öö Monikaga

See, et ma asutuse jõulupeole autoga läksin jättis kolleegidele omapärase mulje. Kes imestas, kes vangutas pead ja kes ei saanud aru. Need viimased olid ilmselt alustanud varakult. Kuidas siis nii, tööandja käristab, laseme mõnuga. Tegelik põhjus peitub paljude jaoks hoopis kummalises põhjuses. Monika. Jah, tema on põhjus, miks ma tulin autoga ja peolt lahkudes veetsin tunni temaga, vaadates huviga, mis tal mulle pakkuda on. Ja pakkuda oli kuhjaga, lausa hangedega. Sest see, et ma tahtsin sellise ilmaga ise autoga sõita ütleb mu kohta paljugi. Lisaks talvesõidu rõõmudele on sellel ka oma praktiline külg. Täna öösel taksot saada? Ütleks et üsna võimatu. Ja kas ma tahan siis lasta ennast koju sõidutada mingil suvalisel jorsil, kes laseb viiendat talve oma protinaeltega, mõeldes ahh küll hakkama saab. Muhvigi, lükka ise oma Saksamaa au ja uhkus hangest välja, sest sinna sa satud enivei.
Mulle meeldivad ekstreemsed olud. Ilmselt võiks ma olla see CNN reporter, kes kusagilt tormi südamest intervjuud annab. Karjub meeletult, kuid midagi kuulda ei ole ja inimesed vaimustuvad rohkem mööda lendavatest lehmadest.
Ja nii ma otsustasingi teha enne kojutulekut väikese ringi linna peal. Nägemaks mis olukord on. Olukord oli...muljetavaldav. Esimese koomilise asjana jäi silma vanalinna sõiduteede piinlik lakkumine hooldusfirma poolt. Nagu oleks meeletut liiklust sinna oodata. Lepime kokku, need kes vanalinna neljapäeva öösel tulnud on, on selles ise süüdi. Ah et vanalinna elanikud ei pääse välja? Eelmine talv juba õpetas, et sellisteks puhkudeks võiks olla inimestel lumesaan varutud. Jõudsid vanalinna korteri osta, jõuad saani ka osta. Loomulikult on jalakäijad ja selles osas oli üsna elav näide. Noormees, tennised jalas tõttas jooksujalu traktorist mööda ja kukkus sügavas lumes. Oleks oodanud, oleks püsti jäänud.
Kesklinn oli enam vähem okoo. Vähemalt mulle. Kadriorg hakkas juba keerulisemaks kiskuma ja kui jõudsin Russalka juurde, oli asi mere pealt tuleva tuule tõttu üsna ekstreem. Ma ei mäleta, et ma oleks Tallinna linnas sõitnud nähtavusega 5-10 meetrit enda ette. Tee ise oli ka nii nagu oli. Mis tekitas küsimuse, miks peaks pealinna ühel olulisel magistraalil auto kinni jääma. Just, oli ka selliseid, kahjuks aidata ei saanud, sest kedagi auto juures polnud. Teate neid korrusmaju Pirita tee ääres. Kallid ja ekslusiivsed korterid. Kuid kui sa oled selle omanik ja tulid neljapäeva öösel autoga linna pealt, siis pole vahet. Tõenäoliselt kööktoa omanik Kalamajas pääses koju, eelpoolmainitud kodanik aga mitte. Kõrvalteedel olid sisuliselt auto kõrgused hanged.
Tulles linna tagasi, nägin seltskonda sahamehi, läksid Pirita poole. Ilmselt kedagi kallisse kortermajja päästma.
Ei, päris sheff ilm. Korralik ekstreem. Ja tegelikult kannatas sõita küll. Samas neile, kellel tavalisel siledal asfaldil sõit piisavalt ekstreem on ja kes ennast ilmateadet vaatamata kaineks rooliks lubasid võis see olla elu kõige hullem öö. Peale valimisööd, kui Keskerakond Tallinnas võimule tuli. See oli kole öö, see tuleks leinaööks kuulutada.
Jõudsin koju, viskasin pisut lund hoovist eest ära, et hommikul teistel pereliikmetel oleks mingigi võimalus välja pääseda, tegin tassi teed ja kirjutasin pisut. Kui te seda reede hommikul loete, olete ilmselt maruvihased igasugu ummikute, lumehangede, lollide juhtide ja Monika peale, mistõttu jäite tööle hiljaks. Ärge muretsega tee pole ainsad. Tallinnlased kiruvad Savisaart, pärnakad vanast harjumusest Viisitamme, tartlased Tartu vaimu ja BC Kalev/Cramot ja kõigil hakkab parem. Meeldivat päeva!