Ma olen oma juurtelt nõukogude inimene. Tegelikult kui aus olla, siis nõukogude aja laps. See tähendab seda, et ma tean, misasi on järjekord. Kümnest inimesest koosnev järjekord ükskõik millises meie supermarketis, kus 24 kassast töötab seitse, pole järjekord. See on sulle avanenud võimalus lugeda läbi lehed, mis kassade juurde pandud. Selle jaoks nad ju on seal? Üks õige järjekord on ikka hoopis teine teema. Paremal juhul suudab kunagisega kandideerida lasteaia järjekord, kuhu sa paned oma lapse samal hetkel kui parema käega nabanööri läbi lõikad. Üks õige järjekord on ikka selline, kus sotsialiseerutakse, saadakse tuttavaks. Mõnes mõttes nagu Facebook tänapäeval. Ainult et, siis oli kaugemal terendamas mingi kaugem ja ihaldatum eesmärk kui mingi lehma tagaajamine kusagil virtuaalfarmis.
Sa olid kõige nimel järjekorras: autoostuluba, kodune telefon, tuusik sanatooriumisse või puhkebaasi kaunis kohas. Mina mäletan oma kogemustest järjekorda praegusel Gonsiori tänaval, et saada osta pikka saia. Kurat, mis meil mõttes oli? Ma olen seisnud Õismäe-2 nimelise toidupoe korvijärjekorras, et pääseda poodi asju ostma. Neid väheseid mis seal oli. Ma olen käinud öösel teatmeteose ENEKE järjekorras. See oli meeldiv perekondlik sündmus, kus seisti vaheaegadega. Abiks oli ka sugulane Saaremaalt. Kilomeetrite pikkused bensiinijärjekorrad, kuhu mindi ööpäevaks või kauemaks...olid ajad olid järjekorrad.
Tänasel päeval mõtled, et see on ju kõik möödas. Poes on kärusid ja korve nii et tapab. Bensiin on nii kallis, et neid väheseid, kes seda ostavad vaadatakse kadedusega ja tehakse pilti. Hiljem saab õhtusöögil näidata pilti rikkurist. Ja saia saame osta igasugust, lühikest ja pikka, seemnetega ja ilma. Elu on lill.
Aga ei ole. Kui jutuks tulevad Linnateatri piletid, on kõik taas endine. Tõsi, võitlusvahendid on pisut muutunud, kuid iga kuu esimesel kuupäeval ilmuvad juba varajastel hommikutundidel Linnateatri kassa juurde esimesed inimesed, kes tahavad järgmisel kuul teatrisse minna.Piletid tulevad müüki kell 11 hommikul. Kuid tänu Linnateatri kassas olevale arvutile, mis tuli sinna majja koos Elmo Nüganeniga, on selge eelis neil, kes ostavad pileteid internetist. Veerand tunniga on Linnateatri järgmise kuu etenduste piletitest alles vaid riismed.
Täna oli see päev, mil ma asusin võitlema oma paljude konkurentidega. Ma olen veendunud, et isegi Erki Nool ei valmistunud oma võistlusteks nii põhjalikult kui mina täna hommikul piletiostuks. Juba eile õhtul vaatasime kindlalt veel korra üle, mis näidendid, mis kuupäeval jne. Täna hommikul tõusin nagu ikka, umbes 9 ajal. Tulin alla, lugesin lehte ja jõin kohvi. Püüdsin olla võimalikult rahulik. Kuid kella 10.30 paiku hakkas sisse tulema väike närv. Kontrollisin üle oma Piletilevi koodid, mängisin läbi stsenaariumi, kuidas asjad hakkavad jooksma, kui kell kukub. ID-kaart töötas, back-up netipanka pääsuks oli mobiil-ID. Proovisin ära, sain sisse nii Piletilevisse kui panka. Aeg tiksus, pulss tõusis. Kell 10.55 olin täies valmiduses, sisse logitud. Kell 11.00 vajutasin soovitud etendusele. Edasi nupule OSTA, siis kiirelt kinnitad palju pileteid. Siis uuesti tagasi kava juurde, sest kui juba siis juba. Alla kahe etenduse pole mõtet jamama hakata. Esimene tagasilöök. Olen internetis ootereziimil.Server on üle koormatud. Silme ees jooksevad kõik need inimesed, kes minu piletid sellel hetkel ära ostavad. Irooniliselt ripub ootereziimi kirja alla lause: "Kui oodates on igav, proovi kokku panna seda puzzlet siin." Ega ma loll ei ole, mind sellise trikiga ei püüa. Lõpuks pääsen taas löögile. Loomulikult, vahepeal on hagijad selle etenduse piletitest üle käinud. Õnneks suudan kiirelt üsna head kohad kinni panna. Edasi panka, uhh, õnneks kõik toimib. Raha makstud, e-mail postkastis ja kell 11.05 prindin uhkelt välja oma sebrapiletid. Mission completed!
Riputasin need üles koridoris olevale teadetetahvlile. Et inimesed, kes külla tulevad ka näeks. Meil on piletid Linnateatrisse. Mõtlesin isegi maja välisseina külge need panna. Sest see võrdub enam-vähem sellega, kui sul seisab hoovis S500 uus Mersu.
0 comments:
Post a Comment