagil virtuaalfarmis.
Sa olid kõige nimel järjekorras: autoostuluba, kodune telefon, tuusik sanatooriumisse või puhkebaasi kaunis kohas. Mina mäletan oma kogemustest järjekorda praegusel Gonsiori tänaval, et saada osta pikka saia. Kurat, mis meil mõttes oli? Ma olen seisnud Õismäe-2 nimelise toidupoe korvijärjekorras, et pääseda poodi asju ostma. Neid väheseid mis seal oli. Ma olen käinud öösel teatmeteose ENEKE järjekorras. See oli meeldiv perekondlik sündmus, kus seisti vaheaegadega. Abiks oli ka sugulane Saaremaalt. Kilomeetrite pikkused bensiinijärjekorrad, kuhu mindi ööpäevaks või kauemaks...olid ajad olid järjekorrad.
Tänasel päeval mõtled, et see on ju kõik möödas. Poes on kärusid ja korve nii et tapab. Bensiin on nii kallis, et neid väheseid, kes seda ostavad vaadatakse kadedusega ja tehakse pilti. Hiljem saab õhtusöögil näidata pilti rikkurist. Ja saia saame osta igasugust, lühikest ja pikka, seemnetega ja ilma. Elu on lill.
Aga ei ole. Kui jutuks tulevad Linnateatri piletid, on kõik taas endine. Tõsi, võitlusvahendid on pisut muutunud, kuid iga kuu esimesel kuupäeval ilmuvad juba varajastel hommikutundidel Linnateatri kassa juurde esimesed inimesed, kes tahavad järgmisel kuul teatrisse minna.Piletid tulevad müüki kell 11 hommikul. Kuid tänu Linnateatri kassas olevale arvutile, mis tuli sinna majja koos Elmo Nüganeniga, on selge eelis neil, kes ostavad pileteid internetist. Veerand tunniga on Linnateatri järgmise kuu etenduste piletitest alles vaid riismed.
Täna oli see päev, mil ma asusin võitlema oma paljude konkurentidega. Ma olen veendunud, et isegi Erki Nool ei valmistunud oma võistlusteks nii põhjalikult kui mina täna hommikul piletiostuks. Juba eile õhtul vaatasime kindlalt veel korra üle, mis näidendid, mis kuupäeval jne. Täna hommikul tõusin nagu ikka, umbes 9 ajal. Tulin alla, lugesin lehte ja jõin kohvi. Püüdsin olla võimalikult rahulik. Kuid kella 10.30 paiku hakkas sisse tulema väike närv. Kontrollisin üle oma Piletilevi koodid, mängisin läbi stsenaariumi, kuidas asjad hakkavad jooksma, kui kell kukub. ID-kaart töötas, back-up netipanka pääsuks oli mobiil-ID. Proovisin ära, sain sisse nii Piletilevisse kui panka. Aeg tiksus, pulss tõusis. Kell 10.55 olin täies valmiduses, sisse logitud. Kell 11.00 vajutasin soovitud etendusele. Edasi nupule OSTA, siis kiirelt kinnitad palju pileteid. Siis uuesti tagasi kava juurde, sest kui juba siis juba. Alla kahe etenduse pole mõtet jamama hakata. Esimene tagasilöök. Olen internetis ootereziimil.Server on üle koormatud. Silme ees jooksevad kõik need inimesed, kes minu piletid sellel hetkel ära ostavad. Irooniliselt ripub ootereziimi kirja alla lause: "Kui oodates on igav, proovi kokku panna seda puzzlet siin." Ega ma loll ei ole, mind sellise trikiga ei püüa. Lõpuks pääsen taas löögile. Loomulikult, vahepeal on hagijad selle etenduse piletitest üle käinud. Õnneks suudan kiirelt üsna head kohad kinni panna. Edasi panka, uhh, õnneks kõik toimib. Raha makstud, e-mail postkastis ja kell 11.05 prindin uhkelt välja oma sebrapiletid. Mission completed!
Riputasin need üles koridoris olevale teadetetahvlile. Et inimesed, kes külla tulevad ka näeks. Meil on piletid Linnateatrisse. Mõtlesin isegi maja välisseina külge need panna. Sest see võrdub enam-vähem sellega, kui sul seisab hoovis S500 uus Mersu.

milline on mõttetu spordiala

2011-01-24T15:55:00.001+02:00

Spordiuudised meenutavad Tallinna kesklinna eliitkoole. Inimesed on valmis nahast välja pugema ja ennast sotsiaalsauna elama registreerima. Kõik ikka selleks, et saaks sisse. Spordialasid on palju ja iga ala esindaja arvab, et nende ala on liiga vähe kajastatud. Spordiajakirjanik on pideva surve all - tulge meie võistusele, meil on äge pressikas tulekul jne jne. Alati kui mõnes alaliidus toimub võimuvahetus, on uuel seltskonnal üheks eesmärgiks ala parem kajastatus meedias. See on kõige lihtsam lubadus anda, kuid kõige raskem täita. See oleks umbes sama, kui mõni erakond lubaks kütuse hinnad tuua 10 aasta tagusele tasemele.

Ja üsna tihti kõlab erinevates tulistes vestlustes selline lause: "Kurat, miks nad raiskavad oma aega või leheruumi nende mõtetute spordialade peale!" See tekitab minus alati küsimuse, mis on siis mõttetu spordiala. Selline oma ala ultrafännide lähenemine on mulle vastumeelt. Ma pean ennast spordisõbraks ja leian, et eks igal alal on ikka oma mõte sees. Ja kajastamist vajavad nad samuti kõik. Mõni vähem, mõni rohkem.

Kuid kindlasti on igal tõsisel spordisõbral mõned alad, mida ta teistest vähem hindab. Või lausa vihkab. Kui ikka su proua/härra mõne konkreetse spordiala esindajaga sulle sarved pähe teeb, siis ilmselt ei suhtu sa sellesse alasse enam eriti positiivselt. Ehk, kõik sellised hinnangud on subjektiivsed. Püüdsin jätta kõrvale teadmise, et iga ala vajab kõrgel tasemel tõsist ettevalmistust ja vaeva ja valisin välja viis spordiala, mille võistlustele ma ilmselt ei lähe ja mis mis mulle pehmelt öeldes ei imponeeri.

Meeste käimine - miks peaksid heteromehed käima 50 kilomeetrit nagu Angeli kuldkliendid?

Naisekandmine - tavaline laadameelelahutus, mida on eestlased hakanud tõsise spordi pähe võtma. Mängu on tulnud endised jooksjad ja Eesti kergeimad naised. Selleks, et näidata maailmale: meie tassime oma naisi seljas. Kurat, selle asemel, et naine ripub sul seljas ja lööb pead vastu maad ära, võiks osta naistele lilli ja šokolaadi ja nad restorani viia.

Noolevise - Palun minge eurospordist tagasi oma Inglise pubidesse. Sport peaks pakkuma ka silmailu nii meestele kui naistele. Nooleviske puhul on asi sellest kaugel. Mehed meesteks, kuid naiste puhul on selle ala peale sattunud küll kurjad Briti prouad. Nad on selle alani jõunud läbi selle, et läksid mehele pubisse järgi ja tegid siis aega parajaks nooli loopides.

Naiste tõstmine - ma tõesti palun, naised ei pea tegema kõike mida on teinud Jaan Talts. Mehed ei püüa ju sünnitada...

Tegelikult ei suuda ma viiendat ala välja tuua. Ju siis on ülejäänud spordil minu jaoks mingi iva ikkagi olemas.

kes olen mina, et õpetada presidenti

2011-01-02T21:52:00.000+02:00

Head uut aastat sõbrad! Ja vaenlased ka, sest ilma teieta ei saa kuidagi. Loodan, et saabus see 2011 igati normaalselt ja korralikult ja käitusite inimestena. Tõsi, paljud teist kogesid 1. jaanuaril, mõned ka hiljem, europohmelli. Esmalt võib see ju olla üsnagi positiivne, võtad oma tavapärase pohmelli, jagad selle 15.6466'ga läbi ja polegi asi nii hull. Alles jääb selline pisipohmell. Kuid siin tuleb vältida teatavaid asju. Kogenumad peohundid teavad nagu aabitsatõde, et peo käigus ostetud asjade tšekid tuleb hävitada. Mitmel põhjusel. Ei ole naisel või mehel vaja teada, kus käisid ja mida ostsid ja loomulikult pole sada aastat vaja hommikul esimese asjana näha, kui palju pappi öölokaalidesse maha jäi. Ja nüüd, kus sa lähed 1. jaanuaril läbi netipanga oma arve kallale, soovitan nõrgema närvikavaga kodanikel validool keele all hoida. Isegi kui väljas ei käinud, on ikkagi arve 15,6466 korda väiksem. See ongi see päris õige europohmell.
Ja teadmiseks neile meestele, kes kardavad, et kõik asjad on euroga 15,6466 korda väiksemad, paanikaks pole põhjust. Vaadake ikka miinuskraade õues, külmaga tõmbabki kokku.
Kuidas puutub sellesse meie president? Kas tema on ka 15,6466 korda väiksem? Võib olla, ma ei tea palju ta oma proua trenniterrori all kannatades alla on võtnud. Ja vahet pole, sest nagu ütlevad klassikud: "See alles jääb." Mina pole nii tark, et kommenteerida presidendi kõnesid. Ja hetkel Kadriorus pesitseva härra Ilvese suhtes on mul teatav respekt. Kuid on asju, mida ma tahan öelda ja ütlen ka. Ma isegi ei tea, on see presidendikantselei teema, on see telekanalite teema, kuid üks asi on minu meelest valesti.
Selleks on kellaaeg, mil läheb meie telekanalites eetrisse presidendi kõne. Mõelge, mida teeb enamus Eesti Vabariigis 31. detsembril kell 23.50? Lasnamäelased on juba pea tund aega uues aastas elanud, ennast viinast oimetuks joonud ning paar korda tülitseda ja lepppida suutnud. Ülejäänud? Panevad koridoris riideid selga, võtavad külmkapist šampust välja, sätivad rakette, vormistavad aasta viimast suguakti, ärkavad jne. Ühesõnaga kõike muud kui pühaliku ilmega teleka ees. Nii vestavadki meie presidendid juba aastaid oma kõnesid tühjadele tubadele, poolikutele pidulaudadele ja valves olevatele online ajakirjanikele, kes siis sellest kokkuvõtte teevad. Mida meie omakorda hiljem loeme. Kui viitsime.
Minu ettepanek? Kõne on hea asi, on tore kui juht räägib inimestega. Kuid las ta räägib siis, kui teda ka kuulatakse. Inimesed kantseleis on vaeva näinud, laske me siis tunnustame seda vaeva.
Mina aga jätkan kuni ikka särtsu on. Eile kella viiest õhtul kuni poole kolmeni öösel ei olnud. Eesti Energia soovis meile pingevabat uut aastat. Aitähh, oli tore ja rahulik. Ei olnud õhus elektrit ega midagi.

jõulumuinasjutt

2010-12-26T22:32:00.000+02:00

"Kas Sina Edgar võtad (lisa sobiv naisenimi) endale naiseks ja lubad teda armastada elu lõpuni nii heas kui halvas," küsib preester ühes pealtnäha keskmises Eesti pulmas.
Peig, välimuselt tugevasti üle keskea, kuid juttude kohaselt tegude järgi kohati lausa lapsik, tüsedama kehaehitusega ja suurte prillidega, vajub käed rinnal sügavalt mõttesse.
"Vaadake, me ei saa seda käsitleda kui üht järjekordset situatsiooni meie elus. Esmalt tahaks ma öelda, et selliste asjadega tegelevad ja nii nagu ma tean plaanivad maha saada mitmed meie vastased. Ma vaataksin seda hoopis laiemalt ja sellest vaatenurgast, mida annab see vastus Eesti rahvale. Ma ei ole nii ühekülgne, nagu Andrus Ansip, kes tõemeeli usub, et kõik tema abielu otsused on olnud vaid õigeid ja head – vaadaku, kuidas on nende otsuste tulemusel kasvanud tööpuudus. Suuremaid ämbreid pole meil aga olnud.

See, et parempoolsed erakonnad muutsid endale soodsama seisu saamiseks seadust, suurendasid abielus lubatud naiste arvu 79 peale ning muutsid häälte kaalu, on kohane oblastile, mitte iseseisva riigi parlamendile.

Me oleme olnud edukad mitmes vallas. Tallinna lõbumajanduses on olukord paranenud aga, ma arvan, et päris korda ei saa asjad enne kui kõik siin linnas liikuvad prostituudid on ühte värvi – näiteks rohelised. Me oleme algatanud Euroopa rohelise pealinna idee ning miks mitte ei võiks kõik meie prostituudid olla rohelised. Seejuures ka sisuliselt – kindlasti saab linn soodustada tulevikus tõeliselt roheliste elektri-prostituutide tänavatele tulekut."

Preester segab vahele: "Palun öelge lihtsalt ja või ei!"

Peig vastab teravalt: "Lubage ma lõpetan oma mõtte. See, Teie poolt esitatud eriti karmide süüdistuste loetelu meenutab kangesti Rolan Bõkovi Pirita kloostri munkadele peetud monoloogi kultusfilmist „Viimne reliikvia”, millel pole mingit alust."

Ja kui nad surnud pole kestab see laulatus veel tänase päevani.

Kõik tegelased on selles loos väljamõeldud, isikute, automarkide, mõtete ja linnade kokkulangevus tegelikkusega on kokkusattumus.

riigireeturid

2010-12-17T00:07:00.000+02:00

"Tere, Toivo siinpool. Kuidas elu läheb, aa tasakesi jah. Oled nüüd selle Väinoga koos jah. Ma kuulsin, et ta on ikka voodis maru hea, kõvasti etem kui mina olin. Jah, sellepärast helistasingi, et rõõmustada sinuga koos selle üle, et sa minust parema mehe endale oled leidnud. Ta ikka teenib kõvasti ja viib sind välsmaale eks. Päris lahe."
Sellist kõnet ekside vahel ei saa kunagi toimuma. Kui küsida ükskõik millise endise käest, mida ta arvab praegusest (olgu see inimsuhe või töösuhe), ei kuule sealt reeglina midagi kiitvat. Äärmisel juhul midagi ettevaatliku a'la ei ma ei tea, pole kursis selle asjaga. Sellepärast pole mõtet küsida lumetorm Monika osas endise siseministri arvamust praeguse ministri tööle. Isegi kui asjad oleks paremad olnud, kiidaks teda vaid loll. Sest sellega tõmbad sa enda tehtud tööle vee peale. "Jah ta on tubli mees, ta on palju parem minister kui mina seda olin." Absurdne eks. Pole hullu, selline ongi inimloomus.
See kõik juhatab meid edasi, või kuidas soovite tagasi lumetorm Monika juurde. Ma ei tahaks sellest rääkida, ma tahaks rääkida hoopis sellest kuidas ma oma perega kusagil Kariibi mere kruiisil puhkan ja basseini ääres päikese käes külmi drinke naudiks. Aga ma ei saa. Kariibi merele ei saa. Samas, vahet pole, ütlen ma kibedusepisar silmas.
Ma ei ole kindlasti nõus sellega, et kogu see kammajaaa, mis käis seoses Monikaga oli meil siin 45 000 ruutkilomeetrisel maalapil hästi lahendatud. Inimeste pea ööpäevane lumes istumine ei ole hea. See, et inimestel pole mitu päeva elektrit pole hea. See, et torm nõudis inimohvreid ei ole hea. See, et valitsusametnikud kõnelesid rahvaga nii valesti kui üldse saab seda teha ei ole samuti hea. Selle viimase juures on valguseks tunneli lõpus see, et Pomerants suutis end tagasi hoida ja ei esitanud intervjuusid värsivormis, mis talle nii armas on. Ainult tema teab, kui raske tal ennast tagasi oli hoida. Kuid ma olen kindel mõned read ta Monikast tormiööl kindlasti kirjutas, mida saame lugeda kunagi tema elulooraamataust. Sest igal enesest lugupidaval ja elusoleval eestlasel peab olema elulooraamat. Isegi Ott Leplandil. Minu poja oma ilmub samuti mõne aasta pärast, esimesi elukuid kirjeldavad leheküljed on juba valmis. Kakskümmend lehekülge määritud erinevate püreedega, peaks anda põhjaliku ülevaate.
Kuid mis mind ärritab on see, et on välja ilmunud rühm kodanikke, kes süüdistavad riiki selles, et nemad kuhugi kinni jäid. Kui selles isegi terake tõtt on, siis väide, et milleks ma neid makse maksan on jabur ja populistlik. So keskerakond. Ma saan aru ja olen nõus, me elame demokraatlikus riigis, kus on sõnavabadus. Kuid on hetki, kus ma soovin, et see nii ei oleks. Ja kindlasti soovivad seda ka paljud, kes minu blogi loevad. Olen ka nendega nõus.
Kossumees Kerdest ma olen juba rääkinud. Paar päeva pole temast midagi kuulda olnud, ju on tee lahti ja saab tööle ja koju sõita. Mul on selle üle heameel.
Uus hitt on aga IT-mees ja koolitaja Indrek Saul. Lugesin tema tänast artiklit Ekspressis (kas sinna saab ka igaüks kirjutada?). Osa loost on lihtsale inimesele, kes suudab omad asjad korda ajada ja elada ilma e-organiseerimiseta ja kellel on üldiselt sihid elus paigas, üsna arusaamatu. Kuid kirjutame selle minusuguse pööbli harimatuse tasemele. Kuid taas kumab läbi jutt, minu riik peab mind kaitsma, aitama ja lusikaga putru suhu panema. Kodanik Sauli arvates, oli riigi ülesandeks hoida põhimaanteed läbitavad. Nõus. Kuid see polnud tavaline lumesadu. Punkt. Kodanik Saul ütleb: "Ma oleks jäänud heameelega ööseks Tallinna, kui riik oleks oleks mulle öelnud, et ta jätab oma kohustused täitmata ja teed on kinni. Ma oleks öelnud OK, ma jään Tallinna aga kallis riik maksa mu hotell kinni." Türipaide, kaks päeva tuli igast august infot, et tuleb torm, püüdke oma sõite edasi lükata. Info oli? Oli. Mida kuradit on siis vaja sinna Tallinna ronida. Istunud oma mõnusas kodus, ajanud asju oma seisusele kohaselt e-stiilis ja joonud kakaod. Aga ei, uudishimu oli ikka suurem, no küll ma ikka hakkama saan, mis see torm siis ikka teeb. Ja maksud on mul ju makstud, ju peaks tee ka puhas olema. Loll saab kirikus ka peksa, isegi Savisaare toetusega ehitatud jumalakojas.
Kodanik Saul laiemas plaanis ei ole rahul e-riigi toimimisega. Ilmselt ideaalis liiguks EMHI ilmarobotilt inff edasi teepuhastusrobotile mis läheks vajalikku kohta puhtaks lükkama. Aga mis siis saab, kui teepuhastusrobot laseb infi oma skeemidest läbi ja ütleb puhtas eesti keeles: ei saa minna liiga palju lund jään kinni. Mis ma tahan öelda on see, et kogu see e-asi on tore ja isegi mina kasutan seda igapäevaselt oma tegemistes. Kuid vahel on vaja ka vana head talupoja mõistust. Kuidas on nii, et pealtnäha tark inimene ei lähe töötav föön käes vanni aga lumetormist peab end tugevamaks. Vanad eestlased ei ehitanud reeglina elumaja otse mere äärde, ikka metsatuka taha või sisse. Et tuul peale ei käiks.
Õnnitlen kõiki, kes on suutnud mu senise mõttekäiguga kaasa tulla. Arvesse lähevad ka need, kes käisid vahepeal külmkapi juures võileiba tegemas. Sest nüüd jõuan ma pealkirja juurde. Ma küsin, milleks on Eesti riigil vaja selliseid kodanikke, kes osati oma süüd üritavad riigi kaela veeretada? Küsivad, et milleks ma siis makse maksan. Ma olen arvamusel, et kui Eesti ikka on nii kole koht, siis võib ju mujale kolida. Sinna, kus teie maksudest kogunenud riigi rahaga mõistlikult ringi käiakse. Ma soovitaks Iirimaad, Hispaaniat, Venemaad, Kreekat või Lätit.

lumi

2010-12-14T12:07:00.000+02:00

Lumega on selline naljakas lugu, et seda on meil siin Eestis alati täiesti vale kogus. No ei saa kohe pihta sellele kogusele, mis oleks õige ja mis veaks kõigil suu kõrvuni. Kord on vähe, siis on jälle liiga palju, siis pole konsistents taas õige. Kogu aeg on üks suur jama. Teisalt ta ühendab inimesi ja annab võimaluse teemal kaasa haukuda. Ka minul. Ma püüan muidugi Tallinna teemast hoiduda, sest mis siin ikka haukuda. Miks? Et ei tekiks jaakjuskestumist. Mäletate, oli kunagi selline noor ja vihane mees, sots, kes paukus iga asja peale mis linnas tehti. Tihti oli see muidugi lahmimine, kuid mees tegutses. Tema blogi oli nii plahvatusohtlik, et kui see arvutis lahti oli, ei tohtinud tikku tõmmata. Mis seal tänasel päeval üleval on? Selles blogis on samapalju jõudu kui India autos Tata Nana.
Lume ümber aga möll käib. Poliitikud pillavad lause või paar, ajakirjanikud kruvivad sellele vunki juurde ja rahvas kuulab-loeb-vaatab ammulisui, võttes kõike absoluutse tõena. Nii jõuamegi selleni, et Pomerantsilt nõutakse tagasiastumist (no ma palun, kas annab veel midagi lolli välja mõelda), ujumisliidu president sõimab Pomerantsi, öeldes, et see ajab hülgemöla jne jne. Tegelikult liigitaks ma suurema osa sellest mürast, mis lume ümber tiirleb hülgemölaks. Sest see on seda. Nii nagu puhuti meedia poolt suureks seagripi juhtum, kus kulutati suured summad vaktsiini peale, millega vaktsineeriti hiljem seestpoolt prügikaste, on ka see juhtum suureks puhutud.
Ma võtan siinkohal mütsi maha maainimeste ees, kelle kurtmist ma pole kuulnud. Loomulikult võib põhjus olla selles, et neil pole elektrit ja nende häält pole sügavast hangest kuulda. Kuid pigem ma arvan, et asi on muus. Need on inimesed, kes elavad looduse keskel ja teavad, et aeg-ajalt näitab loodus hambaid. Ja et sellega pole vaja meeleheitlikult võitlema hakata. Neil on varutud süüa-juua, suuremad majapidamised on varustet generaatoriga, mille abil saab vajalikud toimetused ära teha. Detsembris ikka aeg-ajalt sajab lumi maha, nad teavad seda. Ja nad ei kipu linna minema. Ajavad vaikselt oma asja ja püüavad talve nautida. Võib-olla on see linnamehe pisut liiga ideaalne arusaam nendest asjadest, kuid ma usun, et ma ei eksi.
Ja selle kõige taustal loen ma korvpallitreener Üllar Kerde arvamust, et ta on Eesti riigis pettunud. Mnjah. Mõneti ma saan Kerdest aru, kui sa ikka päevast päeva pead endast kaks meetrit pikemate meestega trennis maadlema, siis tekib alaväärsuskompleks küll. Tahad ka millegiga silma paista. Treenerina on tal selleks hea võimalus, juhendada oma meeskonda nii, et see tooks au ja kuulsust. Ka treenerile. Kuid Kerde saab oma "pagunid" teistmoodi. Virisedes. Kogu aeg on tal mingi häda. Nüüd on tema auto jumal teab mitu päeva lumevangis ja pidi ise ka 16 tundi autos olema. Tegelikult ongi see maailmalõpp härra Kerde. On kummaline, et valitsus ei kutsunud kokku kriisikomisjoni, et Kerde auto välja kaevata. Kuule napoleon, kui kolmekuune imikuga perekond suutis Padaorus hakkama saada ilma virinata ja 20 tundi autos veetnud famiilija Maltis suutis asja juures säilitada positiivsuse (see polnud mingi näitemäng, see ongi positiivne perekond võin omast kogemusest öelda), siis küsin ma täiesti põhjendatult Kerdelt: "Mis sul viga on?"
Aga üks keskpärane treener ei suuda ära rikkuda korralikku talve. Talv peabki lumine olema, sellise mõnusa külmaga. Ja oma väikeste kiiksudega nagu lumetorm ja kõrged hanged. Looduse vastu ei pea ja tihtipeale ei saagi. Isegi mitte suure sahaga.

öö Monikaga

2010-12-10T01:32:00.001+02:00

See, et ma asutuse jõulupeole autoga läksin jättis kolleegidele omapärase mulje. Kes imestas, kes vangutas pead ja kes ei saanud aru. Need viimased olid ilmselt alustanud varakult. Kuidas siis nii, tööandja käristab, laseme mõnuga. Tegelik põhjus peitub paljude jaoks hoopis kummalises põhjuses. Monika. Jah, tema on põhjus, miks ma tulin autoga ja peolt lahkudes veetsin tunni temaga, vaadates huviga, mis tal mulle pakkuda on. Ja pakkuda oli kuhjaga, lausa hangedega. Sest see, et ma tahtsin sellise ilmaga ise autoga sõita ütleb mu kohta paljugi. Lisaks talvesõidu rõõmudele on sellel ka oma praktiline külg. Täna öösel taksot saada? Ütleks et üsna võimatu. Ja kas ma tahan siis lasta ennast koju sõidutada mingil suvalisel jorsil, kes laseb viiendat talve oma protinaeltega, mõeldes ahh küll hakkama saab. Muhvigi, lükka ise oma Saksamaa au ja uhkus hangest välja, sest sinna sa satud enivei.
Mulle meeldivad ekstreemsed olud. Ilmselt võiks ma olla see CNN reporter, kes kusagilt tormi südamest intervjuud annab. Karjub meeletult, kuid midagi kuulda ei ole ja inimesed vaimustuvad rohkem mööda lendavatest lehmadest.
Ja nii ma otsustasingi teha enne kojutulekut väikese ringi linna peal. Nägemaks mis olukord on. Olukord oli...muljetavaldav. Esimese koomilise asjana jäi silma vanalinna sõiduteede piinlik lakkumine hooldusfirma poolt. Nagu oleks meeletut liiklust sinna oodata. Lepime kokku, need kes vanalinna neljapäeva öösel tulnud on, on selles ise süüdi. Ah et vanalinna elanikud ei pääse välja? Eelmine talv juba õpetas, et sellisteks puhkudeks võiks olla inimestel lumesaan varutud. Jõudsid vanalinna korteri osta, jõuad saani ka osta. Loomulikult on jalakäijad ja selles osas oli üsna elav näide. Noormees, tennised jalas tõttas jooksujalu traktorist mööda ja kukkus sügavas lumes. Oleks oodanud, oleks püsti jäänud.
Kesklinn oli enam vähem okoo. Vähemalt mulle. Kadriorg hakkas juba keerulisemaks kiskuma ja kui jõudsin Russalka juurde, oli asi mere pealt tuleva tuule tõttu üsna ekstreem. Ma ei mäleta, et ma oleks Tallinna linnas sõitnud nähtavusega 5-10 meetrit enda ette. Tee ise oli ka nii nagu oli. Mis tekitas küsimuse, miks peaks pealinna ühel olulisel magistraalil auto kinni jääma. Just, oli ka selliseid, kahjuks aidata ei saanud, sest kedagi auto juures polnud. Teate neid korrusmaju Pirita tee ääres. Kallid ja ekslusiivsed korterid. Kuid kui sa oled selle omanik ja tulid neljapäeva öösel autoga linna pealt, siis pole vahet. Tõenäoliselt kööktoa omanik Kalamajas pääses koju, eelpoolmainitud kodanik aga mitte. Kõrvalteedel olid sisuliselt auto kõrgused hanged.
Tulles linna tagasi, nägin seltskonda sahamehi, läksid Pirita poole. Ilmselt kedagi kallisse kortermajja päästma.
Ei, päris sheff ilm. Korralik ekstreem. Ja tegelikult kannatas sõita küll. Samas neile, kellel tavalisel siledal asfaldil sõit piisavalt ekstreem on ja kes ennast ilmateadet vaatamata kaineks rooliks lubasid võis see olla elu kõige hullem öö. Peale valimisööd, kui Keskerakond Tallinnas võimule tuli. See oli kole öö, see tuleks leinaööks kuulutada.
Jõudsin koju, viskasin pisut lund hoovist eest ära, et hommikul teistel pereliikmetel oleks mingigi võimalus välja pääseda, tegin tassi teed ja kirjutasin pisut. Kui te seda reede hommikul loete, olete ilmselt maruvihased igasugu ummikute, lumehangede, lollide juhtide ja Monika peale, mistõttu jäite tööle hiljaks. Ärge muretsega tee pole ainsad. Tallinnlased kiruvad Savisaart, pärnakad vanast harjumusest Viisitamme, tartlased Tartu vaimu ja BC Kalev/Cramot ja kõigil hakkab parem. Meeldivat päeva!

