Läheb mööda ilmselt paar nädalat või äkki isegi rohkem ja on taas üks legendaarne Tallinna vaatamisväärsus läinud kaduva teed. Kahjuks ei ole see Tallinna TV, augud teedes või lennukalt idiootne linnavalitsemise masinavärk. Seda sitta ei saa minema isegi Torusiil, Cillit Bangist rääkimata. Kahjuks kaob üks lühikese ajaga legendaarsesse staatusesse tõusnud puhvet, kus iga enesest lugu pidav ja Tallinna ööelus surfanud inimene käinud on. Tommi Grill Lõunakeskuses, mis lammutatakse maha ja mille asemele kerkib miski statistikaga tegelev asutus. Ühesõnaga igav maja igavate inimestega, mis ei vii mingil viisil edasi seal seni tegutsenud Tommi Grilli aurat. Ma ei oskagi öelda, kas mul on väga kahju, et sealne Tommi Grill ära kaob. Pigem paneb see mind mõtlema sellele, et ahjaa, seal sai ikka mitmeid hommikuid veedetud. Sõltumata aastaajast, sõltumata seltskonnast, sõltumata sellest, kas jäid pelmeenikausi ääres tukkuma.
Mis kõik tähendab seda, et Tommi Grillis tuleb enne lammutamist ära käia. Ja puhveti peremehed on ära tabanud nostalgialaksu, mis minusarnastel tüüpidel tuleb ja paisanud ka raadiosse reklaami. Väga õige! Kui juba lõpp, siis selline lõpp, mis ka majandusaasta aruandes positiivselt kajastub.
Jah, sõber Iiu juba Facebook'is mainis, et üle tee pidi uus Tommi Grill tulema. Aga see pole vist päris see, nagu seda pole ka südalinna rajatud uus Tommi Grill. Samas, äkki uus on nagu vana. Tõstetakse kogukrempliga praegune puhvet uude kesta ja asi ants. Palkmajad vahetavad riike ja suuri majasid liigutatakse, häda see puhvet siis üle tee uude korterisse viia.
Kuid ma siiski olen pigem seda meelt, et mingi seltskonna jaoks pole uus siiski vana hea. Ja Lõunakeskuse Tommi Grill läheb kadunud puhvetite paradiisi, kus on ees ootamas Piraat, Ruby Tuesday, Korea Karaoke ja paljud teised. Ja neisse pääsemiseks peab ennast surnuks jooma, milles eestlased viimase statistika kohaselt üsna osavad on.
Thursday, May 17, 2012
Monday, May 14, 2012
ajuvabadus rattasadulas
Mulle meeldib rattaga sõita. Sellel aastal hankisin isegi endale linnaratta, et suvel oleks mõnus mööda linna toimetada. Seni on läinud hästi, korra nädalas vähemalt teen nö rattapäeva linnas. Ei saa salata, et olen rattaga üsna palju kukkunud. Metsas, asfaldil, sõitnud läbi panoraamklaasi, mind õn õmmeldud ja rangluud paika pandud. Ainuke asi, mis pole kannatada saanud on olnud pea. Põhjus imelihtne, mul on olnud kiiver peas. Ma olen võtnud kiivri küljest kivikesi, mis oleks võinud olla minu peas jne. Ühesõnaga, mulle on katse eksituse meetodil selgeks saanud, et rattaga sõites on kiiver must have asi. Eestis kindlasti. Ma olen ka oma kaheaastasele pojale selgeks teinud, et jooksurattaga ilma kiivrita ei sõida. Tarkade inimeste laps saab hästi aru ja laseb kenasti kiivri pähe panna. Pikemalt jahumata ütlen, et kellel mõistus peas, see paneb rattaga sõites kiivri pähe. Kes aga arvab, et kiiver rikub soengut või ei sobi outfitiga, siis andke minna! Lõhkine pea sobib teile hästi ja matuseid saab ka kinnise kirstuga teha.
Täna vaadates Ringvaadet mõtlesin, et mis pagana pärast on vaja üldse mingeid kampaaniaid teha. Saates oli lõik kus toimetajad sõitsid ratastega kuhugi ja rääkisid siis oma seiklustest rattasadulas. Tore oli näha, et osad ratturid sõitsid kiivriga, samas kui teised taas mitte. Ju siis on nad omad valikud ära teinud, kellel läheb ajusid vaja kellel mitte. Lihtsalt ma oma peaga siin mõtlen, et äkki võiks läbi teleri edastada sõnumit, et rattaga sõites võiks kiiver peas olla. Pole ju raske.
Homme tõotab tulla ilus päev, minu jaoks tähendab see minekut rattaga linna. Kiiver peas. Olen oma valiku teinud.
Monday, December 12, 2011
ja nii me koolitame keskkonda säästvaid mõrvareid
Haapsalu. Olen just maja uksest välja astunud ja panen oma pisipoega vankrisse, et minna mõnusale jalutuskäigule. Korraga näen silmanurgast, et mingi pisike Peugeoti punn pressib minust mööda nii, et lapsevankri ja auto vahele jäi pisut õhku, ei enamat. No kurat, autodele on pandud ju rool, mida kasutades ei pea oma prantsuse peldikut vastu jalakäijat puhtaks pühkima. Veel suurem oli minu imestus, kui nägin, et tegu oli õppeautoga. Ma ei tea, kas oli õppur ehmatunud/erutatud sellest, et sõiduõpetaja tal kätt põlvel hoidis, või midagi muud. Aga ilmselgelt oli antud talle siht, püsi oma teepoolel mis iganes ka juhtub.
Ma olen suutnud peaaegu alati suhtuda õppesõidu tegijatesse mõistlikult. Sest kus sa siis ikka õpid kui mitte liikluses.
