Kas on tuttav tunne, kus sa oled sammu võrra kõigest ees. Mul eile oli. Kirjutasin just blogisse loo Toyota naasemisest sportautode maailma ja Mitsubishi EVO hülgamise plaanidest. Viimase põhjuseks siis üleminek elektriautodele. Peale publish post nupu vajutamist nägin facebookis oma reformsõpru rõõmustamas poolesaja Mitsu elektripunni Eestisse tuleku üle. Mida kuradit. Kas võime öelda, et Ansip ja Co olidki need, kes andsid legendaarsele EVO'le viimase surmahoobi? Võib-olla, me ei tea seda. Me ei tea, kas kusagil Jaapanis löödi kokku sakeklaase, rõõmustamaks selle üle et neil õnnestus smuugeldada kusagile Eestisse poolsada iMievi. Eks eestlased ole harjunud sellega, et me peame midagi katsetama, kõigepealt kommunism/sotsialism, siis isemajandamine ja perestroika ja nüüd siis elektriautod. Tegelikult peavad sotsiaaltöötajad õnnelikud olema, et meie suusalembene valitsus neile saastekvootide eest suuski vahetuskaubana ei hankinud. Koos üleriigilise määrmisvõrguga.
Teisalt kõlas sealtsamast Jaapanist, kus sakeklaase kõlistati ettevaatlike sõnumeid, et päris nii ka ikka ei ole et EVO kohe maamuna pealt kaob. Tegelikult ongi mul siin üleskutse Mitsubishi bossidele: kuna meie väike ja tubli riik võttis endale kanda teie maailmaparanamise ja päästmise idee laiema tutvustamise, siis paluks edaspidi jätkata Mitsubishi Lancer EVO tootmist. Ainult Eesti turule.
Aga mõni rida ka sellest iMievist siis ka. Ega ilmselt tal suurt häda pole, teeb oma töö ära, kriitikute hinnanguid lugedes oleks muidugi Eesti tingimustes sobiv variant sotsiaaltöötajatele õhu ja armastusega sõitev Hummer, millega jõuaks iga vanainimeseni ja kellele saaks otse paagist elurõõmu morsiklaasi kallata. Kuku raadios teemal sõna võtnud Aivar Riisalu oli ka erakonnale kohaselt virisev, tema ideaal oleks ilmselt oma vanasõidukite park sotsiaalministeeriumile välja rentida. Vanainimese juurde peab ju ikka vana autoga minema.
Mis minu jaoks kõige kummalisem on, on see, et iMievi puhul ei suuda keegi öelda selle punni konkreetset hinda. Me ostame või vahetame riigi tasemel pooltuhat autot ja keegi ei suuda öelda, mis selle hind on. Isegi Silberauto tähtsuselt teine jumal Üllar Born hämab, öeldes, et tavainimene seda 200 000-300 000 eesti krooniga kätte ei saa. Mis nagu viitaks sellele, et riik sai nad selle hinnaga kätte. Uurides mujal maailmas ja ka meil tehtud arvustusi selle auto osas, võiks võtta letihinnaks ca 25 000-30 000 eurot.
Nüüd tulebki üks mõjuv põhjus, miks ei peaks tervelt mõtlev inimene seda imelooma ostma. Jah, tema ülalpidamiskulud on väikesed, öine akude täitmine maksab väidetavalt ca 2 euri. Ja kui te millegile väga otsa ei sõida, on jooksvad kulud rehvid ja peale 150 000-200 000 kilomeetrit akude vahetus. Mille hinda jälle keegi ei tea. Nimelt jäi kusagilt silma, et Mitsubishi suurendab lähiajal iMievi tootmismahtu ja selle hind võib kukkuda kolmandiku või lausa poole võrra. Loogiline, sest suuremad arenduskulud on tehtud ja tulevikus maksavadki elektriautod kõvasti vähem. Eesti valitsus on lubanud toetada esimest 500 elektriauto ostjat, kuni poole hinnasumma ulatuses. See kõik on tore, kuid võtke elektriautot kui arvutit, mis kolme aasta pärast on lootusetult vananenud ja kaotanud igasuguse võime hinda hoida. Ja mis tehakse vanade läpakatega? Mõni üritab müüa, et saadud raha eest saaks sõpradele baaris mõned õlled osta, mõni jätab lapsele mänguasjaks, mõni paneb kapi otsa tolmu koguma.
Ja ei päästa siin isegi maagline i, mis paneks võib-olla mõne tehnikakauge inimese arvama, et seda saab mingil viisil paaritada iPhone'i või iPadiga. Sest kõlaks ju ilusasti: sõitsin hommikul iMieviga last kooli viima, iPodist kõlas mõnus muusika, ajasin iPhone'iga tööjuttu ja laps mängis tagaistmel iPadiga.
0 comments:
Post a Comment