me vajame spordiministrit

2010-12-09T00:41:00.000+02:00

Järgnevale vastavad vaid mehed. No ja kui mõned naised ka siis pole väga hullu, elame ju ikkagi vabal maal. Kas olete seisnud näiteks diskoteegis ja üritanud teha ainuõiget valikut kahe imekena tütarlapse vahel. No et kumba tantsule paluda. Või pole see enam moes? Igal juhul on asi valikutes. Ja täna olin ma tõeliselt kahevahel, sest meedia viskas mulle hambusse väga magusa kondi, minu kaks "lemmikteemat" Mupo ja taksod üheskoos. Raske oli ennast tagasi hoida, sest teema on ahvatlev. Samas jällegi nii leierdatud...nii jäingi oma algsele ideele truuks. Me vajame spordiministrit!
Täna sai loodetavasti punkti uue liiklusseadusega kaasnenud teema, mis puudutas väga lähedalt mootorisporti. Juhilubade vajalikkus väljaspool liiklust. Pikemalt teemat ei viitsi lahti seletada, mõistuse hääl võitis ja punkt kadus kolmandasse galaktikasse. Amen to that!
Kuid kogu see trall pani mind mõtlema. Sest kuna see punkt puudutas ka meie tublisid põllumehi, kelle nooremad võsud maatöödel abiks on ja loomulikult pole ka neil vastavaid lubasid. Pole olnud ka varem. Selle peale läks marru meie põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder, kes adra ja rehaga vehkides nõudis õigust oma alluvatele - põllumeestele. Mainides ära, et see punkt piirab ka mootorispordi arengut. Samal teemal võtsid sõna ka Eesti Autospordi Liit ja Eesti Mootorrattaspordi Föderatsioon, kes ühises kirjas majandusministrile juhtisid tähelepanu eelpool mainitud punkti ohtlikusest Eesti mootorispordi arengule. Kõik toimis nii nagu pidi, need kas tundsid, et neile tehakse liiga, võtsid sõna ja avaldasid arvamust. Kõik peale ühe.
Mul on prillid, mida ma kasutan öösel autoga sõites ja kinos tagapool istudes filmi vaatamiseks. Kuid isegi ilma nendeta suudaks ma näha jänesekõrvu, mis oleks pidanud ka selle teema juures kasvõi tagareas püsti olema. Kultuuriministeeriumi üheks valdkonnaks on sport. See on nende kodulehel asutuse struktuuris kirjas ja nende majas on mõne ukse peal silt, kus on sõna sport. Seega oleks ma oodanud ka pr. Jänese arvamust antud teemal. Kas ta just hr. Seederiga sarnaselt kruusarehvi ja tsikliketiga vehkima oleks pidanud...pigem mitte. Ta lihtsalt oleks pidanud ütlema, et kui asi korda ei saa, vallandan ma kellegi. ERSO sündmuste valguses oleks see olnud väga mõjuv.
Ärge saage valesti aru, see pole jänesejaht. Meie kultuuriminister on kena naine, nagu ütles üks kultuuritegelane. Kuid ta on kultuuriminister. Ja tõsine muusikainimene, koorijuht ja puha. Vaatasin ta CV'st järgi - ei mingit sidet spordiga. Loomulikult on tal spordiala asekantsler ja lausa spordiosakond. Ja vaatame tagasi, tuleb teil mõni tõsise sporditaustaga kultuuriminister? Signe Kivi, Jaak Allik, Urmas Paet, Peeter Olesk tulevad kohe meelde. Ja siis oli see Palmaru. Tema saamine sellele kohale on vaieldamatult taasiseseisvusaja suurim poliitämber, kuid see selleks.
Kujutage ette, kui kaua nutavad orkestrandid, kui kultuuriministriks saaks Erki Nool, kes sunniks neid Tallinna Kergejõustikuhallis trenni tegema. Miks? Sest tema hinnangul pole nad piisavalt vormis.
Seega miks meil ei võiks olla spordiminister? Sportlastel päris oma minister, kes seisaks nende huvide eest. Ja mõistaks teemat. Sest sport on meile toonud palju rahvusvahelist kuulsust. Venemaal on, Hispaanias on, Prantsusmaal on.
Loomulikult maksaks see korraliku kopika maksumaksja raha. Kuid on see varem kedagi takistanud.

rünnak autoinimestele

2010-12-08T12:08:00.000+02:00

Asi hakkab päris hulluks minema. Autoga sõitmine tehakse tasapisi nii keerukaks, et hakka või tõesti mõtlema ühistranspordi peale. Kuid ma ei murdu, ma võitlen vastu ja ma tean, et seda teevad mitmed minu saatusekaaslased. Need, kes on naiivsete inimestena ostnud või liisinud auto, toetades läbi erinevate maksude ja aktsiiside riiki ja pensionäre. Ühtäkki oleme me nüüd kõigil jalus. Mingil kummalisel põhjusel arvatakse, et meil läheb ülimalt hästi ja et me tahame aina rohkem ja rohkem oma privileegi eest maksta. Yeah right.
Täna hommikul visati kütusehindadele korralik kopikas otsa. Ma ei hakka siia kirjutama, kui palju, sest nõrgema närvikavaga kodanikel ei pruugi olla validooli käepärast. Kuid see ei häiri mind, sõidan ikka ja ei lähe Soome odavamat ja kvaliteetsemat kütet otsima. Nagu sotsiaalvõrgustikes osad kodanikud plõksivad. Minu soovitus on, minge loomulikult. Võtke veel kummipaat ja sõudke Helsingisse, tuleb odavam. Õige mees läheb Eestis tanklasse ja ostab oma kütuse sealt. Ja kõik, kes seda näevad kummardavad aupaklikult - näe, jõukas inimene, ostab bensiini/diislit.
1. jaanuar ja uus liiklusseadus. Palju uut ja palju muudatusi. Ilmselt kõik esimese hooga sisse ei mahu, tulevad jupikaupa. Ilmselt hea asi, see uus seadus, sest palju ametnikke on oma laudade taga sellega tööd teinud. Ei ole jõudnud süveneda, küll jõuab. Ja küll politsei selle selgeks teeb. Sest riik on pannud sellele seadusele suured ootused. Sellest saab meie majanduse päästerõngas. Sest kes viitsib selle läbi lugeda ja kui viitsib, kas siis meeles on. Ja ai kus saab siis lajatada. "Härra/proua, kas te pole kursis sellega, et uue liiklusseadusega pole see lubatud?" Selline on 2011 esimesel poolaastal põhiline lause politseiniku suus. Ja välismaalased, need ei jaga ju ööd ega mütsi, see on omaette kullaauk. Üks asi, mis mulle kohe meelde tuleb on see, et uuest aastast ei tohi roolis muud peale roolimise teha. Telefon, kohvi, võileib, kõik on keelatud. Mõistlik. Ja ma olen selleks valmis. Hoian kahe käega kramplikult roolist kinni ja ei pane isegi kätt oma armastatud naise põlvele.
Kui kõik see eelnev on huina-muina, siis tänases Postimehes ilmunud transpordi arengukava plaan imeb ikka autoomaniku seisukohast viiesajaga. Autoomanikele pole selles mingit arengut, pigem liikumine tagasi aega, mil tallinnas vankritega sõideti ja mingit osa seltskonda linna ei lubatud. Tänasel päeval on selleks seltskonnaks autojuhid.
Tsiteerin: Suur autokasutus toob endaga kaasa elukeskkonna kvaliteedi languse – müra, vibratsioon, heitgaasid, liiklusõnnetused. Kesklinna suunduvate liiklusvoogude vähendamise ja reguleerimise üheks kiiremaks ja efektiivsemaks võtteks on kõik parkimist piiravad meetmed. Parkimiskohtade absoluutarvu tuleb oluliselt piirata, parkimisnormatiivides tuleb nõutavate parkimiskohtade arvu vähendada. Tasulise parkimise ala peab suurenema, parkimistasu tõusma. Parkimise kestvust tuleb piirata progressiivse parkimistariifi põhimõtetega, kus pikemaajalise parkimise tunnitasu kasvaks progresseeruvalt. Tugevdada tuleb parkimisalast järelvalvet. Tänavaäärsete parkimiskohtade osakaalu tuleb vähendada, mis vähendab vajadust tänava laiendamiseks, autod tuleb suunata parkimismajadesse.
Elades päris linna piiri ääres (kahjuks valel pool), loodan, et saan tulevikus ikka tasuta parkida.
Autojuhte süüdistatakse ummikutes. No kurat, Boroditš ja sõbrad, mida te suitsetate? Õues olete viimati käinud? Välismaal? Mis ummikud? Need on poisikesed ummikute kõrval. Ja neid ei tekita sõiduautod vaid uskumatult sitalt üles ehitatud liikluskorraldus. Ma võin kohe näiteks tuua kaks ühistranspordi peatust, mis tekitavad ummikuid tipptunnil. Sest vaene ühissõiduki juht peab oma metallkolaka peatusest väljudes keerama esimesest reast kolmandasse. Olles sellel hetkel risti keset teed.
1. Haabresti peatus enne Haabersti ringi, õhtusel tipptunnil on seal muu liiklusega risti olevad trollid tavapärane nähtus.
2. Paldiski maanteel Trollipargi vastas, suunaga linna poole. Koplisse sõitvad bussid korraldavad sama jama.
Õnneks pole see kava täies mahus jama. Õnneks soositakse selles trammiliiklust, mis oleks ainuke alternatiiv mulle kui autojuhile. Sest tramm suudab möödada nendest "ummikutest" ja sinna on mõtet istuda. Sest mis vahet on, kas ma istun ummikus omas autos kuulan head muusikat ja ajan sõpradega juttu, või seisan täistuubitud trollis, kust väljudes avastan, et jope on määrtud ja rahakott uue omaniku leidnud.
Nagu maailmas on olemas kassi-ja koerainimesed, on olemas ka auto-ja mitteautoinimesed. Ja nende vastasseis on loomulik. Kuid praegu tundub, et peksa saavad just autoinimesed.

läbi pisarate valima

2010-12-06T09:50:00.000+02:00

6. märtsil 2011 läheme kõik valima. Kes tahab valib varem ära, vahet pole on see e-valimine, m-valimine või mingi muu lahendus. Valimas peab käima. Tõsi, mõnda aega tagasi olin isegi dilemma ees, kas ikka minna. Kuid kuidas ma siis viriseda saaks. Valimas käimine annab sulle selge ja kindla õiguse viriseda ja nuriseda. Inimesed, kes valimas pole käinud ei tohiks näituseks poliitilistel teemadel sõnagi võtta jne.
See viib omakorda selleni, et keda siis valida. Tegelikult pole ju vahet, valid nagunii erakonda. Ja tegelikult ongi ükskõik kellele sa nendest hallidest hiirtest oma hääle annad.
Valimistel kandideerimine on julgustükk omaette. Mina ei saaks seda kunagi teha. Vähemalt lähitulevikus. Ma ei suudaks üle elada seda, et minu näopildiga valimisreklaam kusagil korrusmaja koridoris pori sees vedeleb. Ma ei suudaks minna inimeste ukse taha lubama neile seda, mida reaalselt toimuma ei hakka. Ja ma ei saa neile lubada ka seda, et kui te mind valite, siis hakkan oma kõrgest palgast teile makarone ostma. Ei hakka ju. Ja ma ei teaks, mida ette võtta selle pettumusega, kui tsiteerides "Riigimehi" peale kõike seda jama supiga ma koguks vaid 12 häält. Okei, see on televisioon, see on väljamõeldis. Kuid sõbrad, reaalne elu on veel hullem. Noorpoliitik Kalev Kallemets kogus väidetavalt Riigikogu valimistel 3 häält. Haapsalus. Mida halba on see noor mees sealsetele inimestele teinud, et nad nii toredat inimest ei toeta? Mäletamist järgi sai mu ekskolleeg Uuno raadio aegadelt, Priit Pedanik Lasnamäel kandideerides linnavolikokku pisut rohkem hääli. Andes selliseid lubadusi nagu õlu odavamaks ja miskit muud taolist.
Seega, ei ole võimalik jõuda kuhugi kui sa annad lubadusi muuta elu ilusamaks kas parema majanduskeskkonna või odavama õlle läbi. Kui sa pole ikka pildil, siis pole sind olemas. Nii hakkamegi nägema tulevase Riigikogu liikmeks saada soovijaid igal pool. Nad istuvad telekas staarisaate žüriis, nad ilmuvad erinevatele avamistele ja lõpetamistele, ajades seal inimestele imalat juttu. Väiksemates kohtades lähevad nad ilmselt ka poe ette trepi peale meestega õlut laskma. Klantsajakirjades saame näha poliitkodusid ja poliitperede toimetamisi poliitköögis ja poliitmagamistoas. Nad on kõikjal. Ja jõuavad oma valimispiirkonnale tiiru peale teha kiiremini kui orkaan.
Viimase aja tipp oli minu jaoks Euroopa filmiauhindade jagamine. See meenutas mulle rohkem Keskerakonna kongressi, kus anti ka auhindu. Miks need inimesed, kellel antud teemaga mingit sidet pole, seal olid. Teadagi miks. Aga kukkus välja nagu alati. Võõrkehad, on selle asja nimi. Peale head nalja õhtujuhtide poolt (inglise keeles) istus nimetat partei linnavalitsejatest seltskonda üksteise kõrval, kivinäod peas. Ei mingit naeratust. Ja need ei olnud halvad naljad...
Selle Riigikogu koosseisu kandideeris 975 inimest, mis teeb konkurentsiks 9,6 inimest kohale. Eks praegugi on meie hulgas oma 1000 inimest, kes kuni 6. märtsini käivad ja naeratavad ja aitavad vanainimesi üle tee. Nendest 101 jäävad naeratama ka peale 6. märtsi. Aga vanainimesi enam üle tee ei aita.

kuidas ma sõpru "aitasin"

2010-12-02T12:17:00.000+02:00

Inimesed, ärge tehke head!!Teate ju küll, ükski heategu ei jää karistamata. Ma olen selle teemaga korduvalt vastu näppe saanud, kuid kui see reha taas maas on trambin ma ikka selle peal põhjalikult.
Eile ilmus suuremates portaalides lugu rahvarallurist, kes ilmselt päev enne starti võttis ühe õlle rohkem, kui tema tubli maks töödelda suutis. Tulemuseks oli see, et mees võeti enne katsele minekut maha. Loll lugu, loll tegu, selles valguses lollilt inimeselt. Kuid see las jääda, küll ta oma karistused kätte saab ja loodetavasti õpib.
Tulles tagasi suuremate portaalide juurde, lugu oli üleval ja nagu ikka sellistel juhtudel pilt kõrval. Kuna aga mees polnud varem oma tegudega uudiskünnist ületanud, siis polnud temast ka pilti. Vaid üks väljaanne, sealt kust asi liikvele läks, oli saanud kusagilt õige auto pildi. Ülejäänud improviseerisid. Sest muud varianti ei jäänud. Sest millise pildi sa paned sellise loo juurde,solvamata kedagi? Pildi pudelist või suurest diskoteegist. Ei sobi, sest ei ole teada, mida ta jõi ja kas see üldse toimus pildil olevas diskoteegis. Pilt kihutavast autost? Sobib, üks ralli kõik. Nii saigi oma kuulsuse selle looga koos kätte üks asjasse mittepuutuv rahvaralli meeskond ja üks sportralli meeskond. Viimane lahendus ei meeldinud mulle sugugi, sest tegu oli sportralliga, autol nimi suurelt näha. Lisagu ks mul hea sõber ka. Kasutasin oma sidemeid ja helistasin toimetusse, palusin pildi ära vahetada. Pole probleemi, teeme ära. Oeh, tegidki ja veel kuidas...
Tulin koju, lõin artikli lahti ja mida ma näen. Uus pilt üleval, tolmupilves võistlusauto, ei ole aru saada, kes või mis. Oleks nagu hea lahendus? Ei kaugeltki mitte. Sest vasakul all nurgas oli mu teine sõber, kes seda hetke fotograafina tabada üritas...anna andeks Timo.
Ma mõtlesin, et kas teeks veel ühe kõne. Ja otsustasin, et ei hakka riskima. Kuigi kiusatus oli suur. Milline oleks olnud järgmine sõber kes pildile satub.
Seega head semud, kas olete oma tänase heateo juba ära teinud? Ärge tehke, tuleb jälle jama.

takso kui vene rulett

2010-11-18T11:42:00.001+02:00

Mõned head aastad tagasi ütles üks tuttav transpordifirma juht, et miks ei kasutata taksode juures sõidumeerikuid. Sest kas 48 tundi taksoroolis istunud taksojuht pole siis ohtlik. Ja ta ei pidanud silmas seda, et rekkad võiksid sõita niikaua kui juht roolis ära kustub. Mõistliku inimesena saab ta aru, et kui kümneid tonne kaaluv rekka juhi väsimuse tõttu vastassuunda või kraavi vajub on see katastroof. Ja talle, kui firmaomanikule vaid kõigile, kes selles õnnetuses kannatada saavad.
Kuid taksode puhul ei mõõda keegi seda, kas ja kuipalju see tont seal rooli taga puhkab. Kas ma saan olla kindel, et kui ma öösel takso võtan ja koju sõidan, ka koju jõuan. Ma olen äratanud Paldiski maanteel juhti üles, kui unne vajuv vennike hakkas paremale vajuma. Ja ma ei räägi siin mingitest Ida-Virmaalt nädalavahetuseks Tallinna raha teenima tulnud umbkeelsetest tolvanitest, kelle õnneks omal ajal GPS välja mõeldi. Ilma selleta ei leiaks nad Tallinna kesklinnagi üles. Ma räägin suurematest taksofirmadest. Aga selleks, et seal ots-otsaga kokku tulla, nagu nad ise ütlevad, tulebki teha hullumeelseid tööpäevi ja kliente petta.
Lisaks siis veel tehniline pool. Osad autod, millega sõidetakse, võiksid käia julgelt Valeri Kirsi vanavara muuseumi püsinäituse alla. Loomulikult ei pea sa istuma sisse 81 aasta diislist läbi imbunud Mersusse. Kuid sa pole liikluses selle auto ja seda ohjava selgelt unepuuduses tüübi eest kaitstud. Nii tee ääres seistes, kui liikluses olles.
Seega, me kaitseme ennast seadusega uniste rekkajuhtide eest, mängides samal ajal igal nädalavahetusel vene ruletti, kui istume taksosse.

oo ei, nad pole kuhugi kadunud

2010-10-27T22:40:00.000+03:00

Täna sain ma elava tõestuse sellest, et nad pole kadunud. Ilmselt elavad nad kusagil mahajäetud majakeses, oma väikseses koloonias. Ja see, keda mina täna nägin, saadeti korra linna asju ajama ja varustust tooma. Ma olin juba unustanud, et nad on olemas. Mõned ajad tagasi oli neid igal pool, burksiputkade ees, ööklubide ees, taksopeatustes ja laupäeviti autoturul. Kes need siis on? Päkapikud? Vennad Voitkad? Lädra ja sõbrad? Tegelt ei üksi neist, kuigi ka nemad võiksid olla "need". Päkapikud vast siiski mitte, sest "sinna" saaksid päkapikud oma linna ehitada ja seal pakke kokku lappida.

Need on Scorpa mehed. Mäletate veel sellist maanteelaeva nagu Ford Scorpio? Suur, massiivne ja viimase generatsiooni mudel uskumatult jubeda väljanägemisega. Ilmselt saigi see viimane mudel tehtud teadlikult selline, et mudeliseeria hukk oleks kiire ja põhjalik. Nad said sellega edukalt hakkama, mitte ainult viimane facelift vaid ka kõik teised Scorpiod vajusid nagu üks mees maa alla. Tunnistagem ausalt, millal nägite te viimati liikluses Ford Scorpiot? Ilmselt anti kusagil välja ukaas, mille kohaselt kõik Scorpa inimesed küüditati inimtühjadesse paikadesse. Koos autodega.

Ja täna, Kadaka selveri juures, ilmus järsku kergest suitsuvinest mu kõrvale just tema. Ford Scorpio. Roolis noorem mehehakatis, kes ilmselt sel hetkel kui küüditamine toimus oli alles 12. Kuid talle au andes, vana Scorpamehe hing oli tal olemas. Isalt pojale, nii auto kui suhtumine, nii käivad asjad sealkandis. Kohe kui näed võimalust, võta joonele. Ja isegi siis kui sinu ees lõppeb rida viie meetri pärast ära. Kummivilin, järsk tõmme rooliga vasakule ja oligi jälle koht autoderivis ettepoole tuldud. Nagu Tom Cruise filmis Days Of Thunder. Ja hiljem taas sama lüke ja koht ettepoole. Kuni ta jõudis autoturuni. Ja keeras varuosade poe ette. Nagu ma ütlesin, tuli linna kogukonna palvel juppe ostma. Onu Olegile sumpa tagumine pütt, vanaisa Tambetile kolm komplekti õõtsa pukse, Vollile blokikaane tihend ja veel palju teisi asju. Endale aga uued ilukilbid. Sätendavad.

Mis teil arus oli, kui te sellise asja valmis tegite?

Nii teeb Scorpamees oma viimase sõidu

Ja mis seal salata, oma koha on nii Scorpio kui Scorpamehed saanud ka Eesti filmiajaloos

ja siis ma sain vihaseks

2010-09-28T13:04:00.000+03:00

Ja siis ma vihastasin. Kuidas saab üks väliselt mõistliku inimese mulje jätnud inimene sellise mulje jätta? Järgnev on puhtalt minu isiklik seisukoht.
Jutt käib endiselt Mulgi rallist ja nn lõikamistest. Minu seisukoht on see, et see oli siiski reeglitega kooskõlas, kuna korraldaja jättis rajalegendi koostades need kohad kahe silma vahele. Muide, kaks aastat tagasi sõideti seda kurvi sealt otseks. Võiks ju kohale jõuda, et sealt minnakse ka tänavu otse. Ühed läksid otse teised mitte, sama saab näha ka MM-rallidel, viimati tänavu Türgis, kus Loeb ja Ogier samuti ühe kurvi otseks sõitsid. Keegi ei löönud Loebi sellepärast risti. Kui õigesti mäletan, lasid Sebastian Lindholm ja Jouni Ampuja 2004 aasta Tallinna Rallil Vasalemma külje all kaks kurvi sirgeks, nende järel ka mõned Eesti sõitjad. Tegu oli samuti kohaga, kus linte polnud ja lõikamine polnud keelatud. Järgmiseks ringiks olid seal aga lindid juba olemas ja olukord klaaritud. Lindholm tunnistas mulle hiljem, et tal oligi see legendi sedasi kirja pandud, kogenud rallimees nägi, et see on koht, kust saab võita sekundeid. Jäädes reeglite piiresse. Nagu minu hinnangul tegid rallimehed ka Mulgi rallil. Ka see ei teinud mind vihaseks.

Vihaseks ajas mind tänane saade Mehed ei nuta, kus endiselt jahuti juba ammu teemast maas teema üle. Tarmo Paju, kes väliselt jätab täiesti mõistliku muljeja on ennast autospordikaugeks inimeseks nimetanud Tarmo Paju hakkab ajama täiesti seosetud juttu a'la järgmisel rallil võiks siis peegliga konkurentidele päikest silma laskma hakata, saade varem agiteeritis sama kolmik sisuliselt rajale ja kurvidesse kive panema. Ja Jaan Martinsoni jutt teemal, kas südametunnistus ei piina, kui oled võidu ebaausalt saanud, mäng peab ikka aus olema. Tuletan Teile meelde härrased, mäng käis reeglite järgi. Tarmo Pajule talle mõistevavas korvpallikeeles, kui platsil oleks kaks kolmese joont, siis ei saa ju süüdistada mängijat, kes viskab lähema joone tagant? Ja kas see on aus mäng, kui pallimängudes toimib pea igas riigis koduvile, mille puudumist mõnel korral Eestis on seesama kolmik tauninud.
Kes on siis rohkem süüdi? Kas otsestele sigadustele üles kutsuvad inimesed raadioeetris või sõitjad, kes väga täpselt tegid endale selgeks, kas kurvi otseks sõites nad reegleid ei riku?

ära anna alla, kurat küll!

2010-09-10T13:19:00.000+03:00

Erki Nool laseks ilmselt sportlase, kes ilma võitluseta alla annab, maha. Verbaalselt, mis teinekord on isegi tõhusam. Tööandja laseb lahti töötaja, kes tunnistab avalikult, ma ei püüdnudki mitte midagi teha, et kasumit toota. Ehk, allaandmine, ilma võitlemata on täielik jama. Kindlasti on teoreetikuid, kes kinnitavad vastupidist, kuid selle pärast nad ongi teoreetikud. See kõik jooksis mul peast läbi, kui kuulan uudiseid meie uhke pealinna eelarve osas. Ja mind ei aja närvi mitte Keskerakonna ja nende teenijate, sotside suhtumine sellesse. Keegi poleks ju vastupidist arvanudki. Pigem ärritab mind oposiotsiooni tegevus. Lihtsalt välja kõndida, mitte midagi tegemata ja meedias halamine, kuidas neile liiga tehakse pole päris see, milleks ausad ja toredad inimesed teile mandaadi andsid. Hommikul Sky Plusis Kivisaare poolt öeldud lause: "Mis kuradi asutus see on, kust saab poole päeva pealt lihtsalt minema minna, öeldes, et mulle ei meeldi töökaaslased ja siis veel oma töökoht säilitada," kõlab üsna tabavalt.

Kuidagi lõdvalt lasete seltsimehed, ma ei näe pingutust teie eesmärkide nimel. Ma ei näe pingutust selle nimel, et minu kodulinnas ei laristataks raha plakatite ja perssekukunud telekanali jaoks. Kui hääli valmisel kokku ei saanud, tuleb mõleda loovalt. Ikka võib ju juhtuda, et Jaak Juske jääb tööle minnes nii paariks ööpäevaks lifti kinni. Ikka võib juhtuda, et Ksenia Balta jääb Tallinna Spordihalli WC'sse kinni. Ikka võib juhtuda, et Vjatšeslav Prussakovi tööle toov buss sõidab kogemata hoopis Pärnusse. Ja nii edasi. Ja asi muudkui venib. Ja rahval oleks lõbus, mitte enam piinlik.

Opositsioonis olevad linnavolinikud, palun rohkem kreatiivsust! Näidake, et suudate enamat kui teie vastased, kes mõistavad värvipliiatsite alusel hääletada ja Mihkel Raua jutusaates ennast avalikult täis lasta.

kordustekordustekordused

2010-08-24T18:44:00.000+03:00

Paljud mu sõbrad räägivad ikka sellest, mida viimastest Top Geari osades räägitakse näidatakse. Ei mitte nendes, mida näitab TV3 ja mis pärinevad aastast 2004. Nad räägivad peaasjalikult neist, mis alles Clarksoni, May või Hammondi peas küpsevad. Ju on kusagil selline koht kust neid tõmmata saab. Ja siis on osa sõpru, kes on ära vaadanud Hollywoodi blockbusterite algsed versioonid. Jälle kusagilt netist said. Mina ei viitsi. Lihtsalt ei viitsi. Ma olen selline vanakooli mees, vaatan asju telekast. Pane tõmbama. Vaata arvutist. Kui ei taha arvutist vaadata siis ühenda juhtmeid ja kõrveta plaate. Ma ei taha. Mulle meeldib kui on üks pult, telekas, külm õlu ja mina. Ei mingeid ühendamisi ja muud säärast. Kukud diivanile vajutad nuppu ja asi toimib. Simple as that. Kuid on hetki, kui ma oma "netistigasugukraamitõmbavaid" sõpru mõistan. Vaadates õhtuseid telekavasid, on mul tihti tunne, et olen kõik need juba ära vaadanud. Otsas. Nagu oleks jõudnud interneti viimasele leheküljele. Valge sein on ees ja kui tahad edasi minna, siis tõmba netist. Sest seal on kõik need piimajõed ja pudrumäed, mida me oma kanalitelt ei näe. Kordustekordustekordused, 154 korda Politseiakadeemia oma lollide naljade säras, mis kunagi tundusid isegi naljakad. Kui poleks üleminekut serveritele ja muule säärasele, oleks nendele lintidele augud sisse kulunud. Ja siis ütleb Kanal2 pealik, et inimesed tahavadki Politseiakadeemiat näha. Aga väga palju valikuid ju ei anta ka härrased! Ja ega sügis palju parem pole. Vähemalt selle alusel, mis eelreklaamidest on silma jäänud. Mõistame teid härrased-prouased telekanalitest. Pappi pole, pole ka uusi asju.
Pisut muudab pilti uute tegijate, Fox ja Sony tulek, mis pakuvad tundide kaupa samuti iidvanasid seriaale. Need on aga nii vanad, et neid vaadates tekib väike heldimus, nagu oleks sattunud lasteaia kokkutulekule. Kuid see kaob peagi. Sest varsti on seal samuti kordustekordustekordused. Ma olen selles asjas raudkindel pessimist.
Seega, ma ei imesta, kui inimesed aina rohkem ja rohkem tõmbavad netist igasugu filme seriaale. Telekainimestel valikuid ei ole. Kiusatus on suur ja lahendus dowload nupuvajutuse kaugusel. Kõik on lihtne - piraatluses on süüdi meie telekanalid!
Loomulikult ei pea telekat vaatama, võib lugeda, lapsega mängida, trenni teha, sadat muud asja võib teha. Kuid ma kahtlustan, et selles helesinises ekraanis on miskit, mis meid seal kinni hoiab kui me kord juba seda vaadanud oleme. sest miks muidu tahab meie väike Henri seda koguaeg vaadata ;)
Ahjaa, ongi aeg maanduda diivanisse ja veeta pool tundi kvaliteetaega Perepea saatel. Täna veel telekast, homme äkki...