Ja siin minu positiivsus ka lõppeb. Vaadates neid õppureid, kes piinliku täpsusega oma pöördeid ja ringteid 30 kilomeetrit tunnis nühivad ja siis oma eksami ära teevad ning liiklusesse suunduvad, tuleb mul peale hirm. Uurisin pisut autokoolide õppekavasid ja sain aru, et just sellistel ühesuunalistel tänavatel ja reguleerimata ristmikel suurem osa ajast ka veedetakse. Ja siis ollakse valmis, et sukelduda Tallinn-Tartu maanteele 90 kilomeetrit tunnis sõitma....Kas juba saate aru kuhu ma sihin? Väga paljude maanteel toimunud kas fataalsete tagajärgede või raskete vigastustega lõppenud õnnetuste põhjustajaks on noored, koolipingist tulnud juhid.
Ma ei hakka siin numbrid ritta seadma, piisab lihtsast võrdlusest. Palju te näete õppesõidu autosid linnavahel ja palju maanteel. Oma kogemusest ütlen, et see suhe on räigelt linnasõidu poole kaldu. Load saab inimene, kellel tegelikult pole päris täpset arusaama, mida sõit suurel kiirusel maanteel endast kujutab, kuidas auto seal käitub, muidas mööda sõita jne. Lisame veel juurde ekstreemesed tingimused nagu seda on pime ja vihmane maantee sügisel, talvine sõit jne. Jah, kõik need asjad on õppekavas sees, kuid seda on väga vähe, mõned korrad maanteel, tunnike pimedasõitu ja olekski nagu kõik. Ei tekita nagu väga kindlust igapäevasele liiklejale, kes väga tihedalt maanteel sõidab.
Lisaks kõigele muule, võiks lasta juhiloa taotlejatel proovida sõita sügavasse lumehange ja siis sealt väljasõitu või kaevamist harjutada, proovida pukseerida ja olla pukseeritava auto juht, lasta vahetada ratast jne. Autojuhi elus on muudki kui parema käe reegel, ringteed, reguleerimata ristmikud ja ühesuunalised tänavad. Vähem näpuga paberis järje ajamist ja rohkem elu!
Ma olen suutnud peaaegu alati suhtuda õppesõidu tegijatesse mõistlikult. Sest kus sa siis ikka õpid kui mitte liikluses.
Ja siin minu positiivsus ka lõppeb. Vaadates neid õppureid, kes piinliku täpsusega oma pöördeid ja ringteid 30 kilomeetrit tunnis nühivad ja siis oma eksami ära teevad ning liiklusesse suunduvad, tuleb mul peale hirm. Uurisin pisut autokoolide õppekavasid ja sain aru, et just sellistel ühesuunalistel tänavatel ja reguleerimata ristmikel suurem osa ajast ka veedetakse. Ja siis ollakse valmis, et sukelduda Tallinn-Tartu maanteele 90 kilomeetrit tunnis sõitma....Kas juba saate aru kuhu ma sihin? Väga paljude maanteel toimunud kas fataalsete tagajärgede või raskete vigastustega lõppenud õnnetuste põhjustajaks on noored, koolipingist tulnud juhid.
Ma ei hakka siin numbrid ritta seadma, piisab lihtsast võrdlusest. Palju te näete õppesõidu autosid linnavahel ja palju maanteel. Oma kogemusest ütlen, et see suhe on räigelt linnasõidu poole kaldu. Load saab inimene, kellel tegelikult pole päris täpset arusaama, mida sõit suurel kiirusel maanteel endast kujutab, kuidas auto seal käitub, muidas mööda sõita jne. Lisame veel juurde ekstreemesed tingimused nagu seda on pime ja vihmane maantee sügisel, talvine sõit jne. Jah, kõik need asjad on õppekavas sees, kuid seda on väga vähe, mõned korrad maanteel, tunnike pimedasõitu ja olekski nagu kõik. Ei tekita nagu väga kindlust igapäevasele liiklejale, kes väga tihedalt maanteel sõidab.
Lisaks kõigele muule, võiks lasta juhiloa taotlejatel proovida sõita sügavasse lumehange ja siis sealt väljasõitu või kaevamist harjutada, proovida pukseerida ja olla pukseeritava auto juht, lasta vahetada ratast jne. Autojuhi elus on muudki kui parema käe reegel, ringteed, reguleerimata ristmikud ja ühesuunalised tänavad. Vähem näpuga paberis järje ajamist ja rohkem elu!
Saturday, October 29, 2011
see pole võimalik, ma olen Noolega ühel meelel
Mõnikord kohe on nii, et hommik on ilus. Oled maganud tubli 8-9 tundi, päike paistab, teed kohvi, tood lähedalolevast pagariärist saiad-pirukad ja naudid seda kõike koos perega. Mõnus. Ja siis teed arvuti lahti ja ohh imet, elu läheb veel ilusamaks. Ma olen ilmselt täna hommikul esimest korda elus Erki Noolega ühel meelel. Tegelikult ikka vist teist korda, esimene kord oli siis, kui ta ei astunud Sydneys kettaheiteringi ääre peale. Sellega mitte nõustumine võrdubEestis samaga kui USA lõunaosariikides geibaari avada. Pikk ja valulik surm.
Täna hommikul loen aga seda, et Noole sõnul on riigikogus loodud jalgpalli toetusgrupp tobe. Tsiteerin: "Siis, kui Eesti koondis neli mängu tappa sai ja tõesti toetust vajas, polnud toetajaid kusagil. Kui ollakse tõesti fännid, siis võib ju astuda Jalgpallihaigla ridadesse," räägib Nool Õhtulehe veergudel. Kurat kui õige! Nagu ma aru saan, on olemas Riigikogus spordi toetusrühm, kuhu alla siis võiks need samad kodanikud kuuluda.
