Täna sõber Talisega mööda linna ringi sõites lobisesime erinevatel teemadel. Muuhulgas ka sellel teemal, et kui igasugused arengukavad ja muud plaanid teoks saavad, pole paljudes kohtades Eestimaal nendel inimestel kelle majapidamine põlema läheb midagi muud teha kui päästa külmkapist mõned vorstid ja neid siis oma lõõmava eluaseme peal grillida. Päris julm, kuid nii see saab olema. Olen juba ammu mõelnud, et see peab olema ikka tohutu tahtmine aidata/abistada, samal ajal kui kõrgemalt tasemelt sulle sisuliselt näkku irvitatakse. Tõmmatakse pea õlgade vahele ja teenitakse edasi. Mitmel kohal. Pole siis ime, et mõni mees unesegase peaga taksoroolis tulekahju kustutama sõitis. Kuulis raadiost ja lasi vanast harjumusest kohale.Tublid eestlased, vastu ei hakka, võtavad saatuselöögid vastu, töötavad ennast surnuks riskides iga päev oma eluga teisi päästes. Ka neid, kes kusagil kabinettides oma paksu perset kasvatades hauvad säästuplaane kuidas hoida kokku riigiraha ja siis selle sama raha eest endale mõni preemia või uus ametiauto soetada. Kusjuures ma mõtlesin, mida teeks Kreeka päästja, kui ta oleks samas olukorras. Ma kipun arvama, et paneks tule otsa kõigele mis põleb ja mis ei põle, ja sõidaks ise Kreeta saarele seda kaunist tuledemängu vaatama.
Sest jah, asi hakkab varsti siinkandis kummaliseks minema, päästekomandot näeb Eestimaal harvem kui sõnajalaõit jaaniööl. Loomulikult on olemas vabatahtlikud päästjad ja mulle jääb meie riigi tegemistest selline mulje, et see ongi suund. Oma majapidamised, ise vaadake kuidas need ära kustutate. Meie kustutame suuremaid asju ja "vaeste" riikide võlga. Olen rääkinud Eesti nn esivabatahtliku Rait Killandiga. Mees teeb asja hingega, muretseb selle eest, et vabatahtlikud oleks tasemel ja et nad saaks oma tööga hakkama. Saavadki ja on sama tublid kui kutselised päästjad. Kuid oleme ausad, paljudes riikides kuuluks need masinad, millega osad vabatahtlikud välja sõidavad peaks kuuluma teenitult muuseumi. Aga mehed putitavad need üles ja teevad tööd. Uskumatu.
Mis edasi? Vabatahtlikud pritsimehed meil on. Samas kannataks kokku tõmmata ka kiirabi pealt. Vabatahtlikud meedikud kõlab hästi. Nipet-näpet asjad selgeks. Kui juba nööpi oskad pükstele ette ajada, siis mõni häda on see haav kinni õmmelda. Ja kui ei oska kinni õmmelda, siis õmbled keha külge kolm nööpi, teed nööpaugud ja saab ikka haava kinni. Paanikasse ei saa minna ja tuleb olla loominguline. Teeleht haava peale ja ongi asi korras.
Ja siis veel see halenaljakas lugu, et kõik päästekopterid on korraga rivist väljas. Õnneks polnud neid vaja. BNS'i juht Ainar Ruussaar säras Keskpäevatunnis ideega kasutada sellistel juhtudel näiteks erakoptereid. Muidu pole nagu viga, kuid kas mitte päästekopter ei peaks olema spets varustusega? Ei aita kui haarad kaasa esmaabipaki auto pagasnikust ja jupi nööri, et keegi merest välja tõmmata. Ja kui väga te sooviks lennata kopteriga, mille roolis üks neljast Sõnajalast? Pisut laule jumalast äkki viimsele teekonnale? "Oi tegelikult pole hullu, see lahtine peahaav, infarkt ja mõlema jala luumurrud polegi nii hullud. Ma rooman siit kilomeetri kaugusele randa ja ujun Ruhnust Kuressaarde," oleks normaalse inimese vastus sellisel juhul.
Ma tahaks oma elu usaldada siiski nende inimeste kätte, kes on selleks saanud vastava hariduse/koolituse. Kuid asi liigub selle poole, et selleks pean ma kõigepealt minema Soome ja siis mõnest polikliinikust arsti või ehitusplatsilt päästja üles otsima.
0 comments:
Post a Comment