naistest ja autodest

2010-08-03T23:06:00.000+03:00

Ma pole erinevalt osadest meestest arvamusel, et naine peaks olema combo pesumasinast, köögikombainist ja lastekasvatusmasinast, millel on nupp nimega seks, mida saaks vajadusel vajutada. Kuid ma olen arvamusel, et iga naine ei peaks istuma autorooli, eriti kui nende käitumisest on selgelt näha, et see on neile samalaadne sunnitöö. Just selline mis määrati Põhja-Korea jalgpallimeeskonna peatreenerile. Ma olen oma rohkete sõitmiste käigus omandanud võime tunda ära naisjuhid liikluses. Ja see pole keeruline. Kes sõidab neljarealisel maanteel 110 alas 85-ga vasakpoolses rajas? Loomulikult proua, kes samal ajal on kramplikult roolist kinni võtnud ja tema maailma piirdub sellel hetkel maksimum 50 meetriga autost eespool. See mis on kõrval ja taga on paralleelmaailm, millesse sisenemiseks on vaja eraldi passwordi. Kes ei suuda läbi sõita kahe auto vahelt, mis sellest, et seal on ruumi lausa kahele autole? Kes ei ole võimeline isegi lastevankriga naist ülekäigurajal üle tee laskma? Ikka naised, viimasel juhul polegi asi kiusus ja kadeduses, pigem ikka selles, et nende maailm piirdub 50 meetriga autoninast. Need on vaid üksikud näited. Ma elan lasteaia vastas ja tean, et kella viie ja seitsme vahel pole mul mõtet autoga koju tulla, sest majaesise on vallutanud lasteaiaemad. See on eriline liik naisi, kellel on täiesti oma arusaam parkimisest, auto mõõtmetest. Selle tulemusel on nimetatud kellajal mu maja ees oleval ca 30 parkimiskohal 15 autot, kuid samas pole teisele 15 ruumi, sest pargitud on nii nagu jumal juhatab. Ja kui kolm lasteaiaemmet hakkavad korraga ära sõitma tekib totaalne ummik ja kaos, sest erinevalt tavalistest autojuhtidest, on lasteaiaemmedel vaja liikumiseks ruumi auto igast küljest viis meetrit. Mulle on näidatud salamisi keskmist sõrme, kui üks emme ei suutnud oma Voyageri bussi välja manööverdada, väites, et ma olin ta kinni parkinud. Mis sest, et auto ette ja taha oleks saanud rajada võrkpalliväljaku.
Kusjuures, suvel lootsin ma et asi läheb lihtsamaks, läkski, kuid lasteaiaemmed, kellel pole nüüd kusagil segadust ja õudu külvamas käia, on liikunud kaubanduskeskustesse, kus nad harrastavad sama käitumist. Hõivata kahe autoga nelja masina parkimiskoht ja tekitada tühja koha pealt ummik, see on neile nohu.
Millest see siis tuleb? See pole tahtlik tegevus, ma loodan oma siiras optimismis. Pigem on see kogemuse puudumine. Sest olukorras, kus masu röövis paljudest peredest naise auto (ega siis härrad oma maanteelaevadest loobu, liisingusse lähevad tagasi ikka pisikesed naistekad), saavadki naised igasugu Escalade'ide, Land Cruiserite, A8 ja muude sarnastega sõita vaid siis, kui mees ei viitsi. See on siis tööpäeva õhtul lapsele järgi ja pühapäeval pohmellis ja pisut õllest meest koju sõidutades.
P.S. Minu naistuttavad sõidavad kõik autoga hästi ja neile meeldib autoga sõita;)

tantsud tähtedega

2010-05-12T11:36:00.001+03:00

Eesti rahva lemmiksaate Tantsud Tähtedega uus hooaeg oli algamas. Ja nagu ikka, toimus enne esimest saadet casting, kus Eesti seltskonnaelu staarikesed valisid endale välja partnerid, kellega saates üles astuda. Loomulikult tekitas see tähestikus suurt elavust. Kes saab sellel korral valitud, kes saab endale selle paarilise, keda ta ihkanud on ja Kroonika veergudel juba pool aastal silitanud on. Ja ei saaks öelda, et tähed poleks ettevalmistusi teinud, A oli käinud iluoperatsioonil, lastes oma tippu veelgi teravamaks teha, S oli külastanud poleerimissalongi, kus ta kõik seksikad kurvid läikima olid löödud. B, kellele aastad polnud olnud armulised, oli käinud samuti arsti juures, kus ta oli lasknud ülemisse kumerusse pisut Botoxit süstida. Castinguks oli ta taas ilusasti võrdselt prink. I oli aga murelik, sest eelmise hooajaga võrreldes ei olnud ta oma lähimast konkurendist L ikka lühem. "Kurat oli siis vaja nooruses suitsu kiskuda," kirus ta omaette. R ja K olid terve talve jõusaalis punninud, tulemus oli näha, poisid pingutasid ülespumbatud musklit, et püüda silma jääda tähestiku staazikamale kulturistile, M'ile. Ühesõnaga, kõik oli valmis.
Sisse astusid selle aasta finalistid.Andrus Värnik, Kati Murutar, Ott Kiivikas, Ott Lepland, Kadri Simson ja Krista Lensin. Oma 10 sekundiks oli castingu ruum täiesti vaikne. Staarid vaatasid tähestikku, ja tähestikus olevad tähed uurisid tagasihoidlikult staare. Vaikuse lõhkus Kadri Simsoni kisa: "Mina võtan K, mina võtan K, mina võtan K, kes julgeb vastu hakata, sellele ässitan Lasnamäe penskarid kallale!" K ohkas sügavalt, naeratas ja sisismas sõimles. "KKKuratt, oli seda jama nüüd vaja, mitte et Murutar ja Lensin paremad oleks aga see Simson oma Keskerakonnaga. Just sain sellest K-kohukese jamast lahti, nüüd siis KeskKadri!" rohkem ta mõelda ei jõudnud, sest Simson vedas ta juba nurka, ise samal ajal sädistades: "Oi kus me hakkame tantsima, polkat ja masurkat ja valssi, oi kas sa oled jõusaalis käinud, oi kas sind juba meie erakonna ridades juba pole!" K naeratas püüdlikult ja vaatas kadestavalt, kuidas R ja M Kiivika ümber tiirlesid. "Kiivikas, kuule vaata, kuidas mul biitseps on, vaata mu reielihast, kuule kas see asend toob välja mu kõhulihased," sädistasid R ja M nagu eided. Hetk tagasi olid nad olnud veel surmtõsised kulturistid. Kiivikas lükkas nad mõlemad kõrvale, teatades, poisid, ma pole homo ja viskas pilgu hoopis S peale. "Proua S, ma aheldaks end meelsasti Teie külge, saate lõpuni ja võib olla ka kauemaks," urises Kiivikas, roos hammaste vahel. "Esiteks, ma olen preili ja teiseks, kui juba aheldada, siis nendega," viibutas S roosasid käeraudu. Kiivikal lõi silma särama ja paarike oligi kokku aheldatud.
Värnik vaatas mööda saali ringi ja märkas siis häbelikku G'd. "Assa raisk, milline naine, ma pole nii ilusa naisega enne rääkinud, ma pole teda Hollywoodis varem näinud, peaks millegi lahedaga alustuseks laksama" mõtles Värnik. "Kuule G, kas sa Kadrioru staadioni riistaruumis oled enne käinud, läheks otsiks su G punkti seal," lajatas Värnik maapoisi kombel. G punastas, varem polnud üksi maailmameister, eriti veel Eesti oma, temaga rääkinud. Mis sest, et lähenemine oli labane ja madalalaubaline, selles oli siiski midagi ürgset. Leplandi Ott viskas aga nurgast: "kuule Värnik, sinu stiil on ju rohkem nagu B, sebisid selle Bellanovaga ju!" "Oksejutt, täielik ila, sa kuradi superstaar olid sellel ajal kui Bellanova kuum oli, alles mähkmetes, mida sa punn üldse tead. Palju sa oda viskad?" räuskas Värnik vastu ja haaras G endale kaenlasse. "See on minu tüdruk, homme läheme staadionile ja Hollikasse," teatas ta uhkelt.
Ott Lepland vaatas saalis ringi. "Ei ole siin selliseid, kellega tahaks tantsida, pealegi, mis tantsumees ma olen, rohkem nagu laulumees," mõtles Ott. Kaugemale ta ei jõudnud, sest keegi tiris teda käsivarrest. See oli Krista Lensin, suu kõrvuni peas. "Mina võtan Oti, mina mingisuguste kriipsudega tantsima ei hakka, mina tahan superstaari," kiljus Lensin. Saate produtsent püüdis vahele segada, öeldes, et valima peab ikka tähestikust, kuid Lensin teatas kategooriliselt: "Mina olen Kroonika peatoimetaja, Eesti üks tähtsamaid inimesi, mina teen mis tahan!" Produtsent ohkas sügavalt ja leppis sellega. Sest läks ju paremini kui eelmisel aastal. Peale seda kaklust kui O sirgeks venitati ja Ü täpid kadunud olid, oli seletamist küllaga.
Tantsud Tähtedega uus hooaeg võis alata.

damon hill või kersti toots või valdo randpere

2010-04-26T11:58:00.000+03:00

Ma vaatan päris palju telekat, isegi kohati liiga palju. Loomulikult tekivad seega teatavad lemmikud, mitte niivõrd saadete, vaid ikka kanalite osas. TV3, ETV, TV6, need oleks kodumaistest kanalitest minu TOP 3. Uudised ETV'st, sarjade ja saadete osas jaguneb ka aeg ikka nende kanalite vahel, TV6 on minu silmis iga kuuga paremaks läinud, palju on juurde visanud sporti, millega mind on lihtne võluda. Ja ikka korralikku sporti, mitte mingit jää peal liugu laskmist. Ja loomulikult TV6 omasaadete promod. Nende tekst on reeglina ja ilmselt ka meelega nii hull ja haige kirjutatud, et oma halvas ajab see meeletult naerma. Ten points!
Need, kes mind tunnevad, ütlevad siinkohal: "Midagi on valesti, tüüp on liiga positiivne, ilmselt kukkus nädalavahetusel pea peale." Ei mu sõbrad, asjad pole nii, siiski leian ma eestlasele omaselt ikka põhjuse viriseda ja nuriseda. Riskin siinkohal mõningate inimeste pahameelega, kes juba Facebookis mulle kraesse lendasid, kui selle teema üles tõstsin. See on saatekavast kinni pidamine. Ma olen täiesti nõus, otsesaadete puhul ei saa 100% püsida telekavas, ikka leidub otsesaates mõni juhm inimene, kes selle plaani oma lakkamatu lobaga metsa keerab. Saate rezissööril on neli validooli keele all, aga tüüp ikka jahub. Kui juba korra telekasse sain, siis räägin ikka kõik ära mis südamel. Isegi selle, mis pole saatega seotud. See kõik on seotud saatega Laulud tähtedega, kus meie tuntud inimesed ennast vabatahtlikult alandamas käivad. Ise nimetavad nad seda eneseteostuseks. No just. Õnnetuseks on selle saate järel kahel korral olnud Indiana Jonesi film. 20 minutit otseülekandega üle lasta pole probleemi. Loomulikult saab ju kokku arvutada kui pikalt laulavad arturidlennadukudkerstidtatjanadmargusedjateised, loomulikult saab kokku leppida kui palju ja mida räägivad saatejuhid. Aga sa ei saa ilmselt kokku leppida, see tähendab sa võid proovida, kui palju pläkutab Valdo Randpere züriis. Kurat see mees oli nagu naine, kes jauras ja jauras aga pointi polnud.
See polekski nii hull. Okei, sõitsime kavast üle, ikkagi otseülekanne, kui poleks üht teist saadet TV3's. Top Gear, vaatan alati, vahet pole mis hooaeg ja episood, olen ma seda näinud või mitte. Kui laulusaatest ei lõigata kääridega välja Randperet ja meid sunnitakse vaatama Kersti Tootsi laulmas, siis Top Gear osas välguvad käärid küll hooga. Vähemalt kolmes viimases saates on TV3 väljastusosakond julmalt välja lõiganud lõigu "Kuulsus mõistliku hinnaga autos." Selle tulemusel olen ma ilma jäänud F1 ekspiloodi Damon Hilli ja superhea iraani stand-up komöödia tegija, Omid Djalili intervjuust. Loomulikult saan ma seda netist vaadata, kuid reklaamida saade välja just nende nimedega ja siis ajapuudusel välja lõigata, ma ei mõista...
TV3 arusaama kohaselt on Kersti Toots ja Valdo Randpere paremad kui Hill ja Djalili. No kurat küll, ei ole.

mälu vs kalender

2010-04-22T14:13:00.000+03:00

Ma olen vaieldamatult Eesti, Euroopa ja ilmselt ka maailma kõige kehvemate kalendermärkmiku kasutajate TOP 10 truu liige. Juba aastaid. Iga aasta alguses, või lausa eelmise lõpus lähen ma poodi ja ostan endale kalendermärkmiku. Sellise üsna lihtsa, kest on mul nüüd viimased paar aastat sama olnud, vaja on ainult sisu. Ja kui ma võtan oma viimaste aastate märkmikud, lehitsen neid, siis on seal üks ja suur sarnasus. Nad on enamjaolt täiesti tühjad. Trend on sarnane, aasta alguses on märkmeid rohkem, mida aeg edasi, seda harvemaks muutuvad sissekanded, meeldetuletused mingite koosolekute osas jne. Aga mille pagana pärast ma siis neid ostan?? Sest kui ma nüüd järele mõtlen, tegemata ei ole mul reeglina midagi ju jäänud. Ja asju, mida teha, mul jagub. Siinkohal pean ennast kiitma, ju mul on siis mälu hea. Ainult, et mitte nii hea, et aasta lõpus oleks meeles, ära osta seda neetud märkmikku.
Tegelikkuses on minusuguseid palju. Märkmik on selle jaoks, et kohtumisele minnes olla tähtsam. Kõigil teistel ju on, mul peab ka olema. Märkmikus on midagi mõnusat, vanakooli teema. Midagi sellist, mida arvuti ei paku. Mis sest, et reeglina on seal sees suvalised, mitte midagi tähendavad joonistused, mida oled kritseldanud igavatel koosolekutel. Ja siis mõned nimekirjad, mida poest vaja tuua kui sünnipäev tulekul. Ja siis veel pulmaaastapäev ja naise sünnipäev, mille sinna kirjutamisest pole nagunii mingit tolku. Sest kui sa märkmikku lahti ei tee, siis ei näe sa neid asju nagunii. Ja jälle on tüli majas.
Ma isegi arvan, et ma tean, milles on asi. Märkimiku kasutamine nõuab järjepidevust ja süsteemset kasutust. Midagi sellist, millega minusugune tuulepea hiilata ei saa. Aga siinkohal ütlen taas, ju siis neil, kellel on meeletut järjepidevust ja süsteemsust, neil pole ilmselt mälu. Sest miks kirjutada üles asju, mis nagunii meeles seisavad? Ma saan veel aru, kui on hulgaliselt koosolekuid ja muid tähtsaid asjatoimetusi, sellisel juhul jah. Et päevaplaan sassi ei läheks. Aga panna kirja, millal pead lapse lasteaiast ära tooma ja millel su naise sünnipäev on? No ma ei tea.
Ma tean, mida mõtlevad mu igasuguste elektrooniliste vidinatega sinasõprust pidavad sõbrad, kes siiamaani oma lugemisega jõudnud. Kulla kamraadid, outlook, sünkroniseerimine , elektroonilised kalendrid ja reminderid pole mulle võõras. Ja jõudumööda ma seda ka kasutan. Kuid ka see on minu puhul üsna selektiivne. Mõnda aega toimib, mõnda aega mitte. Mul oli kunagi üks töökaaslane, kellel oli reminderihullus. Ainuke probleem seisnes selles, et ta ei teinud neid asju ära, mis reminderitel kirjas oli. Tulemus? Ekraan oli tihedalt kollaseid vilkuvaid silte täis, lisaks kaunistasid kuvari äärt post-it paberid. Tüübil oli stress ametijuhendisse sisse kirjutatud. A muidu on ta tore mees.
Loomulikult võite te ennast kirja panna erinevatele ajaplaneerimise kursustele. Loomulikult võite te kuhjata oma märmikke, olgu need siis nö manuaalsed või elektroonilised erinevate ülesannetega. Mina arvan, et see on viimane lahendus. Seniks kui seda on, või niipalju kui seda antud on, püüdkem asju lihtsalt meeles pidada.
Olge ilusad, ma vaatan nüüd oma Outlooki kalendrist, mida hetk tagasi sünkisin oma telefoniga, mida ma veel täna tegema peaks.

kohtunik - Jumala asemik maa peal

2010-03-29T13:47:00.000+03:00

Kui spordis lasta platsile lahti kaks kampa, kes peavad omavahel mõõtu võtma, siis lõppeks see kindlasti varem või hiljem vaidluse või lausa kaklusega. Tegelikult üsna kindlalt kaklusega. Sest on olemas reeglid, mida õnnetuseks suudavad platsil olevad võistkonnad erinevalt tõlgendada. Lisaks siis veel erinevad eksperthinnangud publikust, mis võimenduvad muide võrdeliselt tarbitud alkoholi määraga. Tundub paljulubav, eksole? Verd, higi, pisaraid ja murtud luid, mille arvu kohta saaks infot ahmida erinevatest kollastest väljaannetest.
Kahjuks nii aga ei lähe, kuna Jumal on loonud inimliigi, kes mõistab, teab ja tunneb reegleid kõige paremini - kohtunikud! Loomulikult tekib kohe küsimus, miks siis ei lööda nina veriseks kohtunikul, kes tuleb oma vilega vahele sudima, kui sportlased on just asunud diskussiooni reeglite tõlgendamise osas? Aga Jumal andis kohtunikule vile, millega ta püüab tähelepanu ja kui vilega tähelepanu ei püüa, siis lajatab ta lauale oma trumbid, erinevat värvi kaardid, tehnilised vead ja eemaldamised. See mõjub sportlasele hästi, reeglina ta küll natuke veel sõimleb ja vehib, kuid kui näiteks jalgpallis liigub kohtuniku käsi tasku poole, punase kaardi poole siis sportlane üldiselt loobub. Tegu on ju ikkagi jumala asemikuga maa peal ja mine tea, mis tal veel lisaks punasele kaardile varuks on. "Muudab mu naise just suurendatud rinnad taas väikeseks või muud sellist," pomiseb sportlane ja jookseb salaja vandudes kohtunikust eemale.
Ainsad, kes kohtunike otsusteid julgevad kõvahäälselt kritiseerida on eksperdid publikust. See on ka mõistetav, sest nad on ennast üsna lõviks joonud ja ei anna endale täpselt aru, kelle või mulle vastu nad hakkavad. Lisaks on nad tribüünil ja on teada, et kohtunike mõjuvõimu raadius on kolm meetrit, seega olles sellest alast väljas, võib end üsna turvaliselt tunda. Miks muidu jooksevad nad platsil kiiresti patustaja juurde? Sest kaugemalt nende võimed ei toimi. Lihtne ju.
Seega, kohtunikud suretavad mängu ilu? Mitte päris. Eks neid ole vaja ka, muidu pole meil varsti enam kedagi vaadata, kui sportlase end, kuumade diskussioonide käigus maha notivad. Kuid ma arvan, et nende võimalusi tuleks piirata. Kuidagi liiga palju loobivad mõned kohtunikud punaseid kaarte ja tehnilisi vigasid. Mis on muidugi arusaadav, need on veel noored kohtunikud ja pisut aravõitu. Mööduvad aastad ja mehed panevad end ka ilma nende tobedate abivahenditeta maksma. Kuid siiski, võiks ju olla, et kohtunikul on hooaja peale teatud arv kollaseid ja punaseid kaarte, tehnilisi vigasid ja muid säärasid hirmutamiseks mõeldud abivahendeid. Ja kui hooaja lõpul on kaardid ja vead otsas, siis ei saagi neid kasutada. Mängijad teavad seda ja nii tulebki tagasi juba Vanas-Roomas hinnatud mängu ilu - verised võistlejad, vägivallast joovastunud publik ja korralik piletikassa.
Ja mõelgem ka sellele, kui näiteks teises maailmasõjas oleks olnud selged reeglid ja kohtnikud. Kumb oleks saanud rohkem tehnilisi vigasid ja punaseid kaarte ja kes oleks varem välja langenud, Stalin või Hitler?

head teleideed päästavad vormel-1 sarja

2010-03-15T15:54:00.002+02:00

Minu sõprus-tutvuskonnas räägitakse selle nädala alguses vormel-1 teemal. Kui ma selle kirjatüki ära lõpetan, sõidan Kuku raadiosse, et Piloodis kümne minuti jooksul Tarmo Klaariga, kes on üks selle ala suurimaid spetse Eestis, sellel teemal rääkida. Facebookis on mu sõpradel-tuttavatel teemaks vormel-1. Mõnel ka see mida ta nädalavahetusel muidu tegi, kuid see on pigem appihüüe kaaskannatajatele: "Palun öelge, mis ma tegin laupäeva öösel kell kolm mingil korteripeol ja kes on need uued inimesed, kes on salvestunud minu telefonimälus, kuid mu enda mälus on nende asemel hall, hägune laik."
Miks siis räägitakse asjast, mis oli maruigav, nii palju. Eks ikka selleks, et F1 sarja parandada. Mitte, et keegi meie häält kuulda võtaks, kuid hea on rääkida ikka. Ja päris mitmed ettepanekud, mida täna kuulnud olen, on olnud üsna head. Toomas Vabamäe kirjutab oma ajaveebis, et kõige alus on F1 sarja vaadatavus televisioonis. Ja täpselt nii ongi. Järgnevalt mõningad stsenaariumid, kuidas erinevate kanalite ja rahvuste vaatajareitinguid tõsta.
Eesti, Kanal 2: Sõitjad alustavad etappi baarist, tõmbavad nina täis, sööstavad rajale, korraldavad seal avarii, lällavad kaamera ees ja võimalusel saab keegi laksu vastu hambaid. Kõike seda saadab mingi õudne eesti läbulaul.
Eesti, TV 3: Sõitu juhib Alari Kivisaar, kelle taktikepi all toimuvad boksipeatused, vahepeal sekkub sõitu pankur, kes teeb sõitjatele raadioside vahendusel rahalise pakkumise, mis peaks olema piisavalt ahvatlev, et sõit pooleli jätta. Sõidu võitja saab endale Unistuste Printsessi (ei pea vastu võtma, kui tundub, et tegu pole tema jaoks sobiva mudeliga).
Eesti, ETV: sõitu väga palju ei näegi, sest saamaks hooaja eelarvet balanssi, tuleb ära näidata hulganisti Suusaliidu sponsoreid. Küll saab aga sõidu lõpuks F1 sarjas tööd üks Eesti võidusõitja.
Saksamaa: Sõidetakse 24 tundi klaasist kapis, kõik toimuv on vaatajate silme all, rehvivahetusest pükstevahetuseni välja. Iga tunni tagant hääletatakse üks sõitja klaaskapist välja.
Suurbritannia: Sõitjad kogunevad pubisse, popsutavad piipu, joovad õlut ja kiruvad ilma.
Soome: Sõitma pääsevad vaid soomlased ja need, kes on soomlastest aegalsemad.
Discovery: Kui peale müüdi murdmist, et F1 autoga on üsna turvaline vastu seina sõita mõni mees veel rivis on, toimub ka sõit. Sõidu vaatamisel saab iga auto puhul valida 1048 kaamera vahel, mis on kinnitatud vormeli ja sõitja külge.
Animal Planet: sõidavad loomad
Extreme: võidab see, kes teeb F1 autoga ära double backfilpi.
Fashion TV: sõidetakse catwalk'il, aegalselt ja rooli paremale-vasakule keerates. Võidab kõige absurdsema disainiga auto.
Nii võiks jätkata, kuid kahjuks pean lahkuma. Kui sähvab endal ka mõni hea idee, siis lase tulla. Kes teab, kes seda siin loeb;)

olümpia hakkab läbi saama. hea.

2010-02-28T12:02:00.000+02:00

Olümpia hakkab läbi saama. Hea. Ma pole nii vähe olümpiat mitte kunagi ilmselt vaadanud, kuid sellel aastal. Vaatamata sellele, et telepoiss Hirmo energiliselt ekraanil veheledes tegi mulle selgeks, et mitte ainult ETV vaid ETV 2 samuti näitavad olümpiat. Šmigun-Vähi hõbedasõidu ajal olin ma Linnateatris head etendust vaatamas ja ülejäänud asja olen ma ka kuidagi väga kaootiliselt vaadanud. Naiste 30 vaatasin otsast lõpuni ära ja siinkohal tänan ma Eesti suusahooldajaid ja Kikut, kelle nadi etteaste tõi mulle sisse 125 krooni. Ma pakkusin pessimistlikult kümnendat kohta, kuid oleks oma raha kätte saanud ka veelgi pessimistlikuma pakkumise korral. Täna on siis Veerpalu kord. Kas tuleb medal? Ma ei usu, taas. Laske vanainimesel nüüd väärikalt pensinile minna, muidu näeme järgmisel olümpial samasugust, hallide vurrudega Veerpalut sõitmas, kes mõned aastad tagasi, toonase Hansapanga pensionifondi reklaamis. Tegelikult on meil isegi hästi läinud, üks medal on käes, selle tõi ära maailma mõistes veterani staatusele lähenev noor ema Kristina. Ja teine veteran võib teise medali ära tuua. Kuigi ma ei usu. Ja nii ongi, selline ongi meie seis. Need kes tegid ilma kaheksa aastat tagasi, teevad ilma ka nüüd. Ülejäänud olümpiakoondis on Eesti tasemel tugevad, kuid maailma tasemel.... Kuid nagu me ka eile, suusatamist vaadates arutasime, on Eestil ikka väga tugevad sporditipud. Eriti kui arvestada meie 1,4 miljonit elanikku. Meil on tippsuusatajaid, meil on tippsõudjaid, meil on tippkrossimehi, meil on tippkettaheitjaid, meil on tulemas üks tipprallimees, meil on tipprannavollemängijaid. Rääkimata siis veel ujujatest, kergejõustiklastest. Meeskondade peale pole meil mõtet panustada, lihtsalt ei kraabi kokku niipalju, kõrgel tasemel mängijaid. Muidugi võib võtta vastu riikliku otsuse, et nüüd panustame ühte meeskonnaalasse ja teised jäävad unarusse, kuid seda ei julgeks isegi pudeli Vana Tallinnat ära joonud Mart Siimann välja deklareerida.
Olümpia hakkab läbi saama. Hea. Sest nüüd saavad ka teised spordialad eetri ja leheruumi. Sest miks peavad need sportlased, kelle tähtsad hetked langevad olümpiaga kokku, selle eest kannatama, et me näeme telekast seda, kuidas meie sportlased võitlevad meile tundmatute riikide sportlastega koha eest viimases kümnes. Kohtadele 40-60 ei tohiks eraldada enamat kui kaks rida veerus. Sest mida on sellisel sportlasel öelda. Tulemus räägib enese eest, see on tema tase. Ja nii ongi. Ma ei ütle, et nad ei peaks olümpiale minema, las lähevad, kuid tähelepanu pole neile vaja.
Olümpia hakkab läbi saama. Hea. Sest nüüd saab hakata mõtlema, mida saaks enne järgmisi mänge teisiti teha. Kuid ma ei usu, et midagi tehakse. Medaleid toovad Eestile suusapensionärid Veerpalu ja Šmigun-Vähi, viimane on vahepeal saanud kolme lapse emaks, kes raja ääres pöialt hoiavad, et emme võidaks. Sest, pole emmel medalit, pole lastel jäätist. Julm, ütleme meie. Ei ole, nii kasvatataksegi tulevasi meistreid, miski ei tule lihtsalt ja internetis passides.

varsti tuleb veeaeg

2010-02-27T11:14:00.000+02:00

Kõik see lumi, mis Eestimaal maas on, sulab ühel ilusal hetkel ära. Ja siis me saame alles maailmale näidata, Eesti on mere, või lihtsalt veeriik. Kui talvel läksid hinda lumelabidad ja sahad ning nende liigutajad, igasugu lumetõstmise ja äravedamise vahendid, kelgud ja kõik muu selline kraam, mis nii mõnegi hakkaja ettevõtja pangaarvet paisutas, siis mis võiks olla hitid tuleval veeajal? No loomulikult kummikud, neid on juba kaubandusse paisatud ja tuleb veel konteinerite kaupa juurde. Saab ilmselt igasuguseid, selliseid millega passib peenemasse puhvetisse minna ja selliseid mis on lihtsalt kummikud, ei mingit swarovskit ega guccitversaccit. Töölesaamiseks oleks vaja sõiduvahendit. Auto upub ära, madalapõhjaline troll madalalaubalise reisisaatjaga pole ka lahendus, saad laksaka elektrivoolu ja seda jama ei suuda isegi Henrik Normann ära klaarida. Kummipaadid, sõudepaadid, vesijalgrattad jne. Viimsist saab paadiga sõita oma kesklinna kontori ette. Tallinki laevad sõidavad otse oma hotelli ette. Praam sõidab Virtsust otse Orissaarde. Veneetsias olete käinud? Pole vajagi, see kõik on varsti meil endal olemas. Ühesõnaga, veesõidukid lähevad hinda. Ujumiskoolid, nii lastele kui ka täiskasvanutele, kellel kroolitõmme meelest läinud, sealgi peaks nõudlus suurenema. Samas veekeskustele suurt edu ei ennustaks.
Eks neid teenimisvõimalusi ole rohkemgi, laske vaid fantaasial lennata. Ma lähen vaatan nüüd, mis hinnaga saab vesijalgratta kätte. See on hea kaks ühes valik. Saad liikuda ja talverasv kaob imeväel.

ega külm edevust tapa

2010-01-21T23:56:00.001+02:00

Täna hommikupoole, vist oli kusagil 11 ajal, kui ma tavaliselt hakkan kusagile poole liikuma ja asjalik olema, nägime Annikaga üle tee minemas bimbot. Sellist ehtsat. Keda ei häiri, et väljas on -14 ja kelle bimboomadusi see temperatuur ei muuda. Ehk siis, paljas pea, olematu lühike jope ja õhukesed saapad. Tänase ilmaga sadomaso tipptase. Annika sõnul pidavat juuksed sellise külmaga kahjustatud saama. Ja mina, kelle on umbes 1000 korda vähem juukseid peas kui tal, nõustun sellega. Kui sa just staarjuuksur pole, siis mida sa nendest salkudest ikka tead. Küll aga suutsin ma kiirelt ära seletada, miks see bimbo niimoodi seal tippis. Sest inimene on loomult ikkagi harakas. Ja kui ikka on juuksuris just käidud ja kiharad sellised mida tahaks kõigile näidata, siis miks ka mitte. Pole ju vahet, kas järgmine aasta on sul veel juuksed peas või mitte, praegu ju on ja las kõik vaatavad. Lühike ja napp jope, ka sellele on oma seletus. Patt oleks fitnessi trennis pingule tõmmatud peput suure paksu jope alla peita. Kõmm, number väiksemad teksad jalga ja tänavale tippima, küll selle põiepõletikuga tegeleb hiljem. Kindlasti toodavad nii Gucci kui ka Armani kaasaskantavaid efektseid uriinikotte. No kui on vaja.
See ei käi ainult bimbode kohta. Kevade lähenedes hakkavad autopeded veetma päev-päevalt rohkem garaazis, kus nad siis poleerivad oma....valuvelgi loomulikult. Autopede mõtleb: "Lõpuks ometi saab see õudne aeg mööda, mil ma pean oma Läti spoileritega varustatud ja SMS laenu toel ostetud bemmi all nägema plekkvelgi ja plastkilpe". Ja nii kibelebki autopede 1. märtsi oodata. Sest siis saab hakata juba suverehviga udjama. Ja kui vähegi tundub, et maja taga olev naabrimehe Volga hakkab välja sulama, siis kohe valukad ja laiad rehvid alla. Sest kõik teised sõidavad ju ikka nende õudsate plekkvelgedega, ma jään silma, kõik näevad kui ässad mu veljed on, mõtleb autopede.
Ja veedab terve kevade ja äkki ka suve oma autot putitades, sest suverehv jää peal ei pea. Burksiputka sein osutus autost tugevamaks... Aga oluline oli see, et kõik Hollika ees ikka nägid, mõni äkki tegi pilti ka ja pani orksi üles.
Me naerame selliste inimeste üle. Või vähemalt peaks. Samas, käies poes ja ostes sealt näiteks uusi riideid, on üsnagi selge, et juba samal õhtul on need seljas. Seega, mõnes mõttes ei erista ka mind näiteks sellest bimbost või autopedest miskit. Ehk niipalju, et kui saan endale keset ilusat talve soodsad ja ilusad shortsid ja plätud, siis linna peale jalutama ma nendega ei lähe.