Mis tegelikult viib mind edasi hoopis laiemale teemale. Mis on nende toetusrühmade eesmärk ja mõte. Vabandage mu eelarvamustega mõttemaailma, mida riigikogu osas on kujundanud näiteks Majoneesi-Jaan, Takso-Evelin ja teised riigirahaga nihverdajad. Kas jalgpalli toetusrühma eesmärk on saada tasuta pileteid Eesti-Iirimaa mängule, pidi see ju kohalik valuuta olema? Soov minna välislähetusse Meistrite Liiga finaali
vaatama? Või on tegemist hoopis üllamate eesmärkidega nagu näiteks noortespordi toetamine ja sellele raha
leidmine. Sel juhul jagan mõtet herr Noolega, et kauss ei tohiks olla kaldu ainult ühe ala poole.
Loomulikult olen ma nüüd jalkafännide seas persona non grata ja saame ilmselt koos Ewert Sundja ja Erki Noolega kusagil kangi all peksa. Kindlasti räägib minus kadedus, sest mootorispordi toetusrühma ei ole ju. Kuigi võiks, sest vaadake, ka sellel alal läheb hästi. Ja loomulikult ei saa neid alasid maailmas tuntuselt jalgpalliga võrrelda, mis on vaieldamatult suur, kui mitte suurim.
Vaatasin kiirelt üle riigikogu toetusrühmad ja üldiselt tundub asi üsna mõistlik olevat, need leiab aadressilt http://www.riigikogu.ee/index.php?id=31534 Samas on olemas näiteks Kasakate toetusrühm, koosseisus: esimees: Viktor Vassiljev, liikmed: Deniss Boroditš, Kalev Kallo, Valeri Korb, Heimar Lenk, Aivar Riisalu, Vladimir Velman, Peeter Võsa, mis tundub üsna lõbus kamp olevat, mida iganes nad ka teevad.
Mis omakorda paneb mind tõmbama paralleeli riigikogu ja Facebooki vahel. Tõsi, ühte saab sisse igaüks, teise priviligeeritud 101. Nii nagu Facebook'is saab teha toetuslehekülgi, saab riigikogus teha toetusgruppe. Ja tundub, et mida aeg edasi, seda rohkem hakkame nägema selliseid, pisut kummalisi toetusgruppe. Samas peavad riigikogu liikmed tunnistama, et mitmed võimalikud variandid on maha magatud. Toon näited: Andrus Veerpalu toetusrühm, Eurovisiooni toetusrühm (peale Everybody võitu), Getter Jaani toetusrühm (peale Superstaarist väljalangemist ja nüüd taas aktuaalne Tantsud Tähtedega ajal), Liibanoni ratturite toetusrühm, Riigikogu puhveti toetusrühm jne.
Ja nüüd ma lausa tahan kahekordselt, et Eesti jõuaks EM-finaali. Sest mind huvitab, kuidas Jalgpalli Toetusrühm siis käituma hakkab. Nagu mulle vutifoorumitest silma jäi, on selle 33 liikmele üsna suured ootused seoses Eesti jalgpalli tulevikuga seatud. Ütleme nii, et Pohlak on jumal ja nemad tema maapealsed esindajad.
Ning loomulikult toon ära ka nende 33 inimese nimed, keda saate nüüd igal koondisemängul ja paljudel Eesti meistriliiga mängudel kaasa elamas näha. Head jalgpallisõbrad, te saate nende poole oma muredega pöörduda ja ETV'l on olemas 33 potensiaalset kaaskommentaatorit haaravatele koondisemängudele.
Täna hommikul loen aga seda, et Noole sõnul on riigikogus loodud jalgpalli toetusgrupp tobe. Tsiteerin: "Siis, kui Eesti koondis neli mängu tappa sai ja tõesti toetust vajas, polnud toetajaid kusagil. Kui ollakse tõesti fännid, siis võib ju astuda Jalgpallihaigla ridadesse," räägib Nool Õhtulehe veergudel. Kurat kui õige! Nagu ma aru saan, on olemas Riigikogus spordi toetusrühm, kuhu alla siis võiks need samad kodanikud kuuluda.
Mis tegelikult viib mind edasi hoopis laiemale teemale. Mis on nende toetusrühmade eesmärk ja mõte. Vabandage mu eelarvamustega mõttemaailma, mida riigikogu osas on kujundanud näiteks Majoneesi-Jaan, Takso-Evelin ja teised riigirahaga nihverdajad. Kas jalgpalli toetusrühma eesmärk on saada tasuta pileteid Eesti-Iirimaa mängule, pidi see ju kohalik valuuta olema? Soov minna välislähetusse Meistrite Liiga finaali
vaatama? Või on tegemist hoopis üllamate eesmärkidega nagu näiteks noortespordi toetamine ja sellele raha
leidmine. Sel juhul jagan mõtet herr Noolega, et kauss ei tohiks olla kaldu ainult ühe ala poole.
Loomulikult olen ma nüüd jalkafännide seas persona non grata ja saame ilmselt koos Ewert Sundja ja Erki Noolega kusagil kangi all peksa. Kindlasti räägib minus kadedus, sest mootorispordi toetusrühma ei ole ju. Kuigi võiks, sest vaadake, ka sellel alal läheb hästi. Ja loomulikult ei saa neid alasid maailmas tuntuselt jalgpalliga võrrelda, mis on vaieldamatult suur, kui mitte suurim.
Vaatasin kiirelt üle riigikogu toetusrühmad ja üldiselt tundub asi üsna mõistlik olevat, need leiab aadressilt http://www.riigikogu.ee/index.php?id=31534 Samas on olemas näiteks Kasakate toetusrühm, koosseisus: esimees: Viktor Vassiljev, liikmed: Deniss Boroditš, Kalev Kallo, Valeri Korb, Heimar Lenk, Aivar Riisalu, Vladimir Velman, Peeter Võsa, mis tundub üsna lõbus kamp olevat, mida iganes nad ka teevad.
