lumi

Lumega on selline naljakas lugu, et seda on meil siin Eestis alati täiesti vale kogus. No ei saa kohe pihta sellele kogusele, mis oleks õige ja mis veaks kõigil suu kõrvuni. Kord on vähe, siis on jälle liiga palju, siis pole konsistents taas õige. Kogu aeg on üks suur jama. Teisalt ta ühendab inimesi ja annab võimaluse teemal kaasa haukuda. Ka minul. Ma püüan muidugi Tallinna teemast hoiduda, sest mis siin ikka haukuda. Miks? Et ei tekiks jaakjuskestumist. Mäletate, oli kunagi selline noor ja vihane mees, sots, kes paukus iga asja peale mis linnas tehti. Tihti oli see muidugi lahmimine, kuid mees tegutses. Tema blogi oli nii plahvatusohtlik, et kui see arvutis lahti oli, ei tohtinud tikku tõmmata. Mis seal tänasel päeval üleval on? Selles blogis on samapalju jõudu kui India autos Tata Nana.
Lume ümber aga möll käib. Poliitikud pillavad lause või paar, ajakirjanikud kruvivad sellele vunki juurde ja rahvas kuulab-loeb-vaatab ammulisui, võttes kõike absoluutse tõena. Nii jõuamegi selleni, et Pomerantsilt nõutakse tagasiastumist (no ma palun, kas annab veel midagi lolli välja mõelda), ujumisliidu president sõimab Pomerantsi, öeldes, et see ajab hülgemöla jne jne. Tegelikult liigitaks ma suurema osa sellest mürast, mis lume ümber tiirleb hülgemölaks. Sest see on seda. Nii nagu puhuti meedia poolt suureks seagripi juhtum, kus kulutati suured summad vaktsiini peale, millega vaktsineeriti hiljem seestpoolt prügikaste, on ka see juhtum suureks puhutud.
Ma võtan siinkohal mütsi maha maainimeste ees, kelle kurtmist ma pole kuulnud. Loomulikult võib põhjus olla selles, et neil pole elektrit ja nende häält pole sügavast hangest kuulda. Kuid pigem ma arvan, et asi on muus. Need on inimesed, kes elavad looduse keskel ja teavad, et aeg-ajalt näitab loodus hambaid. Ja et sellega pole vaja meeleheitlikult võitlema hakata. Neil on varutud süüa-juua, suuremad majapidamised on varustet generaatoriga, mille abil saab vajalikud toimetused ära teha. Detsembris ikka aeg-ajalt sajab lumi maha, nad teavad seda. Ja nad ei kipu linna minema. Ajavad vaikselt oma asja ja püüavad talve nautida. Võib-olla on see linnamehe pisut liiga ideaalne arusaam nendest asjadest, kuid ma usun, et ma ei eksi.
Ja selle kõige taustal loen ma korvpallitreener Üllar Kerde arvamust, et ta on Eesti riigis pettunud. Mnjah. Mõneti ma saan Kerdest aru, kui sa ikka päevast päeva pead endast kaks meetrit pikemate meestega trennis maadlema, siis tekib alaväärsuskompleks küll. Tahad ka millegiga silma paista. Treenerina on tal selleks hea võimalus, juhendada oma meeskonda nii, et see tooks au ja kuulsust. Ka treenerile. Kuid Kerde saab oma "pagunid" teistmoodi. Virisedes. Kogu aeg on tal mingi häda. Nüüd on tema auto jumal teab mitu päeva lumevangis ja pidi ise ka 16 tundi autos olema. Tegelikult ongi see maailmalõpp härra Kerde. On kummaline, et valitsus ei kutsunud kokku kriisikomisjoni, et Kerde auto välja kaevata. Kuule napoleon, kui kolmekuune imikuga perekond suutis Padaorus hakkama saada ilma virinata ja 20 tundi autos veetnud famiilija Maltis suutis asja juures säilitada positiivsuse (see polnud mingi näitemäng, see ongi positiivne perekond võin omast kogemusest öelda), siis küsin ma täiesti põhjendatult Kerdelt: "Mis sul viga on?"
Aga üks keskpärane treener ei suuda ära rikkuda korralikku talve. Talv peabki lumine olema, sellise mõnusa külmaga. Ja oma väikeste kiiksudega nagu lumetorm ja kõrged hanged. Looduse vastu ei pea ja tihtipeale ei saagi. Isegi mitte suure sahaga.