me ei taha keskpäraseid neegermängijaid ja serbia treenereid

2010-01-08T22:09:00.000+02:00

Mis oleks huvitavam, kas vaadata teatrietendust või seda, mis toimub sama etenduse ajal lava taga? Loomulikult viimane variant. Mis seal tehakse, kas on intriige, kas mõni pohmellis tüüp lubab endale külma õlle/konjaki, need ja paljud muud teemad huvitavad inimesi tunduvalt rohkem, kui see millal ja kuidas Hamletis öeldakse "Olla või mitte olla, see on küsimus". Seda öeldakse reeglina ikka ühel ja samal ajal. Igav, kas pole? Aga lava taga on iga päev uus etendus, uued stseenid, ma olen selles enam kui kindel.
Sarnased mõtted tulid mulle meelde, kui käisin vaatamas TTÜ ja Rocki vahelist kossulahingut. Ega ma korvpallist suurt jaga, aga aeg-ajalt vaadata meeldib. Ega kossuliigal ilmselt halvasti ei lähe, rahvast nagu saalis käib, eelmise aasta finalistid saavad eelmise aasta heidikute käest tappa. Mida me siis tahame saalis näha? Ei, need pole keskpärased neegermängijad, kelle ainuke kasu väljendub selles, et nad jätavad oma palgaraha meie ööklubidesse, ei see pole fantastiline kaitsemäng ega rünnak, need ununevad kiirelt. Need pole ka tantsutüdrukud, keda ma sügavalt heterona pallimängudel küll kõrgelt hindan, kuid kes on juba nii kuidagi tavalised. Isegi Rocki omad. Mis on siis see, mida me tahame näha?
Me tahame näha sedasama lavatagust elu, kahjuks ei pääse me küll poolajal meeskondade riietusruumi, kuid me saame olla platsi ääres esimestes ridades, meeskondade pinkide taga. Kuulata ja jälgida seda mida teevad treenerid, mida nad räägivad. Loomulikult mitte kõik, Kalev/Cramo entusiasmi kõik endise Jugoslaavia treenerid siia tuua ma ei jaga. Nad on kuradi igavad. Need mehed, keda me vajame, on need mehed keda me kõik teame. Puhast kulda saab näha ja kuulda kui platsi ääres on Andres Sõber. Aivar Kuusmaa puhul pole suurt vahet, nii mängijana kui treenerina on teda hea vaadata, show on garanteeritud igal juhul. Emotsioon igas hetkes, mees on hingega asja juures ja see on kandunud ka TTÜ meeskonda. Sama emotsionaalne mees platsil Gert Kullamäe suust kostis pärleid juba mängijana, sama joont ajab mees ka treeneripingil. Pealtnäha nii rahulik Tiit Sokk. Platsi ääres hoopis teine mees. Jaanus Liivak ei jää neist sugugi maha. Nende meeste kas monolooge, dialooge kohtunike või mängijatega tahame me kuulda. Selleks on vaja väiksemaid saale ja vaiksemaid fänne. Ja see muusika ei pea ka nii kõvasti mängima, tantsutüdrukud on aastaid neid lugusid esitanud, sammud peaks juba peas olema.
Tänane TTÜ-Rocki mäng oli just selline nagu vaja, Kuusmaad oli nauditav jälgida. Oli selge, et see sisemine põlemine, mida vanameister täna läbi elas, pidi kanduma ka meeskonnale. Nii juhtuski ja Rock kaotas. Minust on saanud sel hooajal tõsine TTÜ fänn. Ma olen näinud nende kahte mängu, Kalev/Cramo ja Rocki vastu. Mõlemal korral nägin ma, kuidas TTÜ poistel oli sära silmis, nad tahtsid mängida. Puhas Eesti jõuk, noored kutid. Pole vaja "kurat millal see mäng juba lõppeb" nägudega keskpäraseid neegreid ja kõrgepalgalisi staare, kes tundub, mängivad vaid raha pärast. Saab ka teistmoodi. Kindlasti on aga vaja sellist treenerit, kelle pärast samuti mängu vaatama tullakse. Sest backstage müüb!
Samas, mis mina ma korvpallist tean...

hea nali sobib alati aastalõpukingiks

2009-12-31T01:09:00.000+02:00

Lund on Eestimaal küllaga. Ja see on hea, mulle meeldib ja ega ma väga hooli ka, mida teised arvavad. Lumi suudab maas lamades ja mitte midagi tehes panna mind naerma mitmeid kordi päevas. Nii rõõmust kui meile omasest kahjurõõmust. Täna vaatasime sõber Mihkliga, kuidas Porsche 911 omanik oli üritanud Saku Suurhallis võimalikult treppi sõita. Loomulikult jäi ta kõhu peale kinni. Ja mis on magusam, kui nuusutada võõra ja kalli auto kärssavat sidurit. Lõpuks hakkas meil tema autost kahju. Me sammusime tema poole palvega auto rahule jätta, ega auto pole süüdi, et omanik juhm on ja just siis lükkas kohale tellitud mereväerühm selle lõpuks liikvele. Tuleb kiita Porsche inimesi, kes on loonud sportauto, mida ei suuda talvistes oludes isegi Eesti yuppie tappa. Ja ma kinnitan teile, ta üritas.
Kuid see on vaid vahepala. Ma tänan Teid, kes olete võtnud vaevaks mu blogi sel aastal lugeda, head vana-aasta lõppu kõigile Teile. Äkki mina kirjutan ja Teie loete uuel aastal edasi. Aastalõpu kingituseks on mul Teile aga üks vana, Ekspressis vist 90-ndate lõpupoole ilmunud lugu. Sobib hetkeolukorda kui rusikas silmaauku ja ajas vähemalt mind naerma. Mitu korda. Head lugemist!!

Aasta algul tabas USA idarannikut käesoleva sajandi suurim lumetorm. Järgnev on selle loodusstiihia küllaltki isikupärane kajastus – ühe Californiast idarannikule kolinud mehe päevik. Pere kolis turvalisena tundunud idarannikule, et vältida California maavärinaid ja muid loodusõnnetusi.

Esimene päev

Kell on viis õhtul. Algas lumesadu. Selle aasta esimene lumi. Ma pole mitu aastat lund näinud. Võtsime naisega tassi kakaod ning istusime õhtu läbi akna ääres, vaadates pehmeid helbeid. See oli nii ilus!

Teine päev

Hommikul oli maas lummav valge vaip. Milline fantastiline vaatepilt! Rookisin esimest korda elus lund ja see oli vahva tegevus. Rookisin puhtaks nii kõnnitee kui garaažini viiva autotee. Hiljem sõitis mööda lumesahk ning lükkas kogemata täis nii tänava kui autotee. Sahajuht naeris ja lehvitas mulle, lehvitasin vastu ning tegin kõik uuesti.

Kolmas päev

Öösel sadas veel paarkümmend sentimeetrit lund ning temperatuur langes -10 kraadini. Puude mitmed oksad murdusid lume raskuse all. Ma puhastasin taas kõnniteed ja autorada. Varsti pärast seda tuli sahk ja tegi sama tembu, mis eile.

Neljas päev

Toit läks täna köögis jäässe. Ostsin mõlemale autole naelkummid. Kukkusin kõnniteel perseli. 200 dollarit maksin arstile, õnneks, ei olnud midagi katki läinud. Ööseks lubati veel lund ja jääd.

Viies päev

Jätkuvalt külm. Libisesin naise autoga vastu äärekive. Esitiib jäi sinna. Öösel oli sadanud veel 10 senti seda valget sitta. Mõlemad autod olid paksu katte all. See neetud lumesahk sõitis täna kaks korda mööda. Kõvasti lumerookimist.

Kuues päev

Õues on vaid –18 kraadi. Üha sajab seda fucking lund. Aias pole ühtegi puud, mis poleks kannatada saanud. Vool oli ka suurema osa ööst ära. Proovisin hinge sees hoida petrooleumsoojendajaga. Petrool loksus maha ning süttis. Suutsin tule vaevu kustutada, kuid sain teise astme põletushaavad kätele ning kaotasin kulmud. Haiglasse sõites libises auto teelt välja. Pole enam teist.

Seitsmes päev

Neetud fucking valge sitt muudkui langeb. Pidin kogu oma garderoobi selga ajama, et mitte surnuks külmumata postkastini jõuda. Kui ma ükskord selle litapoja, kes lumesahaga sõidab, kätte saan, närin ta rinnakorvi lahti ning kisun südame välja. Arvan, et ta passib oma sahaga nurga taga ja tormab sealt 100-kilomeetrise tunnikiirusega välja kohe, kui mul töö valmis saab. Elektrit pole jälle. Peldik külmus jäässe ja katus annab lume survele järele.

Kaheksas päev

Veel 10 sentimeetrit seda fucking lund ja jääd ja kurat teab, mis fucking valget sitta veel. Ründasin seda fucking lumesaha-litapoega jääpiigiga. Minema pääses raisk. Enne jõudis muidugi kõik kohad lund täis lükata. Varbaid ei suuda enam liigutada. Päikest pole ka juba nädalaid näinud. Õues on miinus 30 kraadi.

Üheksas päev

Proovisin kaminasse tuld teha, aga korsten oli umbes mis umbes. Ronisin katusele, et lõõri kontrollida, libisesin ning kukkusin jäätunud lumekuhjale. Murdsin ribi ning vigastasin laupa jääpiigiga. Lumesaha-sadist mattis mu naerdes lumme. Närvid on perses. Eile jätsin vist koera välja … ära külmus. Põrgusse temaga, sõidan tagasi Californiasse!

miks Tallinnal sõpru pole?

2009-12-02T22:05:00.000+02:00

Isegi kui ma väga tahaks, ei saa ma oma kodulinna, Tallinna teemast mööda. Või nagu ütles Rohke Debelak, "Kui linnavalitsus samas vaimus jätkab, pole mul libauudistega enam midagi teha, kõik on juba olemas".
Kuulates, mismoodi meie linnaisad kaabivad erival viisil kokku linnaeelarvet, muigasin täna mitmel korral. Kui eile olid löögi all ettevõtjad ja vesijalgrataste ning sõudepaatide omanikud, siis tänane maksuteravik oli suunatud Tallinna naabrite poole. Või peaks äkki isegi ütlema, et esimesed hoiatulasud tehti ära nende poole, kes plaanisid elukohta vahetada. Mäletate ju küll neid hüüdeid peale KOV valimisi, "Kolime maale, lähivaldadesse ja ärme oma makse Tallinnale anna". Kui bussipiletite osas saavad kõik ikkagi tänase seisuga ühe lauaga piki perset, siis erinevate toetustega on lood teised. Lapse sünnitoetus ja koolimineku toetus. Selleks, et saada esimesest täismäär, 5000 raha kätte, pead korralikult terve aasta Tallinna elanik olema, laps ka muidugi(esimene pool pidi tulema lapse sünni korral). Viimase aja sündmusi arvestades raske ülesanne. Igaks juhuks soovitan lapsevanematel, kes sellises olukorras on, Tallinna piiridest mitte väljuda. Eks sa hiljem selgita, et tahtsid ainult Kakumäele või Viimsisse jalutama minna, või Tartusse sõbrale külla minna. Ametnik, kellel nagunii pole lubatud uusi pliiatsiteritajaid osta, saab end rõõmustada lapsevanemate kottimisega. "Nii ja mis te seal Viimsis mere ääres tegite, plaanisite kolida", uurib ametnik, kui lähete tõestama, et olete igat penni väärt.
Loomulikult saab selle raha ju kätte, kuid kindlasti on peresid, kus seda raha oleks korraga vaja. Neid ilmselt ei huvita, et reisisaatja bussis nende raha eest magamas käib. Tallinna elanikuna peaks ma olema ju rahul, et minu õigusi kaitseb õilis volikogu ja ei lase naabritel Tallinna elanike maksudest saadud hüvedest end nuumata. Aga ma pole rahul ja mitte sellepärast, et asi võtab juba nii absurdseid jooni, et naerma ei aja.
Nimelt, kas olete sõitnud Tallinnast välja, näiteks Viimsi või Saku poole. Mõlemal suunal on tehtud ilus remont, nii Merivälja teel kui Männiku teel. Sile ja ilus asfalt. Kuid mitte linnapiirini, kust edasi peaks naabervald teed tegema ja on teinud ka. Linna maale jääb umbes kilomeetrine lõik, mis meenutab Hummeri testirada. Põhjus? Imelihtne, kinnitamata andmetel keeldus Tallinna linn teed kuni linnapiirini tegema, kuna seda viimast lõiku sõidavad kõige rohkem naabervalla inimesed. Ja las vald tasub selle tee eest. Loomulikult saadavad vallad selle jutu peale pealinnahärrad pikalt. Isegi kinnitamata kujul tundub, et see jutt on õige. Eriti kui vaadata Tallinna linnaviletsust.

tapame muusikali

2009-11-30T18:27:00.000+02:00

Eile õhtul meenus mulle millegipärast, kuivõrd negatiivselt olen ma igasugu muusikalide suhtes. Oma märkmisväärse elu jooksul olen ma, arvan vist kahte muusikali vaatamas käinud. Kusjuures toona ma ei mõelnud isegi, et ma sellest zanrist suurt midagi ei arva. Kuid ega toonagi ei jätnud need sellist oumaigaadmatahansedaveel tunnet. Minu ja muusikalide ühepoolne vihkamise suhe on paisunud suuremaks aastatega, kui muust millestki ei kuulnud kui et muusikal siin ja muusikal seal. Põhimõtteliselt oldi valmis ükskõik millest muusikal valmis kirjutama, kui keegi kusagil maailmanurgas seda veel teinud polnud. Ja mis minu jaoks veel kummalisem, need kuramuse muusikalid müüsid nagu soe sai ja limonaad nõukaajal. Kindlasti on tegu lugupeetud esitusvormiga, kuid mingil hetkel keerati minu meelest Eestis vint üle, kvantiteet ületas kvaliteedi. Miks paganama pärast peab kõiki lugusid, millest mõned kas teatri, filmi või raamatuna suurepärased, lauldes esitama.
Kui mõningad lugupeetud lauljad välja arvata, sai muusikalidest minu arusaama järgi võimalus suurele hulgale andetutele lauljatele ja tantsijatele end tähtsama tunda. Nagu tänapäeval popp on öelda, sotsiaalsed töökohad, mis sarnaselt reisisaatja tööga loovad pettekujutluse, et elu hakkab justkui ülesmäge minema. Kas ikka hakkab?
Liiga palju muusikale ja liiga vähe häid kontserte, nii kipub asi minema, hiljuti lugesime ju kõik Rabarocki vaheaastast, loodetavasti saab see festival aastal 2011 taas hoo sisse. Ja tahaks loota, et see Rabarock ei peaks pinnal püsimiseks lavale tooma rockmuusikali.
Nagu öeldakse, kritiseerida on paganama lihtne, keegi ei paku ju paremat lahendust välja. Mina pakun.
Muusikali piletitele 50-protsendiline käibemaks ja kui inimesed siis ikka veel ummistavad saale, sooviga muusikale vaadata, saab vähemalt riigikassa täiendust.

kiire aeg aga naerda jõuab küll

2009-11-26T17:58:00.005+02:00

Viimasel ajal on olnud kiire-kiire-kiire. Avatud sai uus auto-ja motospordi uudiseid kajastav portaal Ruudulipp.
Ja nüüd saan julgelt öelda, astuge edasi oleme avatud

Täna aga tuuseldasin üle tüki aja Youtube'i lehel. Ja avastasin, et minu ammuse lemmiku Simoni lehele on ilmunud uut videomaterjali. Hästi tehtud, elust enesest.

nüüd me vist saame superstaari

2009-11-15T23:01:00.001+02:00

Superstaarid superstaarid. Jah, niipalju kui silma jäi, blogid feissbukkid ja muud jutud pühapäeva õhtal sellest vaid kõnelevad. Ja kas ma saan siis vakka olla? Muidugi mitte, sest ma loodan, et sel korral me saame siiski võitja kes on ka superstaar. Ma pole varjanud, et varasemate konkursside võitjates pole olnud superstaari ainest, mõlemad tüdrukud on ära kadunud minu jaoks. Kusjuures ma isegi ei mäleta, kes eelmisel hooajal veel finaalis olid. Mis seal salata, eelmisest hooajast on kõige paremini meelde jäänud saatejuhtide duo Avandi-Sepp esitus. Nauditav ma ütleks. Esimese saate teise finalisti Luisa pingutustest on meelde jäänud jutt kantrihõngulisest plaadist. Ma ei tea kas see plaat ka välja üldse anti, sest ma ei suuda seda kantriasja tõsiselt võtta. Kaabu, ruuduline pluus ja oma õe himustamine pole minu maailm. Luisa tugevam saavutus on aga poliitik Taavi Rõivase populariseerimine, sest kuidas muidu teaks elu24 lugeja, kes Taavi on. Ahjaa, see kellele Luisa Värk lapse sünnitas.
Sel aastal jälgin ma aga saadet suurema huviga. Mul on tunne, et tulemas on Eesti esimene Superstaar. Selline, kes ütleb ka Alar Kotkale, mida ta temast arvab. Ja annab kiirelt välja plaadi. Ja ongi nagu superstaar. Ainuke mure on see, et ma ei kujuta ette kes kuuest finalistist see on.
Miks selline arvamus? Palun, põhjendan. Paar aastat tagasi nägin ma Prantsusmaal sealset superstaari saadet. Ja mulle jäi meelde, et sealsed finalistid esitasid omi töötlusi hittidest. Ja need olid head. Ja võttes lonksu veini, mõtlesin, miks meie hakatised püüavad laulda hitte nii, nagu need ka originaalesitaja poolt ette kantuna kõlavad.? Tahes tahtmata hakkad ju võrdlema, minu hinnangul poleks James Hetfield olnud süüdi, kui ta Jaanus peale tänast esitust nokauti oleks löönud.
Õnneks on sel aastal neid, kes püüavad erineda, neid kes ületavad piire. Ma tean, paljudele ei istu Anise esinemine, kuid minu jaoks on seal miskit. Julgust erineda, isegi kui see väljendub karjumises. Aga on olemas erinev nurk.
Tänane Marteni esitus oli see, mida ma ootasin. Uus lähenemine, oma töötlus, pealegi veel loost, mida paljud meist jaanitulel/tantsuõhtul/simmanil kaasa on jorisenud. Muidugi võib ka sellele kriitiliselt läheneda, öeldes, et sel korral oli meil laval Epliku klooni asemel Eplik/Chalice kloon. Big deal, kõlas hästi.
See aga ei tähenda seda, et minu arvates Marten või Anis peaks olema superstaar.Ma endiselt ei tea kes võiks saada superstaariks, liiga palju juhuseid on selles mängus, alates hääli lugevatest arvutitest, lõpetades piiramatu mobiililimiidiga varustet teismelistega. Ühes ma olen kindel, feministid nutke silmad peast, selle aasta superstaar peab olema mees. Naised ei ole end selles ametis õigustanud, las nüüd meessugu proovib ka.

Ja veel üks asi on silma jäänud, üks tublidest kohtunikest, Rein Rannap käib minu meelest tunnike varem ETV's suurepärases briti komöödiasarjas "Allo, allo!" lisaraha teenimas. Leitnant Gruberina siis. Otsustage ise.

tallinn aitab-stiilne viisik tõttab appi

2009-11-09T20:47:00.000+02:00

Kuulsin täna uudist, et Tallinna Televisioon kuulutas välja konkursi juhatuse liikme, ehk siis tegevjuhi koha täitmiseks. Lihtsalt teadmiseks, et on ikka konkurss tehtud. Aga eks Lepa Toomas selle koha endale saab, kipun ma arvama. Ja vahet polegi ju tegelikult, kes seda käima tõmbab. Uudisest jäi kõrva ka see, et teiste telekanalitega konkureerima ei hakata. Ilmselt tehakse uut asja pealinnamoodi ja keskpäraselt. Aga Tallinna Linnavalitsuse olemasoleva loomingulise pagasiga oleks patt tegemata jätta üks korralik omasaade. Aga milline saade teha? Kokasaade? Naistesaade? Spordisaade? Jutusaade? Ei, mitte ükski neist. See saade oleks ülim, see tooks korraga ekraanile eesti rahva mitmed lemmikud, pakuks rõõmu ja vägivalda, lahendaks probleemid ja oleks kindlasti ka sotsiaalne!! Unustage Võsa Pets ja Aivar "Kaua võib" Riisalu! Need mehed ei lahenda probleeme, nad vaid räägivad neist!!
Rullige lahti punane vaip ja kõlagu fanfaarid, Tallinna Televisioon esitleb uhkusega: "Tallinn Aitab-Stiilne viisik tõttab appi!" Saatejuhtide Katrin Siska ja Henrik Normanni juhitavas teleshow's lahendavad tallinnlaste olmemuresid meie teleekraanidelt tuttavad Steven Seagal, Chuck Norris, Dolph Lundgren, Jean-Claude van Damme ja Ott Kiivikas, viimane täidab nii tõlgi kui ka giidi rolli, sest hädasti on meile vaja eksinud ja vihast Chuck Norrist kesklinnas ausaid taksojuhte peksmas. Kuna vaatajaid on ka vene elanikkkonnas, siis loeb sünkroontõlget Eduard Toman.
Igas saates on viisikul vaja lahendada kaks probleemi, mis on jõudnud loosi tahtel nendeni. Olgu selleks tädi Maša tilkuv kraam, onu Endeli truudusetu naine, puu otsa roninud kass või hapuks läinud piim, Tallinn Aitab-Stiilne Viisik tõttab appi!

kiiruskaameraga rikkaks

2009-11-04T12:47:00.000+02:00

Ajal, mil tundub, et kõik head äriideed on kasutusel ja miskit uut peale ei tule, suudab Eesti elu ikka ja jälle pakkuda avastamisruumi, ja miks mitte ka teenimisvõimalust ettevõtlikule inimesele. Kiiruskaamerad. Uus asi Eestis, riik saab siit ilmselt trahviraha, kaamerate omanik saab riigilt osturaha ja hoolduse eest ka väheke tiksub, kaamerad paigaldanud firma saab ka raha, rääkimata G4S nimelisest turvarühmitusest, mis nende valvamise eest raha saab. Kuid, oma osa saavad ka inimesed, kes elavad Tallinn-Tartu maantee ääres, kiiruskaamerate lähistel. Teenuse sisu lihtne, hakkab kodanik Tallinnast Tartu poole sõitma, kodanikul on kole kiire, kuid riigikassasse oma panust selle kiirustamise läbi anda ei soovi. Siin tulebki appi kohalik mees/naine. Eile, vaadates Ringvaadet, jäi silma, et Marko Reikop on enam vähem sama pikk kui kaamera nö tööosa. Seega, pole kohalikul elanikul vaja muud kui õigel hetkel korra kaamera ette seista, või läbi jalutada. Kaamerate kohad on teada, kohalikud avaldavad kusagil oma andmed, a'la Peeter, pakun teenust Tallinn Tartu maantee 73.kilomeetril. Kiirustav kodanik helistab ette, teatab kus kaugel on ja millega sõidab ja Peetri ülesandeks jääb vaid kaamera ette seista. Kuidas Peeter raha saab? Võimalusi on mitmeid, enne sõitu kõigile kaamerablokkijatele ülekanne teha, visata kilomeeter enne kaamerat autoaknast välja vajalik summa vms. Pole siis välismaa filme näinud või?
Tallinn-Tartu maanteel on 16 kaamerat, seega saaks luua vähemalt 16 uut ja sotsiaalset töökohta. Töö on põnev ja tasuv. Ja kui ise ei viitsi kaamera ees seista, võid iga kell sinna ka lehma saata.

kuidas vormelimehed lustivad

2009-10-30T12:13:00.001+02:00

Ai kus mulle, veendunud rallihaigele meeldib, kui vormelimehed hauvad plaane rallit sõitma hakata. Kaua sa ikka nühid mööda asfalti autoga mis istub tee küljes nagu Kopli tramm. Metsavahel, sideways, jeesh, see on fun. Kimi Räikkonen ei välista ralli-MM sarjas kihutamist, Robert Kubica ostis endala 4 fun Skoda Fabia WRC ja plaanib kaasa teha Prantsusmaa meistrisarja viimasel etapil, kus joonel on ka kuuekordne ilmameister Sebastien Loeb. Kellele loeb kaarti tema abikaasa. Ja autoks on Citroen C4 WRC. Tsiteerides klassikuid, vormelimehed tulge üle, saate kevadeks külje ette!
Ja mis saab kui segada kokku 1 annus EVO 6, neli kruusarehvi ja vabal nädalavahetusel olev Rober Kubica?
Selle!

inimene sai tööd

2009-10-27T20:37:00.003+02:00

Kui lugesin täna uudist, et vana kolleeg Henrik Normann asus tööle MuPo's siis ei suutnud ma oma rõõmu tagasi hoida. Tulin koju, avasin vaid eripuhkudeks mõeldud konjakipudeli kallasin endale paar tilka ja vajusin diivanisse.
Alati on ju hea, kui inimene tööd saab.Eriti praegusel ajal. See näitab, et inimest pole maha kantud, ta elab ja ilmselt on ka hambad ja mu tervis korras. Tore on ka see, et Henrik saab lõpuks korraliku töö.Ma loodan, et tal saab olema oma töölaud, kuhu saab asetada abikaasa ja lapse pildid. Tööaeg selline mõistlik, üheksast viieni istumine. Ei pea enam mööda Eestis ringi gastrollima ja öösel koju jõudma. Saab korralikul ajal koju ja naise tehtud sooja sööki. Noor abielunainegi ilmselt rõõmus, selle asemel, et härra teisi inimesi õhtuti naerutamas käis, saab ka tema oma rõõmu kätte.
Mul on heameel, et projekt Tallinn Aitab töötab. Mitte ainult nende jaoks, kes siin erinevate reisisaatjate ja koristajatena tööd said. Henriku töölevõtmine näitab, et Tallinn ei hooli ainult vaesemast elanikekihist. Henrik, Alar Pink ja Katrin Siska näitavad, et Tallinn hoolib ka edukamatest inimestest, pakkudes ka neile sotsiaalseid töökohti. See ei ole IBA, Tallinn aitab tõesti kõiki.
Häid inimesi tuleb kinni hoida, seda Keskerakond teab. Kui 2007 aasta Riigikogu valimiste paiku oli Henrik Reformierakonna ridades, siis oli tema leivanumbriks Andrus Ansipi parodeerimine. Tal oli Ansipi enda õnnistus sellele tegevusele. Reformierakond oli 2007 aastal Riigikogu valimistel edukas ja eks Henrik teadis, et ka temal oli seal oma osa. Sest Ansip üksi poleks ju neid hääli kogunud, kindlasti oli inimesi, kes andsid hääle vale-Ansipile. Ka Ansip mõistis seda ja premeeris selle eest Henrikut. Mehed vahetasid valimisööl lipse, et Henriku etteasted oleks tulevikus veenvamad. Henrik oli uhke, kuid mõtles, ju tuleb miskit suuremat kui lips, mingi asine töö või miskit. Ei tulnud. Ja Henrik, pettununa, läks Keskerakonda.
Vaatamata sellele, et Henrik ei kogunud isegi mitte pooltsada häält, teadsid Keskerakonna otsustajad, kui tahame Henrikut hoida, on vaja enamat Heimar Lengi lipsust.
Ma olen kindel, et Henrik saab MuPo's hakkama. Enamgi veel, MuPo saab nüüd rahvale lähemaks, sest naljanumbrina võetav MuPo püüab ise enda tegemisi maru, isegi liiga tõsiselt võtta. Õnneks on nende ridades nüüd mees, kes loodetavasti MuPo tegemistele kerge huumorivarjundi annab. Kas Tallinna abitelefonile helistades saate kuulda paroodiaid ja sulaselget nalju? Ei usu, kuid kindel on see, MuPo inimesed hakkavad rõõmsad välja nägema.
Ja palun, andke Henrikule ka ilus roheline ametiauto, kollaste vilkuritega loomulikult. Muidu on ta poole aasta pärast IRL ridades, kes pakkuvad talle kultuuriministri kohta.
Edu Henrik!

kuradi pätsikesed

2009-10-26T20:16:00.000+02:00

Mind ei kõiguta mitte üleüleüldse kuhu seda kella keeratakse. Mul on autol tuled ja kodus elekter, saan hakkama. Mul on üsnagi üks-tas-kõik, kes superstaari saatest välja kukub ja tagasi kutsutakse ja mis sellele noorele inimesele kingitakse, et tema tohutuid üleelamisi tasandada. Mind on koondatud, beat that Anne! Ja ei saanud selle eest läpakat, isegi kommi ei antud. Ma ei kaeva purjus peaga oma tagaaeda üles ja ei põleta seal kodukeemiat, et imiteerida meteoriidikraatrit. Kuigi ma pean tunnistama, et poleks osanud lätlastelt sellist kvaliteethuumorit oodata.
Mida ma aga tahan teada on see, kes kurat tuli "ülimegagigageniaalsele" mõttele, ei see pole isegi mõtte nime väärt, panna Tallinna linnas bussiradu eraldama muust maailmast mingid pagana betoonist pätsikesed?? Aga miks mitte betoonblokid, paneelid, oma kanal, lausa tunnel? Kas tõesti on lõpuks aru saadud meie ühistranspordi juhtide olematust liikluskultuurist ja otsustati nad elimineerida muust maailmast. Hea plaan, kuid siis võiks ikka minna paneelide teed. Sellest ei murra läbi isegi bussiga.
No aga siiski, kes kurat selle mõtte taga on poetada linn pätsikesi täis? Helkurpostid on verejanulised bussi-ja trollijuhid maha sõitnud ja vaesed autojuhid, kes on sunnitud näiteks Paldiski maanteel Selveri vastas tegema parempöörde, rivistavad end nagu kord ja kohus peale peatuses seisvat trolli paremasse ritta ja.....Bababahhhhhhh on vaene autojuht oma metallist kallimal alt ära sõitnud vähemalt esisilla. Ja trollijuht naerab, võtab mikrofoni ja kustub reisijad ka vaatama kuidas kulak, kes saab endale autot lubada, väärilise karistuse saab. Mis tekitab taas küsimuse, kes kurat linna neid pätsikesi täis toppis?
Tallinnas on hulgaliselt kohti, kus bussi-ja trollijuhid teevad peatustest välja keerates uskumatuid lükkeid. Esimesest kolmandasse ritta pole mingi probleem, see et terve tänav selle lükke tõttu seiskub on pohlad. Graafik on püha. Ja taas tekib küsimus, kes kurat unustas need pätsikesed nimetatud kohtadesse panna?
Ma tänan, ma olen nüüd kõvasti rahulikum. Ainult need pagana pätsikesed...

me kõik vananeme

2009-10-22T13:10:00.000+03:00

Väärikas. Mis meenub selle sõnaga? Väljapeetud, korralik, kaalutlev, lugupeetud, kindlasti erudeeritud. Kas ka välimuselt väärikas? Tihti ja aina rohkem kahjuks mitte. Liiga palju on inimesi, kes ei suuda väärikalt vananeda ja seda mitte ainult ajakirjade värvilistel piltidel, kus poseerivad silikoonist ja botoxist pakatavad inimesed, kellel kuklas kruvi, millega saab näonahka pingutada. See kõik on Eestis olemas. On oma nipptukkid, kes opereerivad, on naisi, kes näevad juba ebaloomulikud välja ja ma ei räägi Tiina Pargist. Tema puhul on tegu tööõnnetusega, sest ma ei tahaks uskuda, et ta vabatahtlikult sellise jama eest raha välja käis. Kohe kahju temast. On mehi, kelle juuksepiir paistab kõike muud kui oma? Miks peab käima välja hullu papi selleks, et sul oleks juuksed peas, kuid kõik saavad siiski aru, et need pole sinu omad... On see järjekordne seisusenäitamine? Kellegi suvalise tüübi karvade oma pähe istutamine. Moodne skalpeerimine?
Ma saan aru naiste rindade kohendamisest, kuid sedagi teatud piirini, õnneks puudub meil oma Jordan, kelle läheduses peab kandma pidevalt kaitseprille. Ei sõbrad, mitte sellepärast, et paremini näha. Ikka selleks, et kui pauk käib, oleks ikka millega vaadata. Ma ei saa aga aru, miks minnakse tihti ekstreemsustesse, soovides näha välja noorem, ilusam ja siledam. Olgem ausad, reeglina on tulemus selline, millega võiks uuselamurajoonis kurje koeri hirmutamas käia.
Mulle meeldib vaadata väärikalt vananevaid inimesi. Kes ei karda kortse siin-seal, kes võtavad vananemist kui loomulikku asjade kulgu. Need on mehed ja naised, kellele heameelega avad ukse, kelle juttu julged kuulata, kartmata, et neil midagi küljest kukub. See on minu meelest leppimine sellega, et aastad lähevad. Kuid see pole allaandmine.
Ka vanade autodega on lugu sama, kollektsionäärid hindavad autosid, milles on säilitatud originaalsus. Autod, mis on väärikad. Mida sa austad nagu vanemaid inimesi.
Kuidas on nii, et iluoperatsioone läbi elavad vanad autod näevad välja väärikad, inimesed aga mitte?

pöidlad püsti - Kalakohvik

2009-10-13T11:15:00.001+03:00

On lausa hämmastav, mismoodi eestlased tihti püüavad ja lausa tahavad kinni hoida kõigest, mis kaugete euroametnike poolt ette kirjutatud. Olgu need nii totrad kui tahes. Kui ikka on ette kirjutatud, siis peab ka nii olema. Inimesed, kes reisinud mööda Euroopat ringi, on minuga nõus, see pole igal pool nii. Itaaliast ja Hispaaniast ma ei räägi, Saksamaa, Land of Ordnung, ka seal ei ole alati kraanikauss seal kus euronõue ütleb.Sõbrad, püüame ikka säilitada meie eripära ja see ei ole vaid euronõuete mure. See on ka meie enda riigi mure, kus hunnik ametnikke erinevates riigiasutustes uute seaduste ja reeglite väljamõtlemisega üritavad oma olemasolu tõestada. Septembri alguses oli juttu keeleseadusest. Olukorras, kus Ilmar Tomuski juhitav keeleinspektsioon ei saa suuremas plaanis hakkama millegi muuga kui halamine, et igal pool on koledad ja võõrpärased nimed, tullakse välja üsna jaburate ideedega. Nimelt püütakse taas kontrolli alla saada söögikohad, mille nimed pole eesti keelsed. Ausalt öeldes on mul kama kaks, kas Lounge 8 peaks tulevikus olema Sohvakohvik 8 (mis muide tundub päris hubane nimi olema). Küll aga ärritab mind ja ma tean minuga koos päris paljusid see, kui minnakse näiteks seto või võro keele kallale. Ehk vast tuntuim näide on Seto Tsäimaja, mis oleks pidanud olema tulevikus Seto Teemaja. Absurd minu meelest. On äärmiselt lahe lugeda sääraseid silte ja põhja-eestlasena nuputada, mida üks või teine asi tegelikkuses tähendab. See on meie kultuuri üks osa ja see peab nii jääma. Mis järgmisena? ERR Saaremaa reporteri Margus Muld saab peale igat reportaazi trahvi kaela kuna ta ei kasuta Õ-tähte? Ja nii edasi. Õnneks, tuli uue keeleseaduse eelnõu osas miski 100 parandust. Mis paneb mõtlema, kui tehakse valmis paber, mis vajab meeletult parandamist, siis kas selle ettevalmistamisel on asja juures olnud ikka asjatundjad?