Mis omakorda paneb mind tõmbama paralleeli riigikogu ja Facebooki vahel. Tõsi, ühte saab sisse igaüks, teise priviligeeritud 101. Nii nagu Facebook'is saab teha toetuslehekülgi, saab riigikogus teha toetusgruppe. Ja tundub, et mida aeg edasi, seda rohkem hakkame nägema selliseid, pisut kummalisi toetusgruppe. Samas peavad riigikogu liikmed tunnistama, et mitmed võimalikud variandid on maha magatud. Toon näited: Andrus Veerpalu toetusrühm, Eurovisiooni toetusrühm (peale Everybody võitu), Getter Jaani toetusrühm (peale Superstaarist väljalangemist ja nüüd taas aktuaalne Tantsud Tähtedega ajal), Liibanoni ratturite toetusrühm, Riigikogu puhveti toetusrühm jne.
Ja nüüd ma lausa tahan kahekordselt, et Eesti jõuaks EM-finaali. Sest mind huvitab, kuidas Jalgpalli Toetusrühm siis käituma hakkab. Nagu mulle vutifoorumitest silma jäi, on selle 33 liikmele üsna suured ootused seoses Eesti jalgpalli tulevikuga seatud. Ütleme nii, et Pohlak on jumal ja nemad tema maapealsed esindajad.
Ning loomulikult toon ära ka nende 33 inimese nimed, keda saate nüüd igal koondisemängul ja paljudel Eesti meistriliiga mängudel kaasa elamas näha. Head jalgpallisõbrad, te saate nende poole oma muredega pöörduda ja ETV'l on olemas 33 potensiaalset kaaskommentaatorit haaravatele koondisemängudele.
Esimees: Deniss Boroditš
Aseesimees: Lauri Laasi
Liikmed: Andres Anvelt
Eldar Efendijev
Remo Holsmer
Tõnu Juul
Raivo Järvi
Siim Kabrits
Lembit Kaljuvee
Valeri Korb
Kalev Kotkas
Peeter Kreitzberg
Kalvi Kõva
Kalle Laanet
Kajar Lember
Eiki Nestor
Jevgeni Ossinovski
Liisa-Ly Pakosta
Rein Randver
Aivar Riisalu
Karel Rüütli
Indrek Saar
Olga Sõtnik
Tarmo Tamm
Yana Toom
Margus Tsahkna
Marika Tuus-Laul
Rainer Vakra
Rannar Vassiljev
Viktor Vassiljev
Vladimir Velman
Peeter Võsa
Jaan Õunapuu
Thursday, September 1, 2011
kuidas oleks ühe vaba tarkusepäevaga
Ausõna ma ei tea, kas enam saab tervisepäevi võtta. Vist mitte. Mõned ajad tagasi sai. Ja paljud kasutasid neid usinalt. Tervise parandamiseks. Selle tervise, mis eelmisel õhtul saunas, pubis või ööklubis kildudeks purunes. Ühesõnaga pole küsimust, päev läks asja ette ja kasutati sihtotstarbeliselt ära. Üleüldse on vabade päevade teema aeg-ajalt taas orbiidil. Suvel tegi Keskerakond ettepaneku muuta teine ülestõusmispüha riigipühaks. Viga number üks oli see, et selle ettepaneku tegi see erakond, kust pole peale musta masenduse ja haigete netikommentaaride suurt midagi kasulikku tulnud. Oleks selle üles visanud mõni teine seltskond, mine sa tea. Ja samas, kui ususõbrad me siin ikka oleme. Kui palju meist oleks mõtisklenud sellel päeval usuteemadel ja võib-olla ka laiemalt elu üle. Mitte paljud, õige eestlane oleks kas leidnud võimaluse tööd teha või hoopis mõne pralle üles tõmmata. Sest olgem ausad, meie seas on ka inimesi, kes peavad võidupüha jaanipühade loogiliseks osaks, mis on olnud seal juba sellest ajast kui töntsakad ja matsakad eestlased suutsid üle lõkke hüpata. See, kes üle hüppas oli võidumees ja tema auks ka võidupüha ja kuna esimene mees, kes sellega hakkama sai oli Jaan siis sellest ka jaanipäev. Või samas vahet pole, saab mitu päeva ilma süümekaid tundmata liha pugida ja õlut kaanida.
Siin tulebki mängu teadmiste päev, või tarkuse päev - 1. september. Mis täiesti juhuslikult on täna. Ja istudes täna ühes väga targas ummikus meie suurepärases linnaliikluses sähvatas mulle - tarkusepäev riigipühaks! Tarkus au sisse, sest kes ikka tahab loll olla! Tarkusepäev peab olema riigipüha ja vaba päev. Miks? Kohe seletan.
Vaatame numbreid, tänavu läks esimesse klassi üle Eesti ligi 13 400 last. Milline vanem ei tahaks olla oma lapse esimese koolipäeva tunnistajaks? Ma eeldan et kõik. Võtame aluseks, et enamusel on mõlemad vanemad olemas, mis teeb siis väikese mahaarvestusega ligi 25 000 inimest. Tööjõulist elanikkonda on Eestis ligi 700 000, töötuid miski 100 000 ringis. Ma võtsin need andmed statistikaametist ja andkem mulle andeks kui ma päris õiget veergu ei vaadanud. Üldiselt aga tundub, et selle ameti kodulehe on teinud üsna targad inimesed, kes on arvestanud asjaoluga, et on olemas ka lolle kasutajaid. No selge on see, et kõigil 25 000 pole tööd kuid ikkagi, need 25 000 inimest ei ole sellel päeval oma mõtetega töö juures ja keegi ei taha vaadata õhtul perekondlikul koosviibimisel, kus vanaemad-vanaisad aabitsat imetelevad, videot lapse esimestest sammudest kooliteel. Oma silm on kuningas. Loomulikult annab ära nihverdada, ära rääkida ja mida iganes teha, kuid milleks see kõik kurat vajalik on. Kui satub veel eriti loll ülemus olema, kes ei paindu nii füüsiliselt kui vaimselt, siis võib kõige mustema stsenaariumi kohaselt ka tööst ilma jäämine teemaks olla. Ja järgmise aasta töövihikud tulevad juba töötu abirahast.
Seega, tarkusepäeva riigipühaks kuulutamine oleks ainuõige lahendus. Liiklus oleks sellel päeval rahulikum, puuduks tavalise tööpäeva närvilisus, emadel-isadel, kes oma lapsed esimesse klassi viivad pole mingit stressi ja kellavaatamist a'la ma pean juba tagasi olema. Sellel päeval võiks ju ikka lapse kõrval olla ja ära vaadata kus see kool on. Nagunii hakkate hiljem oma laste jamasid seal klaarimas käima;) Helesinine lootus oleks muidugi see, et äkki sel päeval need, kes ise kooli ei lähe võtaks reha, hangu, haamri, kirve või pudeli asemel kätte raamatu ja hariks ennast pisut. Aga vähemalt võimalus oleks neile antud.
Muide osad ettevõtted on seda teed juba läinud. Rimi annab nendele töötajatele, kelle laps läheb esimesse klassi tasustatud vaba päeva. Ja lisaks veel lapsele ranits. Kindlasti on selliseid ettevõtteid ja ettevõtjaid veel rohkem.
Seega, kuna 101 lolli võivad rohkem küsida kui üks tark jõuab vastata, oleks tarkusepäev abiks ka selles suunas, et tulevikus oleks neid tarku rohkem kui üks. Head teadmiste/tarkusepäeva!
Siin tulebki mängu teadmiste päev, või tarkuse päev - 1. september. Mis täiesti juhuslikult on täna. Ja istudes täna ühes väga targas ummikus meie suurepärases linnaliikluses sähvatas mulle - tarkusepäev riigipühaks! Tarkus au sisse, sest kes ikka tahab loll olla! Tarkusepäev peab olema riigipüha ja vaba päev. Miks? Kohe seletan.
Vaatame numbreid, tänavu läks esimesse klassi üle Eesti ligi 13 400 last. Milline vanem ei tahaks olla oma lapse esimese koolipäeva tunnistajaks? Ma eeldan et kõik. Võtame aluseks, et enamusel on mõlemad vanemad olemas, mis teeb siis väikese mahaarvestusega ligi 25 000 inimest. Tööjõulist elanikkonda on Eestis ligi 700 000, töötuid miski 100 000 ringis. Ma võtsin need andmed statistikaametist ja andkem mulle andeks kui ma päris õiget veergu ei vaadanud. Üldiselt aga tundub, et selle ameti kodulehe on teinud üsna targad inimesed, kes on arvestanud asjaoluga, et on olemas ka lolle kasutajaid. No selge on see, et kõigil 25 000 pole tööd kuid ikkagi, need 25 000 inimest ei ole sellel päeval oma mõtetega töö juures ja keegi ei taha vaadata õhtul perekondlikul koosviibimisel, kus vanaemad-vanaisad aabitsat imetelevad, videot lapse esimestest sammudest kooliteel. Oma silm on kuningas. Loomulikult annab ära nihverdada, ära rääkida ja mida iganes teha, kuid milleks see kõik kurat vajalik on. Kui satub veel eriti loll ülemus olema, kes ei paindu nii füüsiliselt kui vaimselt, siis võib kõige mustema stsenaariumi kohaselt ka tööst ilma jäämine teemaks olla. Ja järgmise aasta töövihikud tulevad juba töötu abirahast.
Seega, tarkusepäeva riigipühaks kuulutamine oleks ainuõige lahendus. Liiklus oleks sellel päeval rahulikum, puuduks tavalise tööpäeva närvilisus, emadel-isadel, kes oma lapsed esimesse klassi viivad pole mingit stressi ja kellavaatamist a'la ma pean juba tagasi olema. Sellel päeval võiks ju ikka lapse kõrval olla ja ära vaadata kus see kool on. Nagunii hakkate hiljem oma laste jamasid seal klaarimas käima;) Helesinine lootus oleks muidugi see, et äkki sel päeval need, kes ise kooli ei lähe võtaks reha, hangu, haamri, kirve või pudeli asemel kätte raamatu ja hariks ennast pisut. Aga vähemalt võimalus oleks neile antud.
Muide osad ettevõtted on seda teed juba läinud. Rimi annab nendele töötajatele, kelle laps läheb esimesse klassi tasustatud vaba päeva. Ja lisaks veel lapsele ranits. Kindlasti on selliseid ettevõtteid ja ettevõtjaid veel rohkem.
Seega, kuna 101 lolli võivad rohkem küsida kui üks tark jõuab vastata, oleks tarkusepäev abiks ka selles suunas, et tulevikus oleks neid tarku rohkem kui üks. Head teadmiste/tarkusepäeva!