Tulles tagasi aga päris alguse juurde, siis õnneks on meil ka neid, kes ei hoia kümne küünega normidest kinni. Või vähemalt ei jää see silma. Tulles tagasi Saaremaa rallilt astusin läbi Muhus, Liival asuvast Kalakohvikust. Ametis on seal mu tuttav Kristjan, kes seda koos emaga veab. Kristjan on mees, kes palju näinud ja käinud ja mõneti olin ma üllatunud, et temataoline rahutu hing sedasi paikseks on jäänud.

Kalakohvik ise on aga selline nagu peabki olema. Hubane, väikeste kiiksudega ja hea toiduga. Atmosfäärist rääkimata, eestoas käis äge arutelu valmisteemadel. See, et kohalikud käivad, on minu meelest selliste kohtade osas kvaliteedimärk. Kalakohviku kodulehelt võib leida järgmise teksti:
"Kui soovite maitsta koduseid kalatoite, istuda hubaselt nagiseval diivanil ja end hästi tunda, siis tulge ja vaadake, ehk leiate selle kõik meie juurest.Suvisel hooajal oleme avatud iga päev ja pikemalt. Talviti oleme peamiselt päevase sooja toidu pakkujad.Aga olenemata aastaajast kehtib reegel: kui lipp lehvib, labidas ukse taga ja uks lahti, astuge aga julgelt sisse. Midagi maitsvat ikka leiame.Rõõmsa kohtumiseni! Kalakohviku tiim."

Kalakohviku koduleht

Tean, et kui sinnakanti satun, kasvõi näiteks juba järgmisel Saaremaa rallil, siis astun Kristjani juurest läbi. Mine Sina ka!

pisut juhised ja sappi

2009-10-01T17:40:00.003+03:00

Autosportlasi ühiseks löögirusikaks saada pole raske. See on nagu baar maakohas, kus istuvad mehed kisuvad vahetevahel omavahel tülli, kuid kui uksest astuvad sisse linnavurled, unustatakse kõik ja tehakse füüsiliselt üheskoos selgeks, kes selles baaris ikka ässad on. Autosportlasi ühendab paljuski see, kui nende kohta asju valesti kirjutatakse. Ja seda ikka armastatakse teha. Üks kuldsemaid lauseid, mida ma ikka aeg-ajalt heameelega tsiteerin, pärineb Äripäeva ajakirjanikult Gert Hankevitzilt. "Ärimehest rallisõitja Raivo Tamm, kes sõidab karti Vormel Baltic klassis." Braavo Gert!! Su vanemad on su üle uhked, sa oled tõeline juut. Panna ühe autosportlase karjäär kokku ühte lausesse on selge kokkuhoid. Ainult et. Raivo Tamm pole sentimeetritki rallit sõitnud.
See mis aga kirjutama sundis, oli 20-aastaseks saanud Eesti Ekspress. Täpsemalt selle nn kvaliteetmeedia kirjatsura Askur Alas, kes kirjutab, et ralliraja alt tulid välja iidsed pealuud. Oh üllatust, oli hoopis tsiklite mäkketõusurada.
Sellega seoses, otsustasin, et teen väikese teejuhise, koos illustratiivsete näidetega, mootorispordikaugetele ajakirjanikele. Võite toimetusse üles panna, äkki on abiks.
Esiteks jagama asjad pooleks, on autosportlased ja on motosportlased. Esimesed sõidavad autode, kartide, vormelitega, bagidega ja ka veoautodega. Motosportlased mootorrataste, ATV'de, quadracer'itega. Need ajakirjanikud, kelle mõttelennu tipp on arutelu teemal, kas Erich Kriger oli purjus või mitte, võivad siinkohal lõpetada. Piisab kui saate aru, kes on autosportlane, kes motosportlane.
Need, kellel julgust jätkata, siis palun väga. Autosport jaguneb Eestis järgnevalt: autoralli, autoringrada, rallikross/autokross, kart, dragrace(kiirendus), veoautod, off-road ja uue alana ka drifting.
Autoralli - sõidetakse kiiruskatsetena reeglina avalikel teedel, mis võistluse ajaks on liikluseks suletud. Autos on kaks inimest, piloot ja kaardilugeja. Koosneb mitmest kiiruskatsest, võitja on see, kes kõigi kiiruskatsete kokkuvõttes kiireim on. Rajale lastakse masinad ükshaaval. Siia alla läheb ka noorteralli ja rahvaralli, viimasel puhul kasutatakse tänavasõiduautosid. Eraldi on veel ka rallisprint, kus sõidetakse kolmel korral ühte kiiruskatset, sõidetakse nii kaardilugejaga kui ilma.Kuulsaimad Eesti rallisõitjad: Uno Aava, Vello Õunpuu, Raido Rüütel, Markko Märtin, Urmo Aava, Ott Tänak, Margus Murakas.

Autoralli foto: motorsport.ee

Autoringrada - jaguneb Eestis kaheks, kereautod ja vormelid. Sõidetakse ringrajal, mitu autot korraga rajal. Võitja on see, kes ettenähtud ringide läbimise järel esimesena finishisse jõuab. Kuulsaimad Eesti ringrajasõitjad: Ants Seiler, Toomas Napa, Toivo Asmer, Rain Pilve, Tõnu Soomer, Indrek Sepp, Marko Asmer.

Autoringrada foto:motorsport.ee

Rallikross/autokross - sõidetakse kinnisel territooriumil, mitu autot korraga rajal.Omab teatavat sarnasust ringrajaga, mis võib algaja ajakirjaniku segadusse ajada. Segaduse tekkimisel on soovitus jälgida rada. Kui suurem osa rajast on kruus, siis on tegu rallikrossi või autokrossiga. Rallikross ja autokross eralduvad teineteisest just radade ja reeglite järgi, kuid alade põhimõte on sama. Võitja on see, kes ettenähtud ringide järel finishisse jõuab. Sõidetakse lisaks autodele veel ka bagide ja veoautodega. Kuulsaimad rallikrossi/autokrossisõitjad Eestis: Jaanus Ligur, Margus Jamnes, Mario Karuse, Sten Oja, Silver Havamaa.

Rallikross foto: motorsport.ee

Kart - sarnane ringrajale, võib samuti segadusse ajada, kuid sõidetakse väiksematel radadel, kui ringrajad. Võistlusvahendideks on kardid, eriti popolaarne klass nooremate hulgas. Võitja on see, kes ettenähtud ringide järel finishisse jõuab. Kuulsaimad kardisõitjad Eestis: Marko Asmer, Kevin Korjus, Aavo Talvar, Kenneth Hildebrand.

Kardisport foto: motorsport.ee

Dragrace (kiirendus) - nagu nimigi ütleb, puhtalt kiirendusele üles ehitatud ala. Võistluses on joonel kaks masinat, võidab see, kes etteantud distantsi (tavaliselt 400 meetrit), kiireimini läbib. Võisteldakse spetsiaalselt ettevalmistatud masinatega, on võimalus sõita ka tänavaautoga. Kuulsaimad kiirendajad Eestis: Lauri Kuriks, Viljar Mäesepp, Eero Pesur.

Dragrace foto:motorsport.ee

Off-road - raske millegiga segamini ajada ja lihtne tuvastada. Sõiduvahenditeks maastikuautod, erinevate variatsioonidega. Sõidetakse raskesti läbitaval maastikul, kus tuleb läbida ettenähtud punktid. Meeskonnas mitu liiget. Ei ole soovitav ajakirjanikele, kelle aksessuaaride hulgas pole kummikuid ja kes vihkavad metsas käimist.

Off-road foto:motorsport.ee

Drifting - uus asi, aetakse tihti segi tavaliste rullnokkadega. Tegelikkuses siiski sport, kus kinnisel territooriumil läbitakse rada külg ees. Efektne vaatepilt, kogub Eestis populaarsust. Võitja on see, kes raja läbimisel stiili eest enim punkte saab. Kuulsaim driftimees Eestis - Tõehetke-Sallu.

Drift foto: motorsport.ee

Pole ju keeruline?

kaamosetoetus

2009-09-30T10:24:00.001+03:00

Valijat, see tähendab Sind, inimest Sinu kõrvalt, naabrit, vaenlast, kolleegi jne, pole mõtet meelitada asjadega mis talle korda ei lähe. Mul on kama kaks sellest idiootlikust all-season uisuväljakust, mis maksis oma 50 000 ja kus keegi peale avamist kordagi uisutamas käinud pole. Isegi kikkhabemega vassiljev mitte. Linnaosavanem, nagu ta ennast mingil põhjusel nimetab. Minu kõrvad liiguks, kui Õismäe saaks tagasi siledad sõiduteed. See aga ei meeldiks jumal teab kust siia elama toodud vene pensionäridele. "Oioioi, nüüd hakkab kihutamine siin pihta," kostaks kommentaar 50 km/h liikuva auto kohta. Viimane on hetkel tõesti haruldane vaatamisväärsus, sest praegune reaalne kiirus jääb alla avamiselt avamisele tõttava linnapea kõndmistempole. Siledad teed ja Eestis kaua oodatud-igatsetud ringrada Õismäele!! Ilus loosung, aga sarnaselt paljude teistega ebareaalne. Õismäe maasturite testirada!! See on palju reaalsem ja ma arvan, et nii umbes viie aasta pärast mitte midagi tehes ka saavutatav.
Siiski, asi mis enamusel valijatel kõrvad liikuma paneb on raha. Papp, füür, kõbin, sull. Nimeta kuidas tahad, liidab see erinevaid inimkihte. Ikka läheb nägu naerule kui seda on ja kui pole siis....Siis on erinevaid käitumismalle. Tuletan siinkohal meelde ühe oma tuttava mõttekäiku, mida saaks edukalt valimisvankri ette köita. Eesti on Euroopa Liidu liige, millega seoses liigub ka meie maal euroraha. Eesti, lüües punti Põhjamaadega ja nii moe pärast võiks punti võtta ka Läti ja Leedu, võiks taotleda Euroopa Liidult kaamosetoetust. Mis see on? Seletan. Erinevalt näiteks Lõuna-Euroopast, tuleb meil ette kliimaga seotud kulutusi, mida saaks leevendada just kaamosetoetusega. Me peame ostma nii suve kui talveriided, meil on enamus aastast vaja lisavalgust, et ei komistaks pimedas asjade otsa, seega kulub meil rohkem elektrit ja uusi säästupirne, me peame kütma, kütma ja veelkord kütma, et meil oleks ka talvel soe, me peame autodele ostma alla aastaks kaks komplekti rehve, kui me soovime, et me ei saaks hukka jäistel maanteedel. Me peame ostma soojamaareisi, me peame käima solaariumis, me peame jooma kallist Jägermeistrit odavama veini asemel. Me kulutame raha ravimitele saamaks jagu nohust ja köhast. Me peame, me peame, me peame. Loomulikult saab ka teistmoodi. Kuid sõites suverehvidega keset talve Tallinn-Tartu maanteel hange ja astudes autost välja shortsides ja rannaplätudes.....on oht, et teie haigust võidakse ravida Paldiski maanteel.
Ütle Kaamosetoetusele JAH juba täna!

superstaar, kus?

2009-09-23T10:13:00.000+03:00

IGAV, igavigavigavigavigavigavigavigavigavigavigavigav!!!!!!! Selline tunne valdas mind, kui ma vaatasin tänavust Eesti otsib superstaari. Kõik oli igav. esinejad olid igavad, züriil oli sellega seoses igav ja ka nemad oli igavad. Ainuke kord kus Raud ainsana vähekenegi silma lahti tegi, oli see keskerakonna kloun. Aga kes meist ei tahaks siis seda seltskonda kottida. Raual oli züriis ainsana selleks võimalus, Rannap ja Maarja-Liis ei saa seda lubada, korralikud ju teised. Saatejuhid, võivad ju head lauljad olla, kuid peale Avandi-Sepp duot on keeruline nende saabastes jätkata, suured ja loksuvad on need. Eks muidugi, mõista saab asja teisiti, saate toetaja on Simpel, mis suunatud ikka nooremale põlvkonnale, kes Avandi-Sepp duo huumorit veel ei mõista. Tanel Padar ja see pika nimega Maria Rahula müüvad selles seltskonnas paremini. Ja kulla sõbrad, see oli saate üks eelvoorudest, mis ongi siiani lõbus olnud, edasi hakkavad asjad tõsisemaks minema. IGAV.
Pealegi pole ma siiani saanud selle superstaari ideest aru. Birgit Õigemeel ja Jana Kask on head lauljad, ma ei vaidle vastu. Superstaarid? Kahtlen. Seda sära, aurat ja seda midagi erilist ju pole. Aeg-ajalt saan lugeda, et plaaditegemine lükkub edasi ja ongi kõik. Ma tahan superstaari, kes varjutaks meie olemasolevad staarihakatised, kes arvavad endast kohati liiga palju.

norra piltide keeles

2009-09-14T13:04:00.007+03:00

Päike paistab, välja vaadates paistab Norra rannik, pisut mägine, harva asustusega. Järgmine sadam on Kopenhaagen. Kust edasi lennukiga koju. Elamusi on sellel lühikesel, kuid elutoredal reisil olnud palju. Seda kõike ei saagi sõnadega edasi anda. Õnneks on loodud fotograafia, internet ja blogindus. Seega ma saan seda kõike pisut Teiega, head sõbrad jagada.

Reisi kolmandal päeval ootas ees meie esimene sadam – Bergen. Tegu on väidetavalt Norra vihmapealinnaga ja meil ei tulnud pettuda;) Sadas, vähem ja rohkem, kuid sadas. Õnneks võtsime nõuks kohe sellise masinaga nagu funikulöör mäe tippu, 320 meetri kõrgusele merepinnast sõita ja vaade oli selline:

Tagasi alla, pisut jalutamist ja kohalikul turul shoppamist ruttu laeva tagasi. Ahjaa, selline asi jäi veel silma. Ja ei, ma ei käinud seal söömas;)

Järgmine hommik ja kerge udu sees sõit Geirangeri fjördi. Hämmastavalt, jahmatavapanevalt ilus. Sõnuseletamatult võimas

Selliseid koski oli seal kümneid. Mõnele on ka nimi pandud ja legend juurde lisatud. Nagu näiteks Seitse õde, mille vastas kosk nimega Poissmees, mis pudeli kujuline. Poissmees olla tahtnud üht õdedest endale naiseks, kõik olid aga ei öeldnud, Poissmees kukkus jooma. Seitse õde on selline:

Geiranger ise on väike küla, mis elab turismist, suvel ligi 1000 elanikku, turiste teenidamas, talvel püsielaniukke 140. Ja millega need 140 siis talvel tegelevad? Pidavat turistidelt teenitud raha lugemaJ Merelt vaadatuna näeb küla välja selline:

Geirangerist vaadatuna näeb laev välja selline:

Geirangerist välja viib kaks teed, üks, 1888 valminud tee, on talvel laviiniohu tõttu suletud, teine 1950 aastal valminud tee on kogu aeg avatud. Ah et mida elanikud enne 1950 aastat, kui nad talvel maailmast ära lõigatud olid, tegid? Raha lugesid loomulikult!

300 meetri kõrgusel merepinnast on fjördile vaade selline:

Buss viib turistid ringreisile, mille käigus läbitakse ligikaudu 70 hairpin’i. Bussil pikkust 15 meetrit... 1000 meetrit merepinnast on järve ääres puhvet, mis omal ajal oli tööliste barakk. Järv ise on sügav, väidetavalt 90 meetrit ja jäävabaks saab juuni lõpus...

Norra kõrgeim tipp kuhu saab sõita on Dalsnibba, 1500 meetrit merepinnast, vaated on võimsad:

Tippu oli jõudnud ka Norra kohalik Land-Roveri klubi, kellele pakkus rõõmu, et ma ka nende autosid pildistasin:

Ja kui Geirangerist lahkud on vaade selline:

reisil

2009-09-11T11:32:00.001+03:00

Puhkus, reis, välismaa. Ma olen täiesti terve inimene ja ma vajan seda. Ja õnneks saan ka. Paar korda aastas peab saama Eestist minema. Eriti hea on ära olla nüüd, kui puud pole veel värvilised ja Tallinna linna ehivad koledate inimeste pildid. Ons see mingi konkurss? Vali aasta paar? Või geipaar? On ju paar mehist paari end samuti plakatitele sättinud. Ühesõnaga, kui ma tagasi olen, loodan ma, et plats on puhas ja erinevad plakatid ütlevad mulle, kust saab odavalt lõhet ja piima osta.
Aga reisist, Kopenhaagenist laeva peale ja Norra fjördide vahele. Kõik on uus septemrikuus, sest pole ma elus käinud Taanis, Norras, ega seilanud kruiisilaevaga. Ja selle kõige taga on mu ema, kes ilmselt tänase päevani oli Eesti suurim Norra fänn, kes pole Norras käinud. Nüüd saab see viga parandatud. Eks juttu tuleb selle matka kohta veel, kuid esmalt mõningad mõtted-tähelepanekud esimesest päevast.
Kopenhaagen – uhuhhh, eks Euroopas ole jalgrattakultuur igal pool, kuid mõnes riigis on see eriti popp. Nagu näiteks Hollandis ja Taanis. Jõudsime pealinna just sel kellajal, kui inimesed tööle väntasid. Sõna otseses mõttes. Ülikonnas, seelikutes, spordiriietes, lapsed korvis, läpakas pakiraamil. Jalgrattaga on turvaline sõita. Esimene asi on turvalisus, need on rattateed, mis kulgevad läbi kesklinna. Tallinnas saad sa äärelinnast kesklinna ääre peale, siis suunatakse jalgrattur ahnete autojuhtide lõugade vahele. Terve mõistusega inimene jätkab looduse saastamist, istudes autorooli. Sest terve mõistus ütleb, et autoga jätkates suurendad sa küll osooniauku, kuid selle läbi sina ilmselt ei sure. Sinu lapsed ka ilmselt mitte. Aga rattaga Tallinna kesklinnas liigeldes, juhul kui sul järglasi pole, ei ole sul lootus neid ka saada, sest surnud inimene pole just parim vanemakandidaat. Seega autoga Tallinnas sõites on sul lootus saada järglasi ja nende tulevikku ka mitte ohustada. Pealegi varastatakse Eestis ära iga ratas, mille väline imidz lubab selle hinnaks vähemalt 1 doosi heroiini Balti jaama taga. Ja nii nagu pikka aega koos elanud kass ja koer saavad ideaalselt hakkama, saavad liikluses Kopenhaageni liikluses hakkama ka autojuhid ja jalgratturid. Vastastikuline austus on selle nimi. Ärgem mõistkem valesti, see pole järjekordne ahastus –„ mujal on kõik nii hea“! Mulle meeldib Eestis ja Tallinnas elada, lihtsalt mõned asjad tunduvad mujal paremad olema. Sellised lihtsad asjad. Ja mõned on ka nõmedad. Millest paljud samuti lihtsad asjad.
Kopenhaagen jättis positiivse mulje, paljuski oma arhitektuuri poolest, on säilinud palju vana, mida on mõistlikult taastatud. Ilus ja hubane.

Laev, Vision Of The Seas on selline millega võib täiesti vabalt Norra sõita. Kuna tegu on Ameerika firmaga, siis on siin muidugi teatavad kiiksud. Ehk tulles tagasi eelneva juurde, kõik pole piiri taga hea. Esmalt hädaolukorras käitumise koolitus. Et keegi firmat hiljem kohtusse ei kaebaks, aeti kõik see mees välistekile, kus olid nn kogunemispunktid. Kes kohal selle nime taha linnuke, keda polnud see linnukest ei saanud ja ilmselt laevahuku korral pole nende lähedastel lootust hüvitisele, sest neid polnud koolitusel ja tänu sellele puudus neil oskus päästevest selga panna. Mitte, et sellest kõigest kasu oleks olnud, heli tuli läbi selliste krappide, et aru ei saanud midagi. Ja ega keegi ei kuulanud-vaadanud ka, ainuke, kes muretses oli filipiinlasest baarmen, kes ühena meeskonnast koolitust läbi viis. Tema hirm on ka põhjendatud, sest sealkandis läheb laevu põhja küll. Kuid kui Eestis laob keegi Bella paati 20 meest ja see põhja läheb, siis on see lollus. Aasias on aga ülekoormatud laeva hukkumine õnnetus. Nii võibki öelda, et tänasel koolitusel olid hirmul pilusilmad.
Kapteni vastuvõtul kapten näiteks inimesi ei kätle. Põhjus? Seagrippi haigestumise oht. Ähmaseks jäi ainult see, kas seagripis on keegi reisijatest või kapten.
Varieteekava oli disco kuldajastu muusikale pühendatud. Mis seal salata, ABBA lugude ajal roosas diskokostüümis musti mehi valgete mullet parukatega vaadates ei hoidnud ma naeru tagasi.

miks ma kirjutanud pole

2009-09-01T00:38:00.002+03:00

Lugesin hiljuti kusagilt, et maailmas on inimesed hädas trennisõltuvusega. Miski popp nimi oli ka, minu vana pea seda aga ei mäleta. Mingit sorti anoreksia. Minuga on asjad hullud teistmoodi, ma avastasin, et ma pole miski paar nädalat sellist korralikku trenni teinud. See, et siit sealt kangeks oled jäänud, selle kirjutame sünniaasta arvele. Kuid, uskuge või mitte, vaim polnud enam nii terav. Sellepärast ka siin blogis väike paus. Ma olen seda meelt, et kui juba kirjutada, siis juba kirjutada, mitte miski paar rida: "Täna on sitt meeleolu". Ma ei teagi, nagu miski moraalne kohustus mõlema lugeja ees. Aga ühesõnaga tagasi selle trenni teema juurde, kas ma päris trennisõltlane olen, selles ma kahtlen. Need kes mind visuaalselt tunnevad, ütlevad, et pigem olen ma õllesõltlane. Milles on ka oma annus tõtt. Kuidkuid, see meie füüsiline pool ja vaimne pool on tihedalt seotud. Ma olen väga palju häid mõtteid mõlgutanud just jooksurajal ja see on pannud mind mõtlema, kas mitte mp3 mängija asemel diktofoni kaasas ei peaks kandma. Et väärt mõtted kaotsi ei läheks. Ja viimasel ajal olen ma selline pisut närb olnud küll. "Sul on sära silmist kadunud", ütles Annika mulle. Ja kuigi ma seda ei taha tunnistada oli tal õigus. Mis seal ikka, tossud jalga, Harku metsa ja tunnike jooksu.
Ma tean, see kõlab nüüd nagu mingi teleturu pläma või Felix The Pendeli ja Pauksoni kokkukeevitatud jutt, aga asjad hakkasid peale seda sujuma. Päeval võimatuna tundunud asjad said lahenduse, montaazi materjal jõudis õigeks ajaks minuni jne. Õhtul sai käidud tavapärasel esmaspäevasel kardisõidul, kus väljasõidetud aeg läks oma kaaluklassi liidrikohale. Iroonia on selles, et kui ma oleks need paar nädalat trenni teinud, siis oleks ma teises, kergemas kaalukategoorias olnud ja etteotsa asja seal poleks olnud.
Asjad peavad olema balansis, selleks tegin õhtul kaks õlut. Maitses hea. Süümepiinadeta.

85 kilomeetrit inspiratsiooni

2009-08-16T15:59:00.004+03:00

Neljarajaline maantee Tallinn-Tartu. Ma pole kunagi selle vajadust tungivalt tundnud. Okei, las olla Tartu ja Tallinna pool otsades neli rida ja Mäo kandis kah. Mujale pole vaja.
Reedel aga tundsin, et isegi neli rida, rääkimata kaks rida alates Haruteest jääb Pärnu maanteel väheks. Ju siis oli kellaaeg (miski pool viis) selline, et naglamad kontorirotid olid juba nelja igava seina ja lolli (vähemalt nende meelest) ülemuse eest põgenud ja asunud teele nädalavahetuse paradiisi poole. Ja ega siis enam tähelepanu mujale jagu. Ma üldiselt olen seda meelt, et kui tee ääres on märk 110 siis nii kiirelt umbes ma sõidan. Ja kuna liikluseeskiri paljude jaoks on siiski paras pakk vanapaberit, siis hoiad neljarajalisel teises rajas sõites pilgu peeglis. Et õigel ajal rida vahetada. Sujuv liiklusvool või midagi sellist millest politseihärrad räägivad. Ja enim ajab mind närvi 110 tsoonis teises rajas umbes 100'ga sõitev seltskond. Üks selline oma Honda Civicuga mulle jalgu jäi. Ma võisin teha mida iganes tulesid vilgutada, karjuda,pasundada jne. Ei mingit kasu. Minu rada, minu tee. Mis seal salata selline suhtumine reedab naise autoroolis. Ja bingoooooo!! Ma ei eksinud. Umbes 30-aastane suured mustad prillid peas, erinevad kostüümid tagaaknal rippumas. "Mina olen abielunaine, kes on saanud vaba nädalavahetuse mehest ja karjuvatest lastest ja sõidan Pärnusse tüdrukutega pidu panema ja Sunsetti noori mehi lantima. Ja loomulikult ei vaata ma mujale kui enda ette, sest seal tagapool kumab juba Steffani pitsaresto ahi..." Mees ja naisautojuhtide vahe ongi see, et mehed vaatavad reeglina alati möödasõidul teise autosse. See on vastastikuline. Olgu see siis tunnustav pilk, mnjaa hea masina oled soetanud, vihane pilk, mida paganat sa siin jalus koperdad, etteheitev pilk, kõik noored on hukas ja surma te kõik selle kihutamisega saate. Aga oluline on ikkagi see pilk. See on maanteekommunikatsioon. Naistel see puudub. Enamasti. Välja arvatud juhud, kus kamp tüdrukuid näiteks Pärnu poole sõidavad ja pisut siidrist julgust on kogunud. Siis loomulikult käivad pilgud ka teistesse autodesse, vauuuuuu kui kift kutt seal oli!!! Kõik teised peale juhi teevad seda. Tema pilk on ainult ette suunatud ja isegi kui tee ääres Chippendale'si etendus oleks, küsiks ta kohale jõudes, mis stripparid, miks keegi mulle ei öelnud.
Ühesõnaga ma sain sellest saatanlikust Civicust mööda, loomulikult ise paremasse ritta tõmmates. Kuna ka tema tuli Pärnu poole, siis ainuke vabandus sai olla varajane ümberreastus. Samas kahtlen, et 26km enne pööret ümberreastumine väga mõistlik tegu oli. Igal juhul jätkas ta sama kiirusega (umbes 105 km/h) sõitu, mis näitas, et selle isendi puhul olid liiklusmärgid puhas raiskamine. Temal on oma kiirus - 105 ja sellega sõidab ta kasvõi maailma lõppu välja. Ja ma ausõna kartsin teda. Ta ilmselt oleks sama kiirusega Varssavist ka läbi sõitnud kui ta sinnamaani oleks teel püsinud. Põnevamaks läks aga asi peale Märjamaad ja enne Enge tanklat kui taevast tuli raju padukas. Jokkerina tulid mängu ka rekkad, kellele ei saa ette heita aeglasemat liikumist, kui piiraja peal siis kuhu sa lähed. Sellist piirajat oleks ma sellele Civicule ka tahtnud. Ma vaatasin peeglist, milliseid hulle möödasõite ta tegi kõigist neist kes talle tema stampkiirusel ette jäid. Kuna ma peale Enget ära keerasin, siis otsustasin, paar-kolm kilomeetrit ühe rekka taga passida, kuna möödumine oli niivõinaa keeruline vihma ja vastutulevate autode tõttu. Ja siis sain teada, et mitte proua Civicuga polnud minu kõige hullem reedene maanteekogemus. Mängu tulid austerlased. Jah, just need kes joodeldavad Edelweissi ja tantsivad traksidega põlvpükstes. Millegipärast kippusid need joodeldajad arvama, et kui Schumacher suudab vihmas hästi sõita ja nad temaga ühte keelt räägivad, siis suudavad ka nemad seda. Kas aga Range Rover on sama hea kui Ferrari F1 vihmas? Julgen kahelda, juba sellise kirstu ostmine ei näita teab mis suurt nupukust. Võidusõitja asemel võis pigem selle monstrumi roolis olla põlvpükstes Austria pornoäss, kes oma kaasnäitlejatele tahtis näidata: Faadakeee, ma zhõidan nagu zee zakza vormeliztaar!!! Jajaaa es kommt!!! Igal juhul lükkasin ma parema suuna sisse ja keerasin Pärnu maanteelt ära. Tühjale teele, ei mingeid Civicuid, ei austria pornonäitlejaid. Ei kedagi.
Ja ma ei saanudki teada, kas nad kõik kuhugi ka välja jõudsid, kas nad kõik said kokku öösel Sunsetis ja kas Civicu roolis olnud proua sai enese teadmata sel ööl kõrval osa uues Austria mängufilmis. Ja ma ei tahagi seda teada.
P.S. Ma tean ka arukaid naisautojuhte. Nad ise tunnevad end ära kui seda loevad.

nimi meest/naist ei riku. või rikub?

2009-08-06T12:48:00.000+03:00

Inimese nimi on see, mis saadab teda läbi elu. Loomulikult saab seda muuta aga siiski oma 18 aastat pead ikka sellega hakkama saama mille vanemad pannud. Seetõttu ongi kummastav, milliste nimedega vanemad tänapäeval oma lapsi õnnistavad. Või mis õnnistavad, pigem karistavad. Omal ajal sai raadios korra kuus lugeda statistikat, kus oli välja toodud popimad ja kummalisemad nimed. Need viimased pakkusid eriti huvi, just koomilises mõttes. Ja meie oleme täiskasvanud, meie muigame vaid ja mõtleme, et oma lapsele ilmselt sellist nime nagu Raibert ei paneks. Või mõni selline, mida isegi kaine peaga välja veerida ei suudaks. Justkui käiks meie teadmata konkurss, kus kõige kummalisema nimega lapse vanemad saavad miski preemia. Aga laps peab ju selle nimega elama, lasteaeda minema, kooli jne. Ja lapsed on julmad. Nad võivad küll näha välja armsad aga tuletage oma kooliaega meelde. Kui keegi ikka üldstandarditest välja kandus, siis armu ei antud. Ja Raibertile ma narrimisvaba lapsepõlve ennustada ei julge. 20 aastat hiljem loed lehest kuidas Raibert V oma endised koolikaaslased kokkutulekul maha lasi.
Teine teema on pikkade ja lohisevate nimedega. Põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder on lõbus, kuid minu isiklik lemmik on tissipaljastajast missiplika Heinmetsa laps. Airon-Kindlus Heinmets Aigro. Tuletage meelde Kreisiraadio sketsi kus ema kutsub lapsi sööma: Ken ja Kevin sööma! Asendage Ken ja Kevin Helir Valdor Seederi ja Airon Kindlus Heinmets Aigroga. Ja hüüdke siis sama asja uute nimedega. Nii, kuidas tundus? Või siis kujutage ette olukorda kooli kehalise kasvatuse tunnis kus õpetaja hüüab kaugushüppekasti juures: hüppele tuleb Helir Valdor Seeder, valmis panna Airon Kindlus Heinmets Aigro! Järgmine samm: hüppab Airon Kind... oeahhhh kuule sina punase pluusiga poiss tule hüppa ära!
Ma saan ka sellest aru, vähemalt ma loodan, et keegi oma last meelega karistada ei taha kummaliste nimedega. Kuid siiskisiiski. Lihtsalt igaks juhuks, teeks ettepaneku muuta seadust, mille kohaselt saab 18.aastaseks saanud kodanik, kellele imikuna pandud kummaline nimi on tekitanud elus probleeme, soovi korral muuta vanemate nime. Nii nagu ise tahab. Kasvõi Raibertiks.
Mina oma vanemaid tänan – Margus on igati asine nimi, kõlab hästi ja kirjapildis ka ilus.

maailma kiireim rahvas

2009-08-02T20:43:00.003+03:00

Eestlased ja soomlased. Hmm, kuidas seda rahvuste asja nüüd võrrelda. Ei ole koer ja kass, sest need loomad üldiselt ei salli teineteist. Meie sallime. Ma ütlen, me pole teineteise vastu ausad. Soomlased valetavad meile näkku ja meie neile ka loomulikult. Tere tulemast Eestisse! On heameel teid siin näha! Kui eestlane nii ütleb, siis mõtleb ta tegelikult: mine osta oma viinad ja õlled ära või kebi sanatooriumisse. Ja miks kurat peavad sul sandaalide all sokid olema? Ühesõnaga, tee käivet poro! Me näeme soomlases ennekõike õlle ja viinakastidega sadama ümbruses siiberdavat inimtüüpi, keda on kogu aeg vaja sanatoorimis remontida. Mina seostan veel ka kiirete meestega autoroolis, sest on lausa hämmastav, kuidas nii aeglase, lausa topeltflegma tiitlit vääriva rahva hulgast nii kiired tüübid välja kasvavad. Ja neil on komme pea igal alal ka maailmameistriks tulla. Aga see on ka kõik. Ahjaa, meie auväärt riigi venekeelsel elanikkonnal, osal sellest seostub soomlane potensiaalse ohvrina, kes nende Adibassid, Nikinakid, Treebokid ja muud usaldusest nõretavad kaubamärgid ära ostavad. Ja sellest on kahju, sest kindlasti on meil põhjust soomlastest rohkem teada.
Soomlased, siinkohal on see minu isiklik arvamus, näevad eestlases paljuski teenindajat. Ja ilmselt nii see ka neile meeldib, sest sarnaselt eestlastele, on ka põhjanaabritele meelepärane kui neil naabrist paremini läheb. Noh, eks meil siin kah asjad vahepeal paremaks läksid ja mõned mehed said endale lubada isegi lõhe röstimist. Ai kus see ajab soomlase närvi, kui kellegil on pappi nii palju, et saab lubada endale lõhe röstimist.
Eks me ikka ole Soomes tööd teinud küll, minagi ise. Ja mis seal salata, selle nelja päeva eest, mis ma Ralliraadios veetsin, sain ma ikka korraliku raha. Kõigi eestlaste tutvusringkonnas on ikka ju mõni Soomes töötanud ehitaja, lapsehoidja, bussijuht, meditsiinitöötaja, strippar jne. Lõbunaisi ka kindlasti on aga sellest, isegi kui teatakse, kõva häälega ei räägita.
Seda ma ütlen kindlalt: pikka aega ei saaks ma seal elada ja töötada. Ma ärritun soomlaste aegluse peale, kui igat asja peab tegema kuus inimest ühe asemel, kui keegi ei julge otsustada. Siis tekibki kaks varianti - ma kas lähen vihast lõhki, mis on anatoomiliselt võimatu, või muutun samasuguseks nagu nemad. Viimane jääb aga kindlasti ära. Lihtsalt sokid ja sandaalid koos pole minu teema. Aga need asjad jäägu minu eramureks. Markus Kypärä võib olla küll äss nimi aga mina seda ei kanna.
Me naerame ameeriklasi, kes sageli on veendunud, et nende osariigiga maailm piirnebki ja et linna piiril olev burgerirestoran ongi piiripunkt, kust edasi minna oleks ohtlik. Samas ei tea me oma naabritest eriti palju ja sama kehtib ka soomlaste kohta. Vaid need asjad millest sai räägitud. Stereotüübid, ma ei kontrollinud seda võõrsõnade leksikonist järele, peaks olema õige sõna seda iseloomustama. Meie võiksime näha kaugemale kui Helsinki ja Ikea ja soomlased omalt poolt võiks teada, et Tallinna, Pärnu, Haapsalu ja Saaremaa kõrval on teisigi kohti. Õnneks teab seda ka EAS, kes kevadisel Soome turismimessil väljas oli. Ja suund oli just ülejäänud Eestile. Väga hea, lisaks tuleks Ida-Virumaal ära kodustada üks soomlane, kes siis tõestaks ülejäänud viiele miljonile soomlasele, et ka seal on elu ja võimalik ellu jääda.

Käesoleva loo ajendiks ei ole kindlasti Soome MM ralli pressisheff, kes kolme Eesti esindajat kolm päeva jooksutas ja vahelduva eduga näkku valetas. Kõik sai siiski korda ja loomulikult heastab selle jama kotitäis shokolaadi. Hea et pärismaalastele banaani ei pakutud.

Palju õnne aga Mikko Hirvonenile ja Jarmo Lehtinenile, kes said magusa Soome ralli võidu. Mehed tulid ametlikule pressikonverentsile, vaatasid nõutu näoga ringi ja küsisid mu käest: "Kus Mart on?"

radio killed a tv-star

2009-07-26T08:40:00.004+03:00

"Tervist, ma olen saate seejaasee produtsent ja me siin mõtlesime, et äkki tuleksid ja prooviksid televisioonis ka kätt. Raadios oled ju üsna hea?" Selliseid kõnesid, pöördumisi on saanud Eestis paljud raadios töötavad mehed-naised. Ja väga paljud neist ütlevad sellele loomulikult ka kõva ja selge hääkega JAA nagu oma laulatusel. Mis seal salata, ka mulle on säärane ettepanek mõnel korral tehtud ja ma olen selle vastu võtnud. Kui eelnevad olid sellised nö külalisesinemised, siis kuulsusrikka Kalev Sport telekanaliga liitudes tegin põhimõttelise otsuse - põhitööks sai televisioon.
Nüüd kus rahad otsas, õnneks firmal, mitte mul, ei kahetse ma seda kõrvalehpet sugugi. Uuno hommik, kus ma möllasin koos vaheaegadega miski 10 aastat, oli minu jaoks selline, mis enam eriti ei pakkunud. Ma pakun, et ma olin sellest lihtsalt väsinud. Sest tegelikult elada rütmis, kus sa ärkad enne teisi, lähed magama enne teisi ja vaba aeg on päeval siis kui teised töötavad liiga lõbus ei ole. Pole ilmselt üllatus, hommikuprogrammi parimad aja minu jaoks olid sellise mehe nagu Märksiga. Igal juhul sealt edasi pole kellegiga eetrikaaslasest asi nii klappinud. Kes on kuulanud see teab. Aga see selleks.
Raadio on telet saatejuhtidega ammu varustanud. See pole aga nö aste ülespoole, a'la keskkoolist ülikooli jne. Seda teavad kõik kes raadios on tööd teinud, jättes välja tantsumuusikajaamade diskorid, kes piirduvad oma sõnavõttudes väljenditega kell on, te kuulate, see on praeguse aja parim klubibiit. (sellega saaks hakkama iga keskmine papagoi, kuid ei tee seda, sest kui noor papagoi tuleb koju, öeldes, et ta ütleb Power Hit radios kella, siis saab ta isalt vastu nokka: loll oled või, mõtle mis naabrid mõtlevad, me oleme ikka mõtlevad linnud, meil mängib raadio KUKU). Viimastel mõlgub mõttes vaid see, kust saada uuem ja blingim auto ja kuidas maksuametit tüssata. Näiteks KUKU raadiost on Rahvusringhääling saanud kuhja häid saatejuhte (Priit Kuusk, Kerli Dello, Rohke Debelakk jne) Viimane õnneks täie rahaga riigi palgale ei läinud ja saab raadios edasi müdistada. Jah televisioon on tore, inimesed näevad sind, saad äkki rohkem palka, hakkad saama poppidele üritustele kutseid jne. Kuid siiski ei ütle paljud raadioinimesed raadiole lõplikku ei. Kanal 2 eetris teisele Eestile laipadest ja kollastest uudistest pajatav Olaf Suuder naaseb korra nädalas KUKU hommikut vedama, sama teeb seda raadiojaama omal ajal käima tõmmanud Erki Berends, kes samuti Kanal 2 palgal Reporteri toimetajana. Kivisaar ei jäta samuti oma hommikuprogrammi. Seal saab teha seda, mida ta oma saadetes teles teha ei saa. Rääkida shoppamisest ja nokkida kollegide kallal. Iseasi kui lahe see on. Viimasel ajal vanainimese kombel sappi pritsiv Kersna kippub samuti aeg-ajalt raadiosse. Tõsi, teda ilmselt erajaamadesse ei lasta, kuna mees on olnud Top Raadio ja B3 kokkukukkumise juures. Loomulikult polnud tema selles süüdi aga aura on mehel ümber, võta mind tööle ja su raadio kukub. Sest kindlasti pole Sõõrumaa ainus juht, kes enne tööle minekut horoskoopi loeb ja telenõid Nastja jutte puhta tõe pähe võtab. Ebausk on ju lahe.
Mis võlub teles see on selge. Mis aga kisub siis neid kõiki ikka ja jälle raadiosse tagasi? Minu hinnangul on raadio on privaatsem, pingevabam. Samas väljakutsuvam, pilti pole, see on sinu ülesanne oma sõnadega pilt ette manada kuulajatele. Ja veel see, et kui hommikul paar minutit enne kuut kohale jõuda ja kohv käes hüüda: "Tere hommikust!", siis on kõik ok. Teles on sellise olukorra puhul aga selge katastroof majas.
Ja seda kõike mõeldes olen ma kindel, ma olen rohkem raadioinimene. Ma tean vähemalt ühte inimest, kes minuga samal arvamusel on, mine tea äkki on neid rohkemgi.
Seega, kasutan oma vana head lauset: "Kuulake raadiot, sest telekas rikub silmi" Välja arvatud ainult siis kui TV 3 on eetris Ruudulipp ja TV 14 motokrossi MM ülekanded.
Kuulmiseni!

auto kui tappev reklaam

2009-07-24T12:47:00.002+03:00

Firma saab kätte uued autod. Firmajuht vaatab käed puusas tunnustava pilguga aknast välja ja käratab siis turundusässale: "Noh mis sa passid, firmareklaamid autole peale nüüd ja kohe, kõik peavad teadma millega me tegelema ja kust seda osta saab!" Üsna loll ja vale mõte. Mitte selle pärast, et keegi tänapäeval nii palju uusi autosid ostaks, et neid majaesine täis oleks. Ikka sellepärast, et meie tingimustes on see tihti pigem antireklaam. Selge on see, et ei firmajuht ega raamatupidaja ei sõida ülekleebitud masinaga, nende juhtideks on peaasjalikult reatöötajad: müügimehed/naised, autojuhid, projektijuhid jne. Ehk kaubikujuhtide kõrval madalaim vorm, kellele ARK on load mingil kummalisel põhjusel andnud. Neile oleks vaja oma liikluseeskirja: foori tuled on jobudele, mingid jooned minu slaalomisõidu trajektori ei piira, suunatuled pole olulised jne jne. Need tüübid on kogu aeg hilinemas ja selles on loomulikult süüdi teised liiklejad, kes takistavad neid kiiremini surmale lähenemast. Just paar päeva tagasi nägin ühte maniakki, kelle jaoks olid kõik taskud tee ääres möödasõiduks. Ma olin päris kindel, et see nõrgamõistuseline oma nõrgamootorilise Opeliga esisilla vastu äärekivi alt ära sõidab. Tõtt öelda olin ma üsna hasardis, nagu ootaks Viking Loto viimast lisanumbrit. Kahjuks mahtus see idioot sealt vahel läbi ja jätkas enda ja Opeli eksistentsi. Vastasel juhul oleks tundnud rõõmu kahest asjast: üks Opel liiklusest kadunud ja üks loll peab seletama ülemusele võimalikult väheste valedega mis juhtus. Paar foori hiljem, sõites normaalses tempos ja ilma mõrvalike haakideta olin selle auto kõrval ja vaatasin teda. Kahju hakkas, mida iganes ta müüs ja kes iganes ta naine on, ei tundunud tal kummagil lainel eriti hästi minema. Kutt, kes ilmselt seni dressidega koduse burksiputka ees naisi lantis, oli surutud musta ülikonda. 24 kraadi juures parim rõivastus. Suitsu tõmbas tüüp suurema kiirusega, kui seda teeks minu tolmuimeja. Ühesõnaga kõik märgist sellest, et veel natuke-natuke ja see Opel saab osaks kuulsusetus amokis. Loomulikult küsivad mu keevaverelisemad lugejad, et miks sa siis talle midagi ütlema ei läinud? Esiteks ma pole peeteroja ega hannesvõrno ja teiseks ma pole väga seda tüüpi mees kes töökorras mürsku puurib, saamaks teada mis seal sees on. Ma armastan oma elu.
Mõelgem enne kui reklaami auto peale viskate. Juhtkond peaks tegema enne autode jagamist isiksuse testi, kui oled ikka labiilne siis saad 83 aasta reklaamivaba Ascona, milles profülaktika eesmärgil väikene Vikatimehe kujuga vanilje lõhnakuusk rippumas. Teine äärmus saab uuema masina ja õiguse reklaamida seda, mida müüb.
Kusjuures eelpoolmainitud seltskond hakkab välja suretama majandustõusu ühte näitajat- valget kaubikut. Valge sellepärast, et nii on kõige odavam ja kui sellist masinat kasvõi ühes oma peeglites näed, tõmba tee äärde, kata pea kätega ja laula kõva häälega David Hasselhofi laulu Looking for Freedom. Õnneks on majanduslanguse tingimustes suurem osa sellest valgest metallist leidnud oma tee turvaliselt aia taha - automüügiplatsidele. Sest veel paar aastat tagasi oli kauba viimiseks kullerfirmast odavam liisida kaubik. Ja nii viis päeva nädalas.
Käesoleva jutu kirjutamise ajal keeras julmalt teise ritta ette 12 müügimeest ja 1 kaubikujuht sõitis kaubanduskeskuse parklas ühe sõiduauto peegli küljest.

väikesed tegijad on tegijad

2009-07-21T10:03:00.003+03:00

Õlu on karastusjook, viin on alkohol. Nii ütlevad meie idanaabrid. Kindlasti pole see absoluutne tõde, sest nende napsitraditsioonid on muu maailmaga võrreldes hoopis teine klass. Tsiviliseeritud maailmas piisab inimestel vaid vaadata filmi Kalalpüük Vene moodi ja nad on juba maani täis. Kurja küll, kandun taas teemast välja. Käisin samuti Õllesummeri esimesel päeval kohal nagu iga kolmas eestlane, vähemalt säärane mulje jäi küll. Ma ei räägi sellest, et nägin seal oma lähimaid tuttavaid. Näiteks nägin ma seal oma ühe esimese armumisega, vähemalt ma arvan, et see seda oli, sest palju tegelikult miski 7-aastane poiss sellisest asjast teab. Kuna ma nägin teda uue-hüper-super miljonitualeti järjekorras, siis ei saanud ma endale lubada täis põiega kohtade käest andmist järjekorras. Sest on ju ammu teada tõde, et meeste järjekord liigub kiiremini kui naiste järjekord. Miks? Sest mehed teevad ära vajalikud toimingud, naised aga vajalikud pluss suur hulk mitte nii vajalikke. Kui panna peegel naiste WC'st väljapoole, pole paljudel naistel tualetti samme üldse seada...Üldiselt ei saa ma muidugi aru, miks sellisele loomakarjale üldse nii poppi peldikut vaja oli, sest selleks hetkeks kui ma sinna jõudsin, oli suurem osa kraanidest kust seepi tuleb, ära murtud. Ja ma ei usu, et sellega said hakkama nädal varem seal olnud laulutaadid ja memmed. Muidugi, kui laulusõnad meelest lähevad, ajab vihaseks küll, aga kraani sa ju Muhu kuues murdma ei hakka. Seega võiks uus tualett olla avatud vaid valitud üritustel. Nii kuidas korraldajad ka ei püüa, siis kultuurisündmus Õllesummer ei ole ja selle tarbeks võiks meestele olla suur auk maa sees, millele iga päeva lõpus kallataks peale kiht midagi mis haisu matab ja naistele nagu varem mainitud suur peegel. Ei mingeid järjekordi.
Siiski-siiski, Õllesummeril on ka häid asju, juba eelpoolmainitud iidvanade tuttavatega kohtumine ja pisut mitte nii traditsiooniliste õllede maitsmine. Loomulikult võib neid ka poest jahtida aga selle peale tavaliselt ei mõtle. Jätame välja ka piiritagused kesvamärjukesed ja keskendume kohalikele väiksematele tegijatele, kellest paljud on õnneks taibanud, et suurte tegijatega (saku alekokk) pole mõtet punnida premium õllede segmendis. Hea näide on Pärnu tehas Puls, mis varemgi teinud nishiõlut, sel korral avastasin just nende telgist ingveriõlle. Ja tundub, et tagasi on ka Karksi õlu, millest mekkisin tumedat. Head asjad mõlemad, viimane pidi varsti ka poodi jõudma.
Ja lõpetuseks üks soovitus. Kui Õllesummeril on kõik kohad on kinni ja õlut saab veel ainult veiniaiast, siis pigem loobuge sellest. Sest madrusesärgis arvatava homo poolt demonstratiivselt välja kallatud soe õlu meeletu vahukogusega pole see, mis peaks olema teie viimane õlu sellel peol. Anna andeks meesnaine, ma austan ka veini, kuid sellele peole tulin ma õlut jooma. Ja ära ela oma viha minu peale välja, kui su poiss teise poisiga su nina ees tantsis.

õnnitlused Iffile!

2009-06-15T11:20:00.001+03:00

Nädalavahetusel ja sellele eelnevatel päevadel on meedias olnud üks teema teistest üle. Ivo Linna 60.sünnipäev. Vahet pole, kui palju keskerakondlased hääli üle loevad ja lollide väljaütlemistega esinevad, jäävad need kajama tühjuses. Linna Iffi juubelit mitte tähele panna oli keeruline. Miks siis pühendasid päevalehed Iffile lehekülgi, Rahvusringhäälingus olid lausa eriprogrammid, vahet polnud milliseid hommikuprogramme ma laupäeva hommikul Põltsamaale sõites kuulasin, teema oli 1 - IFF 60. Ja kõige meeldivam selle asja juures on see, et juubilar ise tundub jäävat tagasihoidlikuks. Miks siis kõik heal moel hulluvad tema juubelist? Mitte et mul oleks selle vastu midagi, olen Ivo Linnaga teinud intervjuud, äärmiselt muhe ja tore inimene, sattunud läbi juhuse tema Muhu maakodusse, hüpanud Retro Night nimelisel üritusel tema lugude järgi, laulnud isamaalisi laule, elanud kaasa tema ja Maarja-Liisi edule Eurovisioonil, kui see polnud veel homoparaad, või vähemalt me ei teadnud, et see on. Tegelikult sellest kõigest tulebki välja, miks Iff on paljude eestlaste lemmik ja miks tema juubel paljudele korda läheb. Kõige selle juures on ta jäänud lihtsaks meheks, Iffiks. Tuleb lavale, teeb talle omapärase põlvenõksuga omad lood ära, sõidab tagasi Muhu saarele, toimetab seal, mängib mälumängu, tema teadmised on ju lausa suurepärased. Vaatamata sellele, et Eesti muusikaäris on staarid olematud, siis tahaks ma siiski öelda, tuginedes Iffi juubeli ümber olnud käraga, et Iff, kes võiks olla staar, ei käitu kindlasti nagu staar. Lihtsus on see mis temast teeb selle kes ta on.
Ma ei tea kuidas selle kõige neelab alla tema tähelepanu järele janunev eksabikaasa Reet Linna, kes tähistas juuni alguses oma 65.juubelit. Ajakirjandusest jäi silma, et ta loetles piinliku täpsusega üles kõik kes talle õnen soovisid, kaasa arvatud presidendi käsundusohvitser. Miks aga ei saanud me lugeda tema kohta lehekülje suurusi artikleid, miks polnud eriprogrammi Reet Linna - 65? Ei tea ja väga ei igatse ka. Mine sa tea, äkki Reet Linna 70 leiab laiemat kajastust, kuid pigem kipun arvama, et mitte. Sest vägisi rahva südamesse ei poe. Eriti kui jätkub piinlik saatesari Laulge Kaasa.
Ja õnnelikud peavad olema meie Europarlamenti kandideerijad, et nende palagan nädal varem ära toimus. Kujutate ette, kui see oleks olnud sellel nädalvahetusel? Lisan tavapärase spekulatsiooni - kui valimised oleks olnud 14. juuni ja kui näiteks Iff oleks oma kandidatuuri üksikkandidaadina esitanud, millised oleks tulemused olnud? Vaatamata sellele, et Iff ilmselgelt enamusest kandideerijatest targem ja popim on, usun, et tal on piisavalt mõistust, et seda mitte teha. Sest mis sellel elul Muhu saarel viga on?

ai pekki kui hea!

2009-06-09T18:18:00.002+03:00

Tänane kiire retk Balti jaama lõppes eriti positiivselt. Rongiga sõita ei saanu ega tahtnud ka, kuid omamoodi kulinaarne elamus on käes. Positiivne kusjuures. Kuna oli vaja parajaks teha miski veerand tundi aega põikasin kiiruse peale Balti jaama turult läbi. Ega selles kohas miskit uut ja erilist pole, käidud küll aga siiski. Ma pean ennast klassikalise eesti turu fänniks, teate küll, punapõsksed talunikud oma kraami müümas jne. Nõmme turul pidavat olema sellised, eks näis varsti kavas sinnagi minna. Balti jaama turult ma midagi sellist ei ootagi, see peabki olema selline nagu ta on. Värava taga tumedat karva mägede pojad, kes ilmselt ootavad juba esimesi arbuuse, et ära teha vana hea "derzii arbuusõ" trikk. Vene müüjad, kelle käest selgeid vastuseid ei saa, mitte et ta ei oskaks vastatata, oskab küll aga see pagana eesti kjeel on ju nii keeruline, käänded pöörded, välte jne. Üldiselt lõppkokkuvõttes selline omamoodi koht, kus aeg ajalt lõbus läbi jalutada. Kulinaarsed elamused tuli aga hoopis Balti jaama hoones olevast 24 h kohvikust, mille kohta olin kusagilt kuulnud, et head tsheburekid seal. Mis seal ikka, oma kõht on kuningas, astusin sisse ja njämma, leti pealt vaatavad vastu vana kooli rasvas praetu pirukad, tsheburekid jne. Eks loomulikult ole esmalt pisut ettevaatlik kurat teab, kuidas tehtud ja mis sees. Võtsin prooviks ühe beljashi ja kartulipiruka. Mnjah. Need 23 krooni on minu viimase aja kõige õigemini toiu peale kulutatud raha. Need pirukad oli lihtsalt imehead!!! Ja seal on ka sees see mida lubatakse. Mitte nii nagu palju lugupeetud ja vähem lugupeetud pagaritöökojad teevad, siin on teile palun teie küsitud liha-riisi pirukas. Hammustad - eee kuulge siin läks miskit valesti, see on õhu-riisi ja oot ahjaa, kas see kübe ongi lubatud liha?? Peterburi lähistel ühel külaturul sain sama häid pirukaid, koos külma õllega suvepäeval oujeee see on hea. Seega soovitan seda puhvetit kahe käega kõigile!

easy money

2009-06-01T12:16:00.003+03:00

Eelmises postituses lubasin poliitikutest kirjutada, mis oli hetkeemotsiooni ajend. Kuulsin just raadiost, et valitsusse tulevad uued ministrid, kuna erakonnad ei suuda koostööd teha. Eks loomulikult, oma valijatele antud lubaduste eest on vaja seista. Samas, mõningad härrad saavad korraliku lahkumishüvitise. Ja ma tean, kõik on seadusega kooskõlas ja JOKK, samas ma loodan, et need vangerdused laiemas plaanis toovad ka kasu. Sest ka paljud ettevõtted koondasid inimesi, maksid rahad ära ja loodvad et pikemas perspektiivis on see õige samm. Kulude vähendamine siis. Ministri väljavahetamine aga pole kulude vähendamine, vaid hoopis täiendav kulu. Sest ega järgmine siis hakka vähem palka saama, jala käima või muul viisil asju teistmoodi tegema. Samas ei saa seda üks-üheselt võrrelda äriettevõttes vallandamisega, sest siin pole ministrivahetus üldiselt seotud ministri töötulemustega. Üks erakond lahkus erimeelsuste tõttu valitsusest ja nii ongi. Lihtsalt praeguses olukorras jätavad need vahetused ja hüvitised raiskamise mulje. Ma usun, et ma ei eksi, kui väidan, et erasektor saab säästmisega kordi paremini hakkama kui avalik sektor ja viimastele jõuavad asjad kuidagi suurema kaare ja hilinemisega kohale. Ei, ma ei lähe iseendaga vastuollu, sest kindlasti ei peaks valitsus sarnaselt lehtdega õudu külvama, teisalt teha viimase hetkeni nägu, et asjad pole hullud, pole samuti lahendus. Kahjuks on kriis sattunud valimistega samale ajale ja tihti jääb mulje, et kohati on häältepüüdmine ja teiste mustamine olulisem riigi elujärje parandamisest. Mis on kummaline, sest ka poliitikud on Eesti riigi kodanikud ja kui riigil läheb hästi, läheb paremini ka kodanikel. Või ma eksin?
Ja lõpetuseks Erikule, mitu poliitikast edukalt ärisse läinud tegijat sa suudad meenutada? Jätame välja need mehed-naised kes on teinud nö kõrvalhüppe ärist poliitikasse ja siis tagasi. Ja paljuski on siis põhjuseks olnud nende sirgeseljalisus ja selged väljaütlemised. Võib-olla on mul vanusest tingitud kehva mälu ja nädalavahetuse päikesest uimane olek aga ei meenu. Võib-olla polegi neil vaja minna, sest nad on oma kutsumuse leidnud ja sellega rahul. Sest on ju tegelikult üsna asiseid tegelasi, kahjuks ei pääse nad tihti püünele, sest tähelepanu püüavad Riigikogu majoneesimees Loll-Jaan, Heimar Lenk ja paljud teised kelle jaoks see on soe koht ning arvavad, et kui oma ebamaiste avaldustega esinevad, saavad nad ka järgmistel valmistel hääli. Just tänu sellistele situatsioonidele ei olegi rahva usaldus sellesse seltskonda eriti suur. See on nagu politseis, kui 100 politseinikku on korralikud ja 101 jääb mingi lolli asjaga vahele, on rahva silmis süüdi ka ülejäänud 100.
Samas miski selles poliitiku ametis inimesi tõmbab, et ollakse valmis sadomasolikult kõik seda taluma, alates lollidest ajakirjanikest, kes topivad oma nina asjadesse mis valgust ei kannata ja lõpetades pideva avaliku tähelepanu all olemisest.
Easy money?

paldies

2009-05-15T00:42:00.002+03:00

Paldies, see on sõna mis paneb majanduskriisist räsitud Lätis teenindaja näo natukesegi särama. Ehk siis aitähh! Lihtsad ajad, lihtsad soovid.
Nende ridade kirjutamise ajal olen just Lätis ja blogi muutus kah alguses lätikeelseks, tõsi peale salasõnu ja kasutajanimesid tuli taas kodune inglise keel tagasi.
Kuna ma polnud naaberriigis mõnda aega käinud juhindusin kahjuks eesti lehtedes kirjutatust (viga) ja eeldasin, et majanduskriis on seda riiki kõvasti räsinud. Õnneks on asjad hoopis teisiti. Autoajakirjanikud, kellega kohtusin naeratasid viisakalt küsimuse peale, kas elu on ikka täiesti pekkis. "Meil müüakse nüüd kasutatud autosid rohkem": ütles üks staazikas härra piipu popsides. Ja muidu pole ka häda, saame hakkama, lisas ta läbi magusmõru suitsupilve mõmisedes.
Tõesti, ma ei näinud teede ääres puude otsas poodnuina rippuvaid firmajuhte, kes läbipõrumise tõttu odava nööriga oma silikoonrindadest ja kallitest autedest ümbritsetud elu oleks lõpetanud. Liiga palju sõltume me meediast ja seal ette manatud piltidest. Kui minu teha oleks, saadaks ma Äripäeva tegijad ühiskondlikult kasulikule tööle õuduse külvamise eest. Õhtuleht oma veristamislugudega kahvatub nende kõrval.
Meedia on loonud pildi, kus lätlased on kriisis, tänavatel mässamas ja riiki kukutamas. Eks mingi käputäis seda ka tegi aga enamus tundub siin olevat üsnagi optimistlikus meeleolus. Põllud on küntud, autod sõidavad ja poes on müüa nii külma õlut kui musta leiba. Ja jagub ka ostjaid. Loomulikult, eks keeruline on ka siin riigis, kuid lootusetust ei paistnud küll eriti silma.
Siin Lätis viibides püüan nagu Eestis eelistada kohalikku kaupa, heameel oli kui meie seltskond restoranis õlut tellides eelistas silmagi pilgutamata kohalikku kraami välismaisele, loomulikult pikemas plaanis on omanik sama kuid tähtis on mõte.
Selle koha peal jooksis mul arvuti kokku ja kuna vahepeal aega polnud siis saan alles nüüd selle kõigega jätkata.
Vahepeal olen jõudnud veel korra Lätis ära käia, seekord rallil ja mis seal ikka, kas seal oli asi ihan okoo. Läti ralliseiklustest saate lähemalt lugeda juba värskest ajakirjast Motorsport.
Olge seniks ägedad ja järgmine kord kirjutan ma poliitikutest. Ja kindlasti mitte hästi, sest minu hinnangul lähevad selle ameti peale need inimesed kes mujal hakkama ei saa.

pestudkustudkammitud

2009-04-30T19:26:00.004+03:00

Viimasel ajal juhtub kole palju asju ja päris mitmest tahaks hirmsasti kirjutada. Õnnetuseks juhtuvad need asjad tavaliselt arvutist eemal ja kui saad raali taha istuda siis ei tundu see enam nii hea mõte. Esmane emotsioon on kadunud, oled asjad läbi mõelnud ja jõudnud otsusele, et mida ma siin ikka selle või selle asja pärast virisen/irisen. Ilmselt mõikab ka kõige nürim pliiats, et need asjad, mis juhtunud on pole teab mis suurt rõõmu valmistanud. Samas, teadmiseks kõikidele neile, kellel teadmine, et kellegil läheb halvasti, kisub suunurgad kui kalakonksuga üles: mul läheb endiselt päris normaalselt. Ai kurja kui valus võib olla, kui suunurgad nüüd alla vajuvad, konksud veel suus;)
Aga tõepoolest, parimad ja ausamad, tihti ka kõige valusamad väljaütlesmised tulevad esmamulje ajendil, kohe peale sündmust/juhtumist. Võtan näiteks endale südamelähedase teema - ralli. Parimad intervjuud olen saanud kiiruskatse lõppedes, see on just see, mida sõitja mõtleb sel hetkel, lisaks ka visuaalne pool, hingeldav ja higine sõitja. Kiiruskatsel püsib sõitja pulss tihti 160 peal ja rohkemgi veel. See on lihtsalt nii hea emotsioon mis sealt tuleb. Enne autasustamist tehtavaks intervjuuks on mees juba pestudkustudkammitud ja nii nagu välimus on ka mõtted korda tehtud.
Esmamulje loeb!! Nii tambivad erinevad müügikoolitajad ammuli sui neid kuulavaid müügimehehakatisi. Nüüd pead sa just olema pestudkustudkammitud olema.
Esmamulje loeb!! Nii sätibki blind date'i ootav mees/naine ennast ettevalmistades ilusaks ja toredaks, varjates oma pahelisi pooli, lootes et seitel vasakule kammituna ei saada aru, et tegu on kroonilise kleptomaaniga. Ole pestudkustudkammitud!!
Esmamulje loeb!! Pisut saepuru mootorisse, klaasriiet roosteaukudele ja kena kiht värvi peale ja keegi ei saa aru, et see vana romu peale esimest sadat kilomeetrit muutub roostehunnikuks. Autogi peab olema pestudkustudkammitud.
Kas teilegi hakkab tunduma, et see, pestudkustudkammitud olek ei ole eriti usaldusväärne. Et see on võlts ja te saate korraliku dünamo, kui te seda imagot usaldate? Mulle küll tundub. Sest ma tean, esmamulje loeb!!

stereotüübid?

2009-04-23T13:02:00.003+03:00

Viimasel ajal ilmuvad uudistesse aina tihedamini igasugu maksu- ja tolliameti asjapulki ja kriminaalpolitseinikke. Aeg lihtsalt selline, et kavalad inimesed tahavad hiilida nihverdada ja kõrvale hoida. Arusaadav, kellel seda raha ikka kuhjaga on, pahade õnnetuseks on aga meie politsei ja eelpool mainitud ametis üsna asised ja saavad tihti töövõite presenteerida, mis omakorda teeb meele heaks. Seni kuni ise pahade poolele ei asu.
Mis silma on jäänud on see, et enamjagu kodanikke kes nendes riiklikes ametites on, näevad vägagi sarnased välja. Klassikaline lahendus: must nahktagi, lühike, tihti ka siilisoeng, poolo-või triiksärk. Rämpstoidust pisut paisunud nägu, tõsine nalja mitte mõistev ilme ja lühikesed, mitte just eriti loomingulised vastused. Ärgem mõistgem valesti, see pole halvustav, nende meeste töö on hoopis teine kui teleekraanil kõkutamine. Aga midagi pole teha aeg-ajalt tuleb sedagi teha. Lihtsalt see pani mind mõtlema, kas on mingisugune standard, mille järgi need härrad oma välimust sätivad. Saad ametitunnistuse ja relva kätte, kaasa antakse tagi ja käitumiskoodeks. Või siis enne kui vastavasse ametisse tööle saad, sobitatakse sulle photoshopis tagi selga ja soengut pähe. Kui ei sobi siis ei saa, või vähemalt ei lähe selline ametnik kunagi telekaamera ette, rikub veel maine ära. Sest kui tõsiselt võtaks te uudist, et Kripo võttis vahele suure narko-või relvalaadungi ja kommentaatri annaks Baari-Madise stiilis, värvilised riided seljas, boa ümber kaela ja aktiivselt zestikuleeriv komissar...
Samas teine seltskond, kes ilmselt samadel alustel tööle võetakse on prokurörid. Teleekraani vahendusel jääb mulje, et sellele ametile saab tavaliselt selline õrn naisterahvas, kellest ei oska keegi midagi hirmsat oodata. Pigem tahaks kurjategija teda kohvile kutsuda. Kohtusaalis teatab ta aga malbelt naeratades - ma soovin kurjategijale 15 aastat vanglakaristust. Ei mingit kohvi ja konjakit.
Ka väljamõeldud maailmas, ehk Hollywoodi filmides on sama teema olemas. Laske peast läbi, mitut kondist valget meest mäletate te politseipealikuna? Okei, Bad Boys, kuid seal olid kaks peategelast afroameeriklased, kui poliitiliselt korrektne olla. Tavapärane lahendus on mustas ülikonnas must ja suur mees. Filmitegijate sõnul on see poliitilise korrektsuse huvides. Siin võiks muidugi ladina-ameeriklased kisada: Puta, miks meie alati pahade rollis oleme, me tahame ka politseipealikud olla. Sorri amigos, see ei ole eriti usutav vaatepilt.
Lõpetuseks. Miski kamp teadlasi teatas et maailmalõpp saabub 2012 aastal, mitte küll päris lõpp aga ikaldused, uputused, maavärinad ja haigused pole kindlasti meeldivad. Seda põhjustavad tormid päikesel. Tundke ennast siis mugavalt oma tugitoolides diivanites, sest aega on teil kolm aastat, siis pidi elu koobastesse tagasi minema. Uueks kinnisvarahitiks saabki olema koobas, seega kellel pappi investeerige nendesse;)
rõõmu ja rahu,
Margus

vahelduseks rallist

2009-04-16T11:41:00.003+03:00

Ma pole tükk aega kirjutanud autospordist, teemast mis mulle oluline on. Kus viga näed seal tule ja aita, parandame siis selle vea ära. Mõnda aega tagasi kirjutasin Sebastien Loebi 50 rallivõidust
Sealt jäi paljudele arusaam, et ülistasin prantslast ja tegelikkuses nii see ongi, tema tiitlid ja veatu esinemine teevad temast meistri. Kuid kas tegu on maailma parima rallisõitjaga. Ilmselt küll ja ma ei kavatsegi hakata siin tegema võrdlusi kunagiste B-rühma aegadega. Selle aja sõitjate ees müts maha, võrreldes tänapäeva tehnikaga oli nende kuni 600 hj masinate teel hoidmine tükk tööd. Kavatsen tulevikus leida mõne ralli katse mille aegasid tahaks võrrelda b-rühm vs WRC.
Tulles aga tagasi tänapäeva juurde, siis kindlasti üks mees, kes Loebile kõva konkurentsi pakkus, on Kesk-Soome poeomanik Marcus "Bosse" Grönholm. Viimane Portugali ralli näitas ilmekalt seda, kui palju kogu sari Bosse loobumisega kannatas. Mahlakad kommentaarid, kiire piiri peal sõit jne. Bosse näitas kõike seda milleks ta võimeline on, kaasa arvatud üle katuse käimine.
Kui Loeb on kõik tiitlid võitnud Citroeniga, mis kindlasti on ka edu üks aluseid, siis mind kindlasti huvitaks, milleks oleks prantslane võimeline näiteks Fordi või Subaru roolis, või omal ajal Peugeot. Siin kaldub minu arvamus sinnapoole, et Grönholm on saanud selles osas paremini hakkama. Siiski see on ainult oletus, kuid selle hullu soomlase moto on olnud: ma sõidan kõigega, millel on neli ratast (erijuhtudel ka kolm), kiiresti. Grönholm on suutnud maksimumi välja pigistada ka kehvadest autodest, nagu näiteks Peugeot 307 WRC (Soome MM ralli võidud 2004 ja 2005). Ilu peitub vaataja silmis, kuid minu jaoks on see 1 maailma autoralli suurimatest fopaadest. Lisa siia veel prantslaste arusaam, et meie suudame alati kõike kõige paremini teha ja tulemus ongi käes. Teisalt on 307 WRC olnud Peugeot üks väheseid ämbreid, eelkäija 206 WRC oli ju hea auto ja sellega võitis Grönholm ka kaks MM tiitlit. Eelmisel aastal tõestas Grönholm ennast rallikrossi Euroopa meistrikatel, oma debüüdil Rootsis võttis mees etapivõidu. Oma oskust võtta autost kõik näitas soomlane ka viimati Portugalis, kus ta suutis olla autoga, millega Solberg ja Atkinson märkimisväärset edu ei saavutanud teisel kohal, kusjuures tippsõitjatest oli katkestanud vaid Latvala. Tõsi, Prodrive tegi auto juures muutusi vedrustuse ja juhitavuse osas, kuid siiski - peale pikemat pausi oli mees vägagi nobe. Kuni teisel päeval teelt välja sõitis. Nii Grönholmilik.
Lõpetuseks, rallis "oleksid" ei maksa, kuid lubagem siiski esitada väike oletus. Loeb poleks viiekordne maailmameister, kui Grönholm oleks eemale hoidnud 307 WRC'st. Iroonia on selles, et ühe prantsuse tootja kehv ettevalmistus tegi prantsuse sõitjale teise prantsuse autoga MM tiitli võitmise lihtsamaks.

tegelikult on päris hea

2009-04-14T00:17:00.002+03:00

Juba mõnda aega on selline mõnus rahulolu. Ei teagi miks. Mitte et et ei peaks, ei tohiks ja ei võiks olla. Ilmselt see kevade asi mõjub hästi, sest ei häiri mind mingid sambad ja muu kamm mis ümberringi käib. Värske õhk, päike, võimalus teha asju mis meeldib. Ma ei tea mis asi on kevadväsimus, see on üldse kuidagi ajuvaba minu jaoks, kuidas saab kevad, päike ja värske õhk tekitada väsimust?? Ahjaa, võib olla kui sellist asja kontoriaknast passida võib juhtme kokku küll lasta. Aga pole hullu, teil on töö ja kui teid 1.juuli paiku ei koondata, saate endale mõnusa puhkuse lubada. Samas, ka koondatul on palju vaba aega;) Seniks aga püüdke nädalavahetusel väljas tuuseldada.
Täna lükkasin rõdul lahti aiatooli, või peaks seda minu puhul rõdutooliks nimetama. Fliis selga, villasokk jalga ja kuum tee pluss raamat. Kõva 15 mintsa pidasin vastu aga peale seda kui olen avanud igasugu muud hooajad (grill, kuiv mätas jne), on avatud ka minu rõdul chillimise hooaeg.
Mõnusalt positiivse laengu andis ka etv spordiportaalis Eesti Raadio spordireporter Tarmo Tiisleriga tehtud online intervjuu. Lisaks sellele, et mees teeb suurepäraseid reportaaze, on tema mõtteid ja juttu hea kuulata. Inimene kes ei hõlju pilvedes ja naudib oma töö tegemist. Soovitan nii intervjuu kuulamist, kui ka Tarmo ellusuhtumist.
Isegi imestan, et jutt nii pikk tuli, plaanisin paari rida....aga rohkem hetkel ei viitsi. Sest tegelikult on päris hea olla....

uus täht telemaastikul

2009-04-07T19:46:00.004+03:00

Erinevatel inimestel tulevad ideed erinevates kohtades, kes istub peldikus, punnitab ja saab lisaks käegakatsutavale tulemusele maha ka mõne hää mõttega, kes istub puu all, kuni õun pähe kukub ja kes ajab vannis vett üle ääre, misläbi sünnib suur teadasaamine ja enese ajalukku kirjutamine.
Ma olen viimasel ajal tabanud, et parim koht mõtete mõlgutamiseks on jooksurada.
Tegelikkuses tekis see idee juba eile Annikaga jalutades, kuid tänase jooksu ajal tuunisin seda veel. Tegemist on ühe telesaate ideega, mis minu meelest peaks tootma vaatajanumbrit, tööpealkirjaks paneme......näiteks Pankrott. Tegelikkuses on idee nii absurdne ja paljuski võimatuna tunduv, et ei usu mina, et keegi seda tegema hakkaks. Juhul kui aga on inimesi, kes saavad ja tahavad, siis ütlen kohe ära, kõik nimetatud idee õigused kuuluvad mulle, Margus Kiiver'ile, sündinud 11.03.1975.
Aga asja juurde, saatesse olen isegi natsa laenanud teiste saadete osi, seega head äratundmisrõõmu. Aluseks on see, et hetkel on palju firmasid pankrotis või selle äärel ja neid tuleb veel juurde. Paljud neist jätavadki endast maha pankrotipesa, kust võlausaldajatel töötajatel ja riigil keeruline miskit saada. Saade olekski suunatud sellistele firmadele, mis selles saates peaks olema valmis ennast nö paljaks võtma. Mõnes mõttes oleks see saade justkui õpetuseks teistele ja samas kasulik võlausaldajatele. Miks? Sellest hiljem. Selge on see, et vabatahtlikult keegi eriti sellisesse saatesse ei tuleks, seega võiks olla lubatud sundkohaletoomine,nagu politseisse näiteks. See oleks justkui osa pankrotimenetlust;)
Saate esimeses osas tutvustaks saatejuht firmat, milleks võiks näiteks olla Kalev Meedia (Via Concept. Miks selline valik? Sest oma särk on ikka ihule kõige lähemal ütlen ma. Alguses kaunid plaanid sellest, kuidas kõik oli ilus ja tore ja õitses. Kallid autod ja suured majad jne. Ja äkki on kõik pekkis, babahbabah meile on väikene krahh, tsiteerides 42GO nimelist kergemuusikaansamblit.
Nüüd tuleks mängu eksperdid, kes siis lahkavad firma äriplaani, ühesõnaga analüüsivad seda, kuidas üldse pankrotini jõuti, milliseid vigu tehti, kas oleks saanud seda vältida mismoodi jne.
Järgmises osas teevad eksperdid oma arvamuse teatavaks ja kolmel kuumal toolil istuvad firmat juhtinud kodanikud, kes on kohustatud samuti kohal olema. Kalev Meedia puhul näeksin ma seal heameelega omanike hulgast Oliver Kruudat, kes oma mahlakate sõnavõttudega, mis vürtsitatud ingliskeelsete käibeväljenditega, pakuks kuulamis ja vaatamisrõõmu kõigile. Tõsiselt, selle mehe sõnavõtte oleks huvitav kuulata. Ärge otsige siit miskit sarkasmi, see tuleb hiljem. Või siis kohe, sest teine mees pingil (loe toolil) oleks värske Tallinna linna nõunikuhärra Alar Pink, kes juhtis kogu seda puhvetit. Karta on, et ekspertidel on talle hulgaliselt küsimusi, eraelu jätaks ma välja, see rohkem Tõehetke teema. Kas teid näiteks huvitab, mida Alar Katiga magamistoas tegi? Mind mitte. Sest ma tean - aeroobikat!
Kolmas kodanik võiks olla Via Concepti praegune juht Andres Heliste, kuid kuna ta seni on ka selline mitte suure jutuga mees olnud, siis tema ei peakski rääkima. Lihtsalt rahvas saab teda vaadata, sest tema nägu oli mõnda aega suurem saladus kui see, mille Hermann Simm Venemaale välja lobises.
Saate viimane osa on aga see, mis peaks tekitama positiivseid emotsioone ka reaalselt. Vähemalt kümnel võlausaldajal. See on pankrotiloto. Loosirattasse on pandud kõik rahuldamata nõuded ja siseministeeriumi esindaja karmi pilgu all võetakse sealt välja kümme õnnelikku, kelle nõuded rahuldatakse. Neid emotsioone ei löö üle Võsa-Petsi südantlõhestavad reportaazid eluheidikutest, Laululahingu võit, Peep Taimla päevitus jne. Pisarad ja naer vahelduvad ja kaamera saadab tagauksest väljahiilivaid firmaomanikke, juhte. Taustaks mängib tundmatu mees pan-flöödil ABBA lugu Money....
Kindlasti tekkis paljudel küsimus, kust tuleb raha saate tegemiseks, eriti just see osa, mis puudutab 10'le õnnelikule makstavat summat. Tulles tagasi alguse juurde, mainisin seal, et tegu on üsna utopistliku plaaniga, mida ta ka on. Ja ma tõesti ei tea kust see raha võetakse. Aga saatena oleks siin vaadata küll. Saad näha kuidas kellegil läheb halvasti ja kuidas keegi saab õnnelikuks. Mida sa hing veel tahad?

uudised my ass

2009-04-04T19:12:00.005+03:00

Hurrraaaa! TV 3 uudistes oli autoralli täna teine teema. Mitte spordiuudistes, neid selles kanalis pole enam ammu, spordipoiss pandi koos legendaarse stoppmehe Muugiga narkareid ja joodikuid taga ajama ja neist vaatajaid paeluvaid krimiuudiseid tegema.
Aga siiski pole põhjust autospordisõpradel shampust välja võtta. Sest sportlikku väärtust polnud sellel lool grammivõrdki. Täpsemalt oli lapsreporter leidnud netist Portugali ralli raju Jari-Matti Latvala väljasõidu ja sellest umbes 20 kordsest katusest rullnoka kombel vaimse ja ilmselt ka ehtsa ja enneaegse orgasmi saanud. Tegelikult ei üllatanud see lähenemine mind grammivõrdki, sest kui antud kanal hindab krimiuudist rohkem kui spordiuudist, siis pääsebki sport ekraanile vaid juhul, kui verd lendab, keegi alasti on või miski muu skandaal õhus on. Seda kinnitab ka see, et nimetatud loos ei olnud ühtegi sõna ralli tulemustest ja ka see, et saate avalugu oli suustajatest, täpsemalt mingi austria ajalehe dopinguteemast, kus mainiti ka Veerpalu.
Seega üleskutse sportlastele ja alaliitudele, kui tahate TV 3 ja Kanal2 uudistesse siis minu soovitused on järgmised: kergejõustik: laske Värnik ööklubisse ja mingi raskem heitevahend võiks kas sponsorite autoparklasse või publikusse lennata, ujujad: noh siin tegi Partõka juba Playboy's osa tööst ära aga miks pole keegi enam Sei Intsu kombel trikood purustanud, laskmine: siin pole palju vaja nuputada :D orienteerujad: aasta jooksul võiks keegi ikka metsa ära eksida. Kui tuleb veel häid mõtteid on need teretulnud kommentaaridesse. Harjutagem 1.mai mõttetalgute tarbeks ;)
Nimetatud kanali uudistesaate teemal on oma arvamus avaldanud ka Erik, mida kahel käel toetan.

roosad naljad

2009-04-01T14:07:00.002+03:00

Täna on rahvusvaheline naljapäev, igaüks üritab hakkama saada erinevate tillist tõmmetega sõprade, tuttavate ja miks mitte ka võhivõõraste arvel. Tegelt päris edev, praegu peakski olema nalja ja naeru rohkem, kasvõi läbi pisrate;) Hetkel on aga päeva parima pirni autor Tallinna Linnavalitsus ja kusjuures see mida kõik naljaks peavad, polegi väidetavalt seda. Tegelikult, juhul kui see on tõsi, ajab see jutt normaalse inimese nutma, Kalev Meedia töötaja aga hakkab kirvest teritama ja tõrvikut süütama.
Sest linnaviletsus nimetas täna ametisse uue linnapea nõuniku, endise Kalev Meedia juhi Alar Pingi...... Perse küll ma ütlen ja palju räigemalt vandusid paljud mu tänased ja endised kolleegid Kruuda meediaimpeeriumist. Kusjuures tegelikult ajab natsa naerma ka, sest must huumor mulle sobib. Ehk siis Pink, kes viis selle puhveti niikaugele, et pankrot on majas ja sellega seoses võttis ära osa minu teenitud raha mida saanud pole, hakkab nüüd minu kui Tallinna linna maksumaksja raha eest palka ka saama:D Kõige krooniks saab mees ametisse sotsiaalvaldkonna nõunikuna ja Pink hakkab tegelema küsimustega, mis puudutavad uut sotsiaalset abipaketti, mis on suunatud Tallinna linna rahvale ja ettevõtjatele, täpsemalt siis tööpuuduse leevendamisega.
Mees, kes koondas 150 inimest hakkab tegelema tööpuudusega, ehk tüüp tekitas endale ise tööpõllu. Teeb sama välja, kui teeäärse rehviparanduse omanik puistab mõlemale poole nii umbes kilomeetri kaugusele tee peale naelu. Kliente tuleb, aga mees saab ilmselt kolmandalt kliendilt lõuga selle jama eest. Ka Alar võib saada, sest suurem endisele töötajale hingesittumine oleks olnud Pingi asumine kas Töökaitseinspektsiooni või Tööturuameti juhiks.
Ma siiski loodan kuni kella 23.59.59'ni, et see on nali. Seniks aga helistan läbi tuttavaid, kes elavad maal. Hangu ja kirvest võib tänapäeval igal pool vaja minna.

about balls

2009-03-28T17:47:00.002+02:00

Vaatasin täna kossu. Rock vs Kalev. Rock sai tappa. Kahju. Aga mis mulle ei meeldi on see, et kui mängu keskel vilistatakse jumalast süütu viga ebasportlikuks. Sest üsna tavaline on see, kui mängu lõpus on seis pingeline, siis läheb nendeks vigade tegemiseks. Kusjuures kõik teavad, et tüüp läheb viga tegema. Aga see ei ole millegi krdi pärast ei tahtlik ega ebasportlik. See teebki minu jaoks korvpalli eriti mõttetuks. Kui keegi korvpallisõpradest veel aru ei saa siis seletus on siin:
Basketball, football, volleyball and tennis needs one ball. Autosport needs two balls....

parem käsi

2009-03-25T17:05:00.002+02:00

Raisk ma läksin täna sajaga närvi. Tegelikult isegi kahesajaga. Õismäel on nö sisering liiklusmärkide järgi õueala ja kõik ristmikud on võrdõiguslikud. Seega kehtib parema käe reegel. Loomulikult suurem osa sohvritest seda ei tea ja seda tõestas ka tänane juhtum. Tegin parempööret ja miski vanamees oma rimakaga oleks mulle nippa-nappa vaskult sisse uhanud. Jäin maja ette seisma, taat kah, kerib akna alla ja küsib, kas sa parema käe reeglist oled midagi kuulnud? Pekki, vanamees millal sa oma load ostsid? Ilmselt oli vaja kõrvalistmel olevale prouale tõestada - need noored ei tea üldse kuidas maailm kulgeb! Ma lähen ja õpetan teda natsa! Kui ma talle üsna vihaselt ütlesin, et tean seda reeglit küll ja selle kohaselt tuleb teed anda paremalt tulevatele autodele siis vahtis mulle lolli näoga otsa. Nagu ma oleks palunud tal nimetada ansambel Trafficu liikmed nimepidi. Ma oleks tahtnud temaga pikemalt vestelda liikluse teemal, kuid vanamees vist hammustas läbi, et miski jama on ja uhas oma Pindi kinnisvara autoga minema. Oleks ma ka kinnisvaramees oleks mul ka närvid läbi. Igal juhul joonistan ma talle nüüd skeemi, panen selle kojamehe vahele talle ja äkki siis jääb sinna kolusse miskit kinni ka.
Minu arvamuse kohaselt moodustavadki hullude liiklejate esikolmiku
a) sellised vanamehed, kes käituvad põhimõttel: mina tean ja teen kõike õigesti ( õigus peitub 1955 aasta liiklusõpikus)
b) hullud kaubikumehed, kellel on nagunii suva, sest see pole nende auto millel nad külje maha sõidavad
c) erinevas vanuses rull-nokad, mis mõnes mõttes koondab ka kahte eelmist rühma

hakkan skeemi joonistama...

oliverist ja sõpradest. poliitikavabalt

2009-03-25T10:50:00.003+02:00

See on siiski keeruline, kuna Oliveril on K täht otsaette kõrvetatud nagu Postimees kärsatas Reiljanile trellid näo ette( hetkel üsna reaalne sellele mehele). Ja see K võib tähendada mida iganes: Kruuda, Keskerakond, Kalev...
Tegelikkuses üks mõte, mis tuli täna hommikul Kuku raadiot kuulates, kus Harri Taliga vestles saatejuhtidega Kalev Meedia, tuntud ka nime all Via Concept, pankrotist. Hea intervjuu oli, usun, et paljud töötajad said vajalikku infot. Aga back to the roots. Oliver Kruuda meediaimpeeriumi loomise ajendiks oli, nimetatud meesterahva soov olla peavoolumeediale vastuvoolumeedia. Sest pole ju saladus see, et suuremalt jaolt Kruudat kotiti erinevates meediaväljaannetes. Ja saladus pole ka see, et ta oma tegudega paljuski sellele kaasa aitas. Algus oli grandioosne, ajakirjad, portaal, telekanal, kõik huippukallil büroopinnal ja seda kõike vedamas poiss, kes sai kuulsaks kommipaberite disainimise ja k-kohukesega. Kommid, tõsi küll osutusid hiljem mitteavanevateks ja mõnes mõttes läks samas stiilis ka meediaimpeeriumiga. Sarnaselt kommiga oli see säravas pakendis, sarnaselt kommiga ei avanenud meedia reklaamipakkujale (loe: sisuliselt puudus müügiosakond) ja kui komm lõpuks paberist välja saadi oli see juba halvaks läinud. Tagantjärgi kuuled, et polnudki plaanis reklaami müüa, papp pidi tulema Kalevi ja Tere müügist. Okei, ma olen nõus, sellist olukorda nagu praegu, ei osanud paljud ette näha, kuid siiski oleks võinud miski müügiosakond reaalselt tiksuda, sest kolme aasta pärast, või varem veel, oleks piima ja kommiraha ka otsas olnud ja siis oleks Oliver olnud meedia, kommi ja piimavaba.
Loomulikult on tore, et selline kanal tekkis, paljud spordialad võitsid sellest. Sitt lugu on see, et nendel tegemistel oli siiski suur K tähe vari peal ja lihtsamaks see elu ei teinud. Oliveri kiituseks peab ütlema, et kui tal seda krabisevat ikka rohkem oli siis ta seda jagas: käsipall, ratsutamine, autoralli, Alar Pink. Nüüd ei jaga enam.
Tulles tagasi alguse juurde, siis kogu selle jamaga on tekkinud minu vaatenurgast selline olukord. Kui esmane soov oli luua trotsist meediakanalid, mis räägiksid asjadest natuke teise nurga alt ja ei kotiks Oliveri, (olles töötanud seal, pean tunnistama, et meie uudised said kiita küll, just neutraalse lähenemise eest, loomulikult oli ka teatavaid kõrvalekaldeid) siis nüüd on olukord selline, et kottimine võib duubelduda. Kui Via Concepti pankrott saab reaalsuseks ja töötajad jäävad ilma rahadest ja hakkab pihta kõva skeemitamine, siis on Oliveril ja tema sõpradel kõvasti vaja vaeva näha, et see sitt maha pesta. Ja kõik märgid näitavad seda, et asjad nii lähevad, alustades fantoomtankisti Heliste palkamisest ja lõpetades täieliku kadumistrikiga: ei kuule ei näe ei räägi. Braavo Oliver! Kahe aastaga suutsid koos semudega hunniku pappi ja oma renomee pingi alla visata! Ilus ja kallis egotripp, paljud seda lubada ei saaks;)
Lähiaeg näitab, kas geniaalne ja soliidne ärimees hästiistuvas ülikonnas või tavaline Põlva Pätt.
Lõpetuseks miskit ka lihtsate inimeste elust. Minu truu läpaka aku andis saba. Asja koomiline külg on aga see, et aku info ütleb, et aku on heas seisus, kuid paar rida allpool seisab kiri, mis ütleb: aku on parandamatult kahjustunud ja tuleb osta uus.
Inimeste maailmas võiks see välja näha nii: arst teatab surnud inimese lähedastele haiglas: tema seisund on hea, kuid ta on surnud.
päikest,
Margus

P.S. peale selle postituse tegemist lugesin Delfist uudist, et herr Heliste vabandab kõigi Kalev Meedia töötajate ees. Et on vait olnud ja et pole kättesaadav olnud. Ja et töötajad peaksid osa pappi saama pankroti puhul läbi Töötukassa. Eks näis. Kuid ka siin oma koomiline külg olemas, sest koondatud töötajatel on ligipääs meilidele ära võetud, seega jääbki ainult loota seda, et olemasolevad töötajad saadavad Jumala meilid meediasse, need avaldavad ja siis saavad ka need inimesed lugeda, kellele see ette nähtud on. Braavo Oliver&co veelkord! Sel korral siis selle eest, et kui oma väljaannetega hakkama ei saanud, siis tekitad lugejaid teistele...

nagu kaks tilka vett

2009-03-24T00:01:00.005+02:00

Ilmselt on keegi seda isegi tähele pannud, milline hämmastav sarnasus on filmis Charlie Inglid Crispin Gloveri poolt kehastatud Thin Man´il ja ETV seriaalis Ohtlik Lend Jan Uuspõllu poolt kehastatud tegelasel Timo/Parun. Kahjuks ei leidnud pilti viimasest tegelasest kuid lisan Jani pildi. Eks ise otsustage.

Thin Man foto:imdb.com

Jan Uuspõld foto:Õhtuleht

Ja kurja küll, täna oli üks parimaid osasid seriaalis Kaks ja pool meest. Matustel käimine ja kuhjaga musta huumorit. Minu maitse, tänan väga. Asi mida ma aga ei mõista on see, et kui telekanal reklaamib selle välja kui maailma ühe parima komöödiasarja üleüldse, siis mille pagana pärast peab see olema eetris kesköösel? Peale mingit järjekordset vandamme või patsipoiss seagali filmi? Muide, ma usun, et nende poiste filme on eestis ühe elaniku kohta kõige rohkem näidatud. Konkurentsis püsib ka Politseiakadeemia oma tuhande osaga, seda on isegi niipalju näidatud, et mõne koha peal on neeger valgeks kulunud...

kvaliteetpohmell

2009-03-20T10:16:00.002+02:00

Kas selline asi on olemas? Nii küsis üks mu sõber, kui uuris mu käest mis on kvaliteetpohmell. On küll, see on näiteks suvel peojärgsel päeval rõdul olles külma valget veini juues, päev tugitoolisporti harrastades Saku Ice kaaslaseks. Ühesõnaga aluseks peaks olema muidugi selline peavalu ja kehva enesetunde vaba olemine. See on kõige alus. Sealt edasi saad juba ise asju sättida, põhiline, et poleks miskit kohustuslikku asja, teed seda mida tahad ja millal tahad. Ja mõtlemine ka muidugi, sellest pole abi, kui mõtled, et milleks seda eilset vaja oli. Oli küll, usu mind!
Ja mul on täna kvaliteetpohmell. Suur omlett mahlaka juustu, singi ja sibulaga. Kohvi. Kuhugi kohe tormama ei pea ja mis veel parem, kui teie seda tööl loete, siis see fakt teeb mu enesetunde siin kodus veel paremaks;) Ahjaa, eriti heaks tegi asja see, et hommikusöögi kõrvale lugesin Kaubamaja miskit kliendiajakirja, kus pikem artikkel õlledest. Selline natsa hariv, a'la erinevad õllesordid jne. Aga mis põhiline ja mulle sobis, õlles on palju kasulikke aineid ja vitamiine. Ma teadsin seda juba varem offkoors aga just sellisel hommikul on sellist asja hea lugeda. Ma tunnen ennast kohe nii tervisest pakatavana:D Kuigi mõned asjad olid mulle arusaamatud, kui juttu oli daamide õllevalikust: Taani naised joovad õlut magusate viini saiakeste kõrvale, rootsi preilid mekivad tumedat õlut kreemikoogi kõrvale....
Aga ühesõnaga kuradi hea on olla, mis aga viis täisealise mehe neljapäeva õhtul õllelainele. Sõit Viljandisse ja tagasi, naiste võrkpalli meistrisarja esimene finaal, kus GMP Olympic, kellele ka meie kaasa elama läksime, nahutas kohalikke metallnaisi. Ja nagu ikka nende väljasõitudega on, Staaatolilist läbi ja lahingusse.
Tagasitulles täiendasime varusid ja tühjendasime põied Anna besniinijaamas. Kummaline koht veel kummalisema teenindajaga. Sellist põlgust pole ma ammu müüja silmis kohanud, ei teagi mis tema kummalise kurjuse taga oli, kas see et meie olime hetke majandusolukorra kohta liiga lõbusad, kas see et me ei ostnud kaheliitrist Bocki nagu tavaks, või lihtsalt rikkusime oma kohalolekuga tema filmiõhtu ära. Aga isegi kui ta pingutas meeletult, peab tema kahjuks ütlema, meid see ei mõjutanud. Aga ilmselgelt pole Anna asulasse jõudnud info sellest, et märts on hea teeninduse kuu.
Kolme tunni pärast algab kevad ja sellega seoses head saabvat teile. Ja kui selle blogi lugemine põhjustas teil soovi üks õlu ära juua, siis pole häda midagi, te olete normaalne ja mõjutatav inimene. Sest maailmas juuakse aastas 800 000 liitrit õlut, ärme lase sellel numbril langeda!

50 rallivõitu Loeb küll!

2009-03-16T22:45:00.003+02:00

Nädalavahetusel toimunud Küprose ralli oli igav. Kui Hennig Solberg poleks kohaliku tüübi Toyota kastikaga kokku põrganud ja Petter Solberg eelviimasel katsel elu sõitu poleks teinud siis oleks eluigav olnud(põhjus miks ei tohi Solberge MM sarjast ära lasta, tulevikus kindlasti ka realityshow The Solbergs). Aga kindlasti jääb see ralli ühe olulise statistilise näitaja poolest siiski ajalukku. Sebastien Loeb ja Daniel Elena jõudsid oma 50 mm-rallivõiduni. Ja on selge, et see ei ole lõplik number. Kas keegi teine selleni jõuab, kahtlane. Lähiajal kindlasti mitte, ehk tulevikus. See viibki omakorda selleni, et kuningas Sebastiani valitsemisaeg on olnud pikk ja viljakas. Viis ühist maailmameistritiitlit koos kaardilugeja Daniel Elenaga ja Citroeni meeskonnaga(tegelikult kui faktides järge ajada lausa kuus, sest 2001 tulid mehed JWRC sarja võitjateks) on samuti miskit sellist, mida keegi lähiajal üle lööb. Kuigi rekordid on purustamiseks, on mul tõsine kahtlus, et nende meeste poolt ajalukku sõidetud numbrid jäävad pidama pikaks ajaks. Loeb võttis sellel aastal kolmanda võidu järjest, kokku on ta vähemalt poodiumil lõpetanud alates eelmise aasta Jordaania rallist mil ta oli 10-s, 13 korda, neist 11 on olnud võidud. Tema üleolekut asfaldil teavad kõik, muide viimane mees, kes puhtal asfaldirallil tema vastu sai oli 2004 aastal Markko Märtin, Korsikal ja Kataloonias. Saksamaa ralli nimetame üldse ümber Rally de Loeb, mitte keegi pole seal alates 2002 aastast, kui ralli MM staatuse sai võitnud. Ma üldse ei imestaks kui oma 115 MM ralli juures 578 katsevõitu võtnud Loeb võidaks kõik hooaja rallid. Igav ütlevad paljud, viis korda maailmameister ja ainult võidab. Aga sarnaselt Michael Schumacherile, kes tuli seitsmekordseks F1 maailmameistriks ja kelle võitude kohta öeldi samuti igav, ei ole ka Sebastien Loeb süüdi oma edus. Loomulikult on juttu olnud sellest, et Loebil polegi nagu vastaseid, kas ta ikka oleks varem, näiteks b-rühma ajastul hakkama saanud? Taas pole tema süüdi, et ta 1974 aastal sündis. Seega pole mõtet süüdistada ja ema-Loebi ja isa-Loebi, kes kindlasti pisi Sebastianit eostades mõtlesid, uhh, kui nüüd poiss tuleb, siis sünnib ta õigeks ajaks ja saab vähemalt viiekordseks maailmameistriks. Loomulikult saab veel „tänada“ FIA’t, et nad on lasknud ralli MM sarja selliseks nagu ta on. Konkurentsivaeseks siis. Kuid vaatamata sellele ei ole Max Mosley ralli maailmameistrikarikat väärt. Ta hüüaks vaid saksa keeles lõbutüdrukutele käske: bühkige das Karikaz die tolmuzt puhtakzz!
Konkurendid kiidavad Loebi, tobe on aga Mikko Hirvoneni hala oma blogis: ma olen valel ajal sündinud, ma pean maailma parima rallimehega võidu sõitma. Kurat ära hala, tee tööd! Sellise suhtumisega sõitma minnes ei saa sinu uksel kunagi olema number 1!
Kindlasti on Loebi üks edu saladus lisaks sellele, et ta lihtsalt ei tee vigu ja on maksimalist, ka pidev koostöö prantsuse autotootja Citroeniga. Kõik oma arvestatavad võidusõiduaastad on ta alates 1998 aastast sõitnud Citroeniga, kui välja arvata kõrvalhüpped ringrajale. Loomulikult on ta sellise lojaalsuse eest saanud kindlasti ka väärt hinda ja see asi toimib ka vastupidi. Oleks vale arvata, et näiteks Ford ja Subaru ei oleks tahtnud teda oma ridades näha. Kuid miks peaks Loeb tahtmagi mujale minna? Prantslaste arvates oleks maailma ideaalne paik, kui kõik räägiks prantsuse keeles, jooks prantsuse veini ja sõidaks prantsuse autodega. Õnneks nii ei ole, kuid Loebil on ilmselgelt Citroenis unelmate töö, tõsi rabamist ja väsitavat reisimist on küllaga, kuid milleks rikkuda ideaalset, eelpoolmainitud prantslaste maailmapilti. Ja miks vahetada võitvat hobust?
Kuues maailmameistritiitel on reaalne, kuigi hooaeg on alles ees. Mis saab aga järgmisel aastal, kui ralli MM sarja autod hakkavad põhinema Super 2000 masinatel ja jutt on et ilma turbota? Kas Loeb leiab motivatsiooni jätkamiseks? Kes üldse oleks võimeline teda võitma?
Arvan, et Loeb teeb asja lihtsamaks ja lahkub siis kui uued autod tulevad. Kuhu? Ringrajale pakun. Sest Peugeot vajab Le Mansi sõidus hädasti võitu Audi üle, mis juba aastaid prantslaste õue peal laianud on. Ehk siis kas külm õlu või punane vein? Minu vastus täna õhtul – külm Saku Ice!

you've got mail!

2009-03-13T17:21:00.004+02:00

Mulle on viimasel ajal tundunud, et nii sünnipäeva ja igasugu muud tähtpäeva õnnitlused devalveeruvad. Seda tänu orkutitele facebookidele. Hommikul või päeval teed nö rahvastikuregistri lahti ja kõmm - täna on sünnipäev sellel sellel sellel ja siis sellel ka. Nii: palju õnne, palju õnne, palju õnne ja palju õnne. Tehtud! Hea, lihtne ja mugav, sellega olen nõus aga kuidagi liiga lihtne on see ja mis seal salata see palju õnne on selline formaalsus lihtsalt teine kord. Meie vanematel ja vanavanematel olid sellised asjad kusagil spets märkmikus kirjas, selline nahast kaantega ja kulunud leheäärtega. Õige hetk hakkas kätte jõudma, valiti välja kaart kirjutati see valmis, asi ümbrikusse ja teele. Mulle saatis vanatädi alati maalt paki, seal oli pähkleid maiuseid ja muud head paremat. Loomulikult ei eelda ja loodagi ma, et me peaksime kirju saatma. Tänapäeva minuvanusele on kirja saatmine keerulisem kui mõnele vanaprouale e-maili saatmine. Ma ei tea paljude inimeste aadressigi, ma oskan sinna kohale minna ja kui sõbra juurest linna peale lähed, siis küsid ka - ou jou kuhu ma takso tellin? Siis see indeksi asi, mul ei ole oma kodune indeks meeles. Kusjuures see mis vene ajal oli see on. Kaks alguses nullid ja lõpus 35. Seal ei saanudki rohkem või vähem numbreid kirjutada, shabloon oli ees ja siis tegid oma numbreid ettenähtud kohtadesse. Ja siis veel see, et kui palju neid marke tuleb peale panna ja kust need saab. Kui kõigega valmis oled, siis vaja veel välja uurida, kus postkast on, sest see mis mul maja küljes oli kadus koos nõukogude võimuga, ei tea, äkki oli nende oma. Ühesõnaga ma saan aru, miks on lihtsam tänapäeva kommunikatsioonivahendeid kasutades oma soove edastada. Aga siiski, helistagem oma sõpradele, minu meelest palju ägedam kui kusagile seinale soov kirjutada. Sest tegelikult pole sa ju selle sõbraga suhelnud juba aasta või mis? Kiire aeg, töö, pere ja muud asjad. Kuna töö kaob statistika järgi igal kümnendal eestlasel ära, siis aega peaks juurde tulema. Aega et pläkutada ja plära panna!
Üks asi veel - kui näiteks orkutid ja facebookid kokku jooksevad, ära kaovad? Kas sa ilma selleta mäletad ka sõprade sünnipäevi? Mina igal juhul kirjutan oma märkmikusse mulle olulised tähtpäevad ringi.
Käige siis nädalavahetusel Pirital, Eesti Näitustel merelise elustiili messil Merevärav ja spordimessil Sport Act, mõlemal on mida vaadata. Kes kohe eestlasle omaselt kõige suuremat kaatrit osta ei saa, neile on ka väikeseid sõudepaate.
Ja pühapäeval tehke pannkooke, mul selline plaan on igal juhul;)

autopede rõõm+ ui bljääd kalina

2009-03-12T18:16:00.007+02:00

You do not just avoid the Suzuki Wagon R. You avoid it like you would avoid unprotected sex with an Ethiopian transvestite.
The only person who looked good in a 4-seated convertible was Adolf Hitler...
Sellised laused saavad tulla ainult Jeremy Clarksoni suust. Tänud taevale, et Top Gear on briti toode, kiired autod, hea saate ülesehitus, hullumeelsus, super montaaz ja loomulikult kuiv, must ja pisut haige briti huumor. Kui mul palutaks enne surma valida igasugu viimaseid asju, siis viimane saade oleks ilmselt just Top Gear ja viimane film Monty Phytoni varamust.
Kas hakkate ree pealt maha kukkuma, millest ma räägin ja kuhu sihin? Lihtne, viimasel ajal on nii TV3, TV6 kui ka Kalev Sport rõõmustanud vaatajaid Top Geari nende hooaegadega, mis juba usinamal fännil nähtud. Muidugi peaks kuninganna Elizabeth 2 Briti rahvusringhäälingu BBC nimel andma aukirja, ordeni ja sutsu sularaha nimetatud kanalite esindajatele. Miks? Sellepärast, et ilmselt pole maailmas teist riiki, kus korraga kolmes kanalis jookseb neli erinevat hooaega Top Geari. Alar, kui satud seda lugema, siis sina kahjuks sellele pretendeerida ei saa, sest see polnud sinu raha mille eest sa seda ostsid. Aga eks sa ise tea paremini;)
Igal juhul eile oli pidupäev, sest TV 3 alustas taas uue Top Geari hooaja näitamisega. Ja fanfaarid kõlagu, see on värskeim mida raha eest saab osta - 12 hooaeg, saated 96-103. Hurraaaaa! 13-ndat hooaega hakatakse salvestama suvel 2009. 12 hooaeg pakub kuhjaga hääd kraami, avasaate veoautode test, parima Briti bussi leidmine, James May koos Mika Häkkineniga Soomes kohalikku rallit proovimas, kas kommunistid tegid ka häid autosid, kuhjaga uute ja kallite superautode teste. Hooaja lõpetab Top Gear Vietnam Special, kus taadid kimavad rolleritel Vietnamis. Ahjaa loomulikult lõhuvad nad vähemalt ühe caravani ära:D Täpsem ülevaade kõigest on siin:

http://en.wikipedia.org/wiki/List_of_Top_Gear_episodes

Sellega seoses sattusin vaatama eile juutuubist Venemaa Top Geari, mida on siis nüüd juba vist kolm osa esimesest hooajast näidatud. Kõik on üks ühele sama, mis puudutab stuudiot ja saate ülesehitust, saatejuhidki on valitud samadel alustel. Tüüp kes on Vene-Clarkson, on samuti üsna ülbe ja mitte just kõige delikaatsem. Ainult, et ta on seda vene stiilis ja nii tulid meelde vene turistid kusagil spaas. Fafafaaa ja hahahaa. Päris mitmel juhul oli mulje, et tema naljade peale pidid teised naerma. Harjumatu aga mitte talumatu. Vene-Hammond jäi esimeses saates väga tagasihoidlikuks, ehk tulevikus on tal rohkem tööd. Väljanägemine on tal nagu juustega Putin ja May nö vene versioon on noor kutt, keda siis vene-Clarkson pidevalt alla laseb. Võrrelda originaaliga pole mõtet, üks seltskond on teinud seda juba 12 hooaega, teised alles alustavad. Ja eks venelastele tulebki asju pisut teistmoodi teha, Clarksoni briti huumorist nõretavate monoloogide peale küsiks ilmselt vene televaataja - bljät mida sa jahud, viina ka võtame? Vene Top Geari avasaate treiler lubas igal juhul plahvatusi ja lammutamist, loodetavasti on selles saates koht ka vene tööstuse imerelval kuvaldal. Ahjaa vene-Stig on ka ja loomulikult ka staar mõistliku hinnaga autos milleks on Lada Kalina. Uhh...
Vaadake ise üle, juutjuubis on esimene osa viieks jagatud ja üleval. Alustada saad siit:

http://www.youtube.com/watch?v=agXVex9Qr-o

Ja lõpetuseks küsimus: kui midagi ei jää kinni tefloni külge, siis kuidas jääb teflon kinni panni külge?

sinu muusika test

2009-03-12T16:34:00.002+02:00

Kellel võimalus soovitan proovida, kohati üsna lõbusad ja kohati kukalt sügama panevad vastused.

Put your iTunes, Windows Media Player, etc. on shuffle.
2. For each question, press the next button to get your answer.
3. YOU MUST WRITE THAT SONG NAME DOWN NO MATTER HOW SILLY IT SOUNDS.
4. Have Fun!

1. IF SOMEONE SAYS 'ARE YOU OKAY' YOU SAY?
Alleged Legends – The Streets
...et siis mina või...

2. HOW WOULD YOU DESCRIBE YOURSELF?
30 minutes – T.A.T.U
Mõne asja jaoks see aeg kulutada oleks vale, samas mõnes vallas teeks see sind tegijaks – näiteks hinge kinni hoidmine, maratonijooks...

3. WHAT DO YOU LIKE IN A GUY/GIRL?
Universal – Nate James
Tulnukad?

4. HOW DO YOU FEEL TODAY?
Rosegrove – clawfinger

5. WHAT IS YOUR LIFE'S PURPOSE?
Man In The Mirror – Michael Jackson
Egomaniakk?

6. WHAT'S YOUR MOTTO?
Fearless-Incognito
Jah just nii ongi, sittagi ei karda ja sellega tõmban sitta kaela...

7. WHAT DO YOUR FRIENDS THINK OF YOU?
Kõik saab korda – Külalised
Vaat seda on küll hea teada, selline kuulaja-ravija siis.

8. WHAT DO YOUR PARENTS THINK OF YOU?
Sweet Child of Mine – Guns’n Roses
Ehhhhh:D

9. WHAT DO YOU THINK ABOUT VERY OFTEN?
Astrocreep-White Zombie

10. WHAT IS 2 + 2?
Picture – Slide 50
Tõsi, nelja saab ka pildile panna. Või piltmõistatus. Või peale 2+2 viina pilditu?

11. WHAT DO YOU THINK OF YOUR BEST FRIEND?
Sa Pole See – Külalised
Krt see on üllatus.

12. WHAT IS YOUR LIFE STORY?
Sunny – Morrisey
Ilus, nii peabki olema, muretu ja särav. Lillelaps noh.

13. WHAT DO YOU WANT TO BE WHEN YOU GROW UP?
Everybody In The Place – Prodigy
Kohanäitaja kinos?

14. WHAT DO YOU THINK WHEN YOU SEE THE PERSON YOU LIKE?
Meadows In Heaven – Nightwish
Romantik vist.

15. WHAT WILL YOU DANCE TO AT YOUR WEDDING?
Ease Your Mind – Galliano
Saaks pinge maha.

16. WHAT WILL THEY PLAY AT YOUR FUNERAL?
Meister – Kosmikud
Täielik täistabamus, igas mõttes, kuulake lugu.

17. WHAT IS YOUR HOBBY/INTEREST?
Strongest Person I Know – The Streets

18. WHAT IS YOUR BIGGEST FEAR?
Ouija Board Ouija Board – Morrisey
Krt muhvigi ei saa aru;)

19. WHAT IS YOUR BIGGEST SECRET?
Walk To The Water – U2
Tõsi, mere ääres otsin vastuseid küsimustele.

20. WHAT DO YOU WANT RIGHT NOW?
Boxers - Morrisey

21. WHAT DO YOU THINK OF YOUR FRIENDS?
About Last Night – Claire’s Birthday
What about?

22. WHAT WILL YOU POST THIS AS?
I Like It I Do It – Jamiroquai
no comments...

vananemine

2009-03-11T20:03:00.003+02:00

Kui tahate teada, kui hästi teie mobiiltelefoni aku vastu peab siis on sünnipäev selleks hea võimalus. Minu elunäinud teleföön pidas päeva vastu ja muchos gracias kõigile hääde soovide eest. Kindlasti on inimesi, kelle telefon ei pea seda päeva vastu aga eks igaüks ise teab, kas telefon on laadimata või on sõpru-tuttavaid-sugulasi rohkem. Mul on täiesti parasjagu. Päev ise superluks, alustades ema koogiga ja lõpetades kvaliteetajaga kodus. Aga poleks minu päev kui miskit ei juhtuks. Marssisin sisse Ülemiste keskuses olevasse plaadipoodi, igaks juhuks täpsustan, et tegu on muusika, mitte ehituspoega. Sest täna oli üks üllatunud nägu küll, kui ma seda rääkisin - a'la miks sa sünnipäeval endale kahhelplaate ostma lähed???
See selleks, pood on selline ei miskit erilist, plussiks see, et müüja tegeleb oma asjadega ja ei imendu sinu külge uurides, et mis sorti muusikat otsite jne. Samas muusikapoodides ongi vist sellised natsa friigid tööl, heas mõttes. Mõtlesin, et premeerin end miski plaadiga, vastavalt sellele, et vanust kukkus juurde leidsin kogumiku mõnusalt noorusliku skateboard musaga. Nohh, et ikka hingelt noor jne. Tegelikult on sellist asja hea kuulata näiteks autos, suvel uisutades jne. Ühesõnaga neid vabandusi leiab vananev inimene küllaga. Samas rula ma ei kipu ostma. Mõtlesin, et kuulan kah seda asja enne, müüja vaatas mind väga pika pilguga, kui ma seda soovi avaldasin, see mind aga ei häirinud, pigem tundsin väikest sadomaso kaifi, et ta peab oma klapid peast ära võtma ja minuga tegelema. Daam avas sahtli ja kukkus plaate lappama. Ma eeldasin, et need on seal miski süsteemi järgi aga ilmselt mitte, teisalt sellelt daamilt ei saanudki oodata saksa ordnungit. Ühesõnaga kui ta oli viis minutit suurte ohetega seal lapanud, avaldasin ma arvamust, et seda plaati vist seal pole, mille peale ta üllatavalt krapsaka häälega teatas - jah pole, ju on keegi selle ära võtnud. Lugupeetud Müüja, ma esitan Teid aasta 2009 Eesti parima loogikateo nominendiks! Ja ma lähen sinna poodi ikka tagasi, sest kummalisel kombel see kerge pohhuism mind ei häiri, pole enne häirinud ja ei häiri ka tulevikus. Muidugi ma ei anna pead, et ma nii salliv igal pool oleks. Ma ei tea, mida ma teeks laupäeva hommikul toidupoes, kui müüja peale viit minutit tuhlamist teatab - noormees, siidrit ja õlut ei ole aga meil on uued küpsised just tulnud, sellised mõnusalt pudisevad ja kuivad. Kui tolerantne ma siis oleks?
Homme viskan üles muusikatesti, millest tegelikult kogu see blogindus alguse sai.

shit happens

2009-03-10T20:18:00.002+02:00

Teate küll neid päevi, kohe alguses saad aru, et asjad kisuvad viltu. Mitte kõik aga siiski mõned. Ärkad hommikul üles ja avastad, et omleti tegemiseks pole aega, piirdud paari võileiva ja kohviga ja tormad salli lehvides õue, sest oled autopesu aja kinni pannud. Kohale jõudes selgub, et miski segadus ja sinu aega pole. Samas pole häda, sest saad niisama hea sõbraga lobiseda ja kohvi juua. Next stop - juuksur. Kõik sujub. lahkud rõõmsalt, käid armsa inimesega koos lõunal ja siis lähed tööle. Kusjuures sa tead, et on selline sitt päev aga otsustad saatust narrida ja pargid auto tasulise parkimise alasse, kus Ühisteenuste tondid ikka mõni päev nädalas läbi astuvad. Loomulikult saad parkimistrahvi, samas on sul auto tööpäeva lõpuni pargitud. Tööl olles saad erinevate inimestega suheldes teada, et puhkuse ajal töö tegemine, isegi kui puhkuseraha pole makstud, pole vajalik. Samas, jälle millegi võrra targem ja selle pundiga, mis tööl on, võib ka niisama istuda ja plära panna. Seega jälle nagu hea asi või mis.
Mul on tunne, et mu diagnoos on - lootusetu optimist. Mis antud ajahetkel pole ju üldse halb.

nohu

2009-03-08T19:14:00.000+02:00

Olete ilmselt kasutanud väljendit mingi lihtsa asja kohta - ahh see on ju nohu. Krt lihtsat pole siin midagi, ma ei mõista kuidas ma suudan niipalju tatti toota. Kui selle kusagile saaks maha müüa poleks mul vaja uut tööd otsima hakata. Eesti esimene nohumiljonär - kõlab hästi.

algus

2009-03-07T23:35:00.000+02:00

Ma leidsin netist ühe üsna põneva küsimustiku, mis seotud muusikaga. Tegin selle ära ja varsti jagan siin inimestega. Aga see selleks. Nägin täna ühte semu, kes läheb pikemale reisile, jättis teine eile isegi kontserdil käimata kartes, et saab mõne viiruse külge. Pidid liikvel teised olema. Lobisesime natsa ja siis tuli mulle meelde, et mul kah natsa kurk kähe ja nina umbne. Tegin siis kiirelt minekut, loodetavasti tuleb tal ilus ja haigusevaba reis:D Nüüd püüan alternatiivmeditsiiniga hakkama saada (loe Jägermeister ja küüslauk). Eks hommikuks ole näha mis saanud on.
Täna olen pühendnud tugitoolispordile, elanud kaasa GMP Olympicu volletsikkidele kes lammutasid Peda mutid 3:0 Salestar liiga poolfinaalis ära. Homme taas ja kuna homme on naistepäev, siis ma kaalun võimalust viia vastastele nelgid (seal on prouasid, kes nende lillede ajastust on).
Ja siis loomulikult Ksenia Balta, kuigi ma pean tunnistama, et kergejõustikku polnud plaanis jälgida. Aga kena piiga ja Euroopa meister. Natt soo bääd.
Brasiilias Curitibas on paradiis. Mitte et seal on soe ja naised bikiinides. Sel nädalavahetusel on seal autospordiparadiis. IRC sarja teine etapp ja turismiautode mm-sarja esimene etapp. Naljakas nimi see turismiautod, võiks arvata, et maailma kiiremad perekonnad on oma pereautod kuhjanud asjade ja tomatitaimedega üle ja siis pereema näägutuste saatel peaks pereisa kesklinnast suvilarajooni kimama, kes esimesena jõuab see võitja. Tegelikkus hoopis teine lihtsalt eesti keeles pole sobivamat tõlget leitud ja tegelikult pole vaja ka. Panen siia pildi ka, et asi selgem oleks.

Inglise keeles on see WTCC, ehk World Touring Car Championship. Tänases kvalifikatsioonis tegid Seat'id taas puhta töö haarates esimesed viis kohta, eelmisest aastast on neil individuaalne ja meeskondlik tiitel. Chevy on väljas uue mudeliga Cruze, mis nägi päris hea välja lisaks veel BMW'd ja ülla-ülla Ladad, mis tõsi said pilti ainult siis kui midagi muud näidata polnud või nad rajalt välja lendasid. Eks homsed kaks sõitu näita kas Seat ka mees mehe vastu sama dominantne on.
Eile ja täna oli samas ka IRC rallisarja teine etapp, kus oma üleolekut näitas britt Kris Meeke, keda on tihti võrreldud kadunud Colin McRae'ga. Eks näis mis saab järgmine aasta, kui WRC sarjas saab samuti Super 2000 autodega sõita, praegu tundub, et mõlemad sarjad - ralli mm sari WRC kui ka IRC võitlevad nii tootjate, sõitjate ja loomulikult fännide juurdesaamise nimel. Samas võrrelda raja äärest WRC autot ja Super 2000 autot. Eelistaks siiski esimest aga kuna kulusid peab kärpima siis peab sellest loobuma. Samas b-rühma kadumise järel rääkisid kõik, et nüüd on ralliga kõik, läks aga teisiti.
Aita küll esimeseks korraks, naistepäev kahh juba käes.