Wednesday, August 31, 2011
väike õde sai täiskasvanuks
Meie suhtel pole olnud midagi häda. Mina olen tema eest hoolitsenud ja tema on ära talunud kõik mu kapriisid ja soovid ning pole mind hätta jätnud. Kuid öeldakse ju, et truudus on võimaluse puudus. Kõik hakkas sellest pihta tema erinevatest hädadest, mis viisid ta lühemaks või pikemaks ajaks sanatooriumisse. See ongi mind viinud selleni, et olen teda petnud paari prantslannaga ja lausa tema pereliikmetega. Ükski neist ei jätnud eriliselt sügavat muljet. Kuid tema noorem õde oli see, kes oli mulle silma jäänud juba suve alguses. Varem oli ta lihtsalt selline tavaline, ei midagi erilist. Kuid nüüd olid teised lood. Nägin teda tihti sanatooriumi ees seismas, kuid alati lahkus ta kellegi teisega. Ja ma arvasin, et me ei kohtugi...
Aga ma jõudsin ära oodata, suve lõpul viisin oma Škoda Octavia hooldusesse, et saada tagasi RS mudelile omane kiirus ja jõud, ehk siis kõik see, mille pärast selle auto ka välja valisin. Just siis helistati mulle ja öeldi, et saan selle päeva jooksul teha legaalse kõrvalhüppe tema noorema õe - Škoda Fabia Monte-Carloga. Lõpuks ometi. Sest see auto on mulle meeldinud sellest hetkest, kui nägin esimesi pilte sellest erimudelist.
Kui nüüd päris aus olla, siis Octavia RS noorem õde peaks olema ikkagi Fabia RS, kuid Monte-Carlo kannab selle rolli samuti hästi välja. Sest tegelikult võib seda julgelt nimetada vaese mehe Fabia RS'iks. Ehk pääsetee neile, kes esmalt ihkasid Octavia RS'i, vaatasid oma eelarve üle ja mõtlesid: "kurat, siit ei vea isegi Fabia RS'i välja!" See on pääsetee teile.
Mis see Fabia Monte-Carlo siis on? Škoda kodulehekülg ütleb: "Tšehhi autotootja on olnud autospordis aktiivne osaleja juba 110 aastat. Škoda Fabia Monte Carlo on loodud just meenutamaks Škoda Auto saavutusi sel alal rohkem kui 100 aasta jooksul. See erimudel anti välja Škoda Motorspordi 110-nda aastapäeva puhul ja kannab endas ralliautolt Škoda Fabia Super 2000 pärinevat sportlikku DNA-d." Turundajad ikka oskavad sõnu seada. Ja isegi kui ma tahaks viriseda, siis ma ei saa.
Fabia MC disain on selline, millega ei anna puusse panna. Punane ja must on loodud koos elama. Ja sel puhul on neid toone miksitud maitsekalt. Mustad veljed, katus ja rattakoopa ääred,radikavõre äär ja erilised plussid lähevad esitulede mustale sisule. Selle kõige juures punane kere, seda autot ei pea ilusaks jooma. Vaatad autole otsa ja ilma vastu vaidlemata annad ära kõik sularaha mis sul on. Kuri ja samas übersex on selle auto esiosa. Sisemuses on tava-Fabiaga võrreldes suurim muutus sportistmed. Mis on head, kuid mille minu jaoks rikkus ära nende liiga kõrge asend. Ralliauto sugulase süles võiks istuda pisut madalamal. Mis viib meid järgmise probleemini - käigukangi asukoht. Don't worry, see on seal kus ikka, kuid liiga madalal. Või siis on iste liiga kõrgel. Ühesõnaga, laske iste madalamale ja tooge keskkonsool kõrgemale ja viige kang pisut armaruurile lähemale ja kõik on bueno.
Sõitsin 1,2 liitrise turboga varustatud mudeliga. Autotööstus liigub tasapisi suunda, et väikestele mootoritele lisatakse turbo. Ilmselt on 2020 aastal ka kojamehe mootoril turbo. Nii igaks juhuks. Aga see 1,2 TSI sai linnavahel oma tööga hästi hakkama. Ei kujuta ette, kuidas maanteel, neli inimest sees, asjad kulgevad. Kindlasti liiga suuri lootusi ei maksa seada. Vedrustus tava-Fabiast jäigem, oma osa lisavad ka 16-tollised veljed ja madalad rehvid. Rool pidavat olema pisut raskem, kui tava-Fabial, mis ühtekokku annab väga OK juhitavuse. Mootoreid peaks saama samasuguseid, mida pakutakse Ambiente mudelile, nii bensiini kui diislit. Ainsana ei lasta sind mingil põhjusel 1,2 TSI ja DSG kasti ühise lahenduse manu. Seega on Fabia MC saadaval vaid manuaalkastiga. Ja arvestades eelpool mainitud probleemi käigukangi asukohaga, on sellest kahju. Kuid siin ei maksa põhjust kaugelt otsida. Fabia RS on saadaval 1,4 TSI mootori ja ainult DSG kastiga, kuna MC on siiski RS odavam alternatiiv, peab RS ikka millegiga üle olema. Vaatame veel korra üle hinnalipikud - MC hinnad algavad 13 290 euro juurest, RS aga 18 480 euro juurest ja eks igaüks teeb siit omad valikud.
Ahjaa, Fabia MC värvivalikus on veel erinevaid toone, kuid ma ei mõista miks. Punasest ja mustast piisab. Ainsana oleks option veel see...
Kokkuvõttes - Fabia Monte Carlo on tegelikkuses tavaline Fabia Ambiente varustuses. Välimust ja sisu on maitsekalt apgreiditud, tulemus on selline, mis paneb talle tänaval järele vaatama. Mis minusse puutub, siis oli mul temaga lõbus, kuid sellest mulle ka piisas. Ma jätkan oma suurima heameelega oma senist suhet. Sest sanatoorium teeb head. Meile mõlemale.
Aga ma jõudsin ära oodata, suve lõpul viisin oma Škoda Octavia hooldusesse, et saada tagasi RS mudelile omane kiirus ja jõud, ehk siis kõik see, mille pärast selle auto ka välja valisin. Just siis helistati mulle ja öeldi, et saan selle päeva jooksul teha legaalse kõrvalhüppe tema noorema õe - Škoda Fabia Monte-Carloga. Lõpuks ometi. Sest see auto on mulle meeldinud sellest hetkest, kui nägin esimesi pilte sellest erimudelist.
Mis see Fabia Monte-Carlo siis on? Škoda kodulehekülg ütleb: "Tšehhi autotootja on olnud autospordis aktiivne osaleja juba 110 aastat. Škoda Fabia Monte Carlo on loodud just meenutamaks Škoda Auto saavutusi sel alal rohkem kui 100 aasta jooksul. See erimudel anti välja Škoda Motorspordi 110-nda aastapäeva puhul ja kannab endas ralliautolt Škoda Fabia Super 2000 pärinevat sportlikku DNA-d." Turundajad ikka oskavad sõnu seada. Ja isegi kui ma tahaks viriseda, siis ma ei saa.
Fabia MC disain on selline, millega ei anna puusse panna. Punane ja must on loodud koos elama. Ja sel puhul on neid toone miksitud maitsekalt. Mustad veljed, katus ja rattakoopa ääred,radikavõre äär ja erilised plussid lähevad esitulede mustale sisule. Selle kõige juures punane kere, seda autot ei pea ilusaks jooma. Vaatad autole otsa ja ilma vastu vaidlemata annad ära kõik sularaha mis sul on. Kuri ja samas übersex on selle auto esiosa. Sisemuses on tava-Fabiaga võrreldes suurim muutus sportistmed. Mis on head, kuid mille minu jaoks rikkus ära nende liiga kõrge asend. Ralliauto sugulase süles võiks istuda pisut madalamal. Mis viib meid järgmise probleemini - käigukangi asukoht. Don't worry, see on seal kus ikka, kuid liiga madalal. Või siis on iste liiga kõrgel. Ühesõnaga, laske iste madalamale ja tooge keskkonsool kõrgemale ja viige kang pisut armaruurile lähemale ja kõik on bueno.
Sõitsin 1,2 liitrise turboga varustatud mudeliga. Autotööstus liigub tasapisi suunda, et väikestele mootoritele lisatakse turbo. Ilmselt on 2020 aastal ka kojamehe mootoril turbo. Nii igaks juhuks. Aga see 1,2 TSI sai linnavahel oma tööga hästi hakkama. Ei kujuta ette, kuidas maanteel, neli inimest sees, asjad kulgevad. Kindlasti liiga suuri lootusi ei maksa seada. Vedrustus tava-Fabiast jäigem, oma osa lisavad ka 16-tollised veljed ja madalad rehvid. Rool pidavat olema pisut raskem, kui tava-Fabial, mis ühtekokku annab väga OK juhitavuse. Mootoreid peaks saama samasuguseid, mida pakutakse Ambiente mudelile, nii bensiini kui diislit. Ainsana ei lasta sind mingil põhjusel 1,2 TSI ja DSG kasti ühise lahenduse manu. Seega on Fabia MC saadaval vaid manuaalkastiga. Ja arvestades eelpool mainitud probleemi käigukangi asukohaga, on sellest kahju. Kuid siin ei maksa põhjust kaugelt otsida. Fabia RS on saadaval 1,4 TSI mootori ja ainult DSG kastiga, kuna MC on siiski RS odavam alternatiiv, peab RS ikka millegiga üle olema. Vaatame veel korra üle hinnalipikud - MC hinnad algavad 13 290 euro juurest, RS aga 18 480 euro juurest ja eks igaüks teeb siit omad valikud.
Ahjaa, Fabia MC värvivalikus on veel erinevaid toone, kuid ma ei mõista miks. Punasest ja mustast piisab. Ainsana oleks option veel see...
Kokkuvõttes - Fabia Monte Carlo on tegelikkuses tavaline Fabia Ambiente varustuses. Välimust ja sisu on maitsekalt apgreiditud, tulemus on selline, mis paneb talle tänaval järele vaatama. Mis minusse puutub, siis oli mul temaga lõbus, kuid sellest mulle ka piisas. Ma jätkan oma suurima heameelega oma senist suhet. Sest sanatoorium teeb head. Meile mõlemale.
Thursday, August 11, 2011
ja kes siis meid päästab?
Täna sõber Talisega mööda linna ringi sõites lobisesime erinevatel teemadel. Muuhulgas ka sellel teemal, et kui igasugused arengukavad ja muud plaanid teoks saavad, pole paljudes kohtades Eestimaal nendel inimestel kelle majapidamine põlema läheb midagi muud teha kui päästa külmkapist mõned vorstid ja neid siis oma lõõmava eluaseme peal grillida. Päris julm, kuid nii see saab olema. Olen juba ammu mõelnud, et see peab olema ikka tohutu tahtmine aidata/abistada, samal ajal kui kõrgemalt tasemelt sulle sisuliselt näkku irvitatakse. Tõmmatakse pea õlgade vahele ja teenitakse edasi. Mitmel kohal. Pole siis ime, et mõni mees unesegase peaga taksoroolis tulekahju kustutama sõitis. Kuulis raadiost ja lasi vanast harjumusest kohale.Tublid eestlased, vastu ei hakka, võtavad saatuselöögid vastu, töötavad ennast surnuks riskides iga päev oma eluga teisi päästes. Ka neid, kes kusagil kabinettides oma paksu perset kasvatades hauvad säästuplaane kuidas hoida kokku riigiraha ja siis selle sama raha eest endale mõni preemia või uus ametiauto soetada. Kusjuures ma mõtlesin, mida teeks Kreeka päästja, kui ta oleks samas olukorras. Ma kipun arvama, et paneks tule otsa kõigele mis põleb ja mis ei põle, ja sõidaks ise Kreeta saarele seda kaunist tuledemängu vaatama.
Sest jah, asi hakkab varsti siinkandis kummaliseks minema, päästekomandot näeb Eestimaal harvem kui sõnajalaõit jaaniööl. Loomulikult on olemas vabatahtlikud päästjad ja mulle jääb meie riigi tegemistest selline mulje, et see ongi suund. Oma majapidamised, ise vaadake kuidas need ära kustutate. Meie kustutame suuremaid asju ja "vaeste" riikide võlga. Olen rääkinud Eesti nn esivabatahtliku Rait Killandiga. Mees teeb asja hingega, muretseb selle eest, et vabatahtlikud oleks tasemel ja et nad saaks oma tööga hakkama. Saavadki ja on sama tublid kui kutselised päästjad. Kuid oleme ausad, paljudes riikides kuuluks need masinad, millega osad vabatahtlikud välja sõidavad peaks kuuluma teenitult muuseumi. Aga mehed putitavad need üles ja teevad tööd. Uskumatu.
Mis edasi? Vabatahtlikud pritsimehed meil on. Samas kannataks kokku tõmmata ka kiirabi pealt. Vabatahtlikud meedikud kõlab hästi. Nipet-näpet asjad selgeks. Kui juba nööpi oskad pükstele ette ajada, siis mõni häda on see haav kinni õmmelda. Ja kui ei oska kinni õmmelda, siis õmbled keha külge kolm nööpi, teed nööpaugud ja saab ikka haava kinni. Paanikasse ei saa minna ja tuleb olla loominguline. Teeleht haava peale ja ongi asi korras.
Ja siis veel see halenaljakas lugu, et kõik päästekopterid on korraga rivist väljas. Õnneks polnud neid vaja. BNS'i juht Ainar Ruussaar säras Keskpäevatunnis ideega kasutada sellistel juhtudel näiteks erakoptereid. Muidu pole nagu viga, kuid kas mitte päästekopter ei peaks olema spets varustusega? Ei aita kui haarad kaasa esmaabipaki auto pagasnikust ja jupi nööri, et keegi merest välja tõmmata. Ja kui väga te sooviks lennata kopteriga, mille roolis üks neljast Sõnajalast? Pisut laule jumalast äkki viimsele teekonnale? "Oi tegelikult pole hullu, see lahtine peahaav, infarkt ja mõlema jala luumurrud polegi nii hullud. Ma rooman siit kilomeetri kaugusele randa ja ujun Ruhnust Kuressaarde," oleks normaalse inimese vastus sellisel juhul.
Ma tahaks oma elu usaldada siiski nende inimeste kätte, kes on selleks saanud vastava hariduse/koolituse. Kuid asi liigub selle poole, et selleks pean ma kõigepealt minema Soome ja siis mõnest polikliinikust arsti või ehitusplatsilt päästja üles otsima.
Sest jah, asi hakkab varsti siinkandis kummaliseks minema, päästekomandot näeb Eestimaal harvem kui sõnajalaõit jaaniööl. Loomulikult on olemas vabatahtlikud päästjad ja mulle jääb meie riigi tegemistest selline mulje, et see ongi suund. Oma majapidamised, ise vaadake kuidas need ära kustutate. Meie kustutame suuremaid asju ja "vaeste" riikide võlga. Olen rääkinud Eesti nn esivabatahtliku Rait Killandiga. Mees teeb asja hingega, muretseb selle eest, et vabatahtlikud oleks tasemel ja et nad saaks oma tööga hakkama. Saavadki ja on sama tublid kui kutselised päästjad. Kuid oleme ausad, paljudes riikides kuuluks need masinad, millega osad vabatahtlikud välja sõidavad peaks kuuluma teenitult muuseumi. Aga mehed putitavad need üles ja teevad tööd. Uskumatu.
Mis edasi? Vabatahtlikud pritsimehed meil on. Samas kannataks kokku tõmmata ka kiirabi pealt. Vabatahtlikud meedikud kõlab hästi. Nipet-näpet asjad selgeks. Kui juba nööpi oskad pükstele ette ajada, siis mõni häda on see haav kinni õmmelda. Ja kui ei oska kinni õmmelda, siis õmbled keha külge kolm nööpi, teed nööpaugud ja saab ikka haava kinni. Paanikasse ei saa minna ja tuleb olla loominguline. Teeleht haava peale ja ongi asi korras.
Ja siis veel see halenaljakas lugu, et kõik päästekopterid on korraga rivist väljas. Õnneks polnud neid vaja. BNS'i juht Ainar Ruussaar säras Keskpäevatunnis ideega kasutada sellistel juhtudel näiteks erakoptereid. Muidu pole nagu viga, kuid kas mitte päästekopter ei peaks olema spets varustusega? Ei aita kui haarad kaasa esmaabipaki auto pagasnikust ja jupi nööri, et keegi merest välja tõmmata. Ja kui väga te sooviks lennata kopteriga, mille roolis üks neljast Sõnajalast? Pisut laule jumalast äkki viimsele teekonnale? "Oi tegelikult pole hullu, see lahtine peahaav, infarkt ja mõlema jala luumurrud polegi nii hullud. Ma rooman siit kilomeetri kaugusele randa ja ujun Ruhnust Kuressaarde," oleks normaalse inimese vastus sellisel juhul.
Ma tahaks oma elu usaldada siiski nende inimeste kätte, kes on selleks saanud vastava hariduse/koolituse. Kuid asi liigub selle poole, et selleks pean ma kõigepealt minema Soome ja siis mõnest polikliinikust arsti või ehitusplatsilt päästja üles otsima.
Subscribe to:
Posts (